Mismoodi toimivad suhted, mis kohanduvad liigselt stereotüüpide, käibetõdede ja normidega? Kuidas aga need, milles on tähtsamale kohale seatud indiviidi õnn, mina? Või on viimased hoopis isekad?
Lähisuhe on teadagi üks keeruline projekt. See, et meie vanemad ja vanavanemad kuni umbes 80ndate lõpuni reeglina n-ö kokku-lahku ei käinud ja kärgperesid ei loonud, vaid elu lõpuni teineteise kõrval püsisid, ei tähenda, et nende suhetes oleks kõik korras olnud. Vastupidi, mulle näib, et probleeme oli rohkemgi kui praegu, ainult et need olid varjatud ja maha vaikitud, neile oli kate peale tõmmatud. Ja katte varjus vohasid stereotüübid nii selle kohta, missugune on üks õige naine või õige mees, kui ka selle kohta, milline peaks olema suhe. Ega nüüdki stereotüübid kadunud ole, kuid vähemaks on neid jäänud küll.
Oma osa stereotüüpide kadumisel on ilmselt ühiskonna individualiseerumisel. Aeg-ajalt tuntakse siin-seal muret selle üle, kuidas nüüdisaegne läänemaailm on muutunud külmaks ja võõraks, inimesed on üksteisest kaugenenud ja lähedust on vähem kui varem. Lisaks sellele, et väide „varem oli parem” on juba iseenesest kulunud, näen siin ka sisulist probleemi. Sest kas individualistlikus maailmas pole lähedust ja rahuldust pakkuvaid suhteid tegelikult hoopis lihtsam saavutada kui kollektivistlikus? Ehk maailmas, mis rõhutab ja väärtustab üksikisiku õnne ning iseseisvust, on kahel inimesel märksa suurem kohustus ja vajadus võtta vastutus iseenda tunnete, käitumise ja mõtete eest, selle asemel et see teisele asetada.
Eks see üksikisiku õnnele fokuseeritud maailm ole omajagu karm ka. Ideaalolukorras teeb siin õpitud abituse ja lähi- ehk suhtesõltuvusega vähe ära, manipulatsioon töötab kehvasti ja süümepiinu on keeruline tekitada. Samal ajal on suhete kvaliteet vähemalt teoreetiliselt palju parem. Oma mõtete täpsemaks illustreerimiseks toon kaks lihtsustatud ja vastandlikku ühiskondlikku printsiipi, mis võiksid selles kontekstis kõnekad olla.
Fookuses kollektivistlik harmoonia
Selleks et mõista, mida ma õigupoolest nii rohmakalt vastandada püüan, kujutleme korraks kahte erinevat maailma suhete perspektiivist. Üks on selline, kus oluline on eelkõige ühiskond oma väärtuste ja eesmärkidega ning suhtes on suurem kaal meie-tundel kui mina-tundel, ning teine selline, kus olulisem on indiviid ja tema õnn.
Maailmas, mis väärtustab üksikisiku õnne, on kahel inimesel märksa suurem kohustus võtta vastutus iseenda tunnete, käitumise ja mõtete eest.
Esimeses ühiskonnas tuleb selleks, et välised institutsioonid vankumatud püsiksid, omajagu vaikida ja salata, pilku ära pöörata ja üldistada. Näiteks kui kahe inimese suhe ei toimi, ei tasu sellest liiga palju rääkida, sest võib selguda, et see ei hakkagi toimima, ning lahutusstatistika suureneb jälle protsendi võrra. Kui peres esineb vägivalda, ei tasu sedagi välja tuua, sest selle kaotamiseks võib minna tarvis ühiskonna ümberkorraldamist. Aga ka lähemalt vaadates – maailmas, mis asetab ühiskonna välispidise hästi toimimise olulisemale kohale, ei tasu üleüldse end väga palju avada, ka lähisuhtes. Sest selline maailm peab tahes-tahtmata üldistama, inimesi stereotüüpidesse jagama, lihtsustama ja taandama, kuna otsavaatamine sellele, et iga inimene on erinev, omanäoline ja iseäralik, muudab homogeense massi haavatavaks. Mass ei pruugi liikuda enam ühes (n-ö õiges, moraalses jne) suunas. Ette võib tulla ootamatusi. Juhtuda võib kujuteldamatu. Selline ühiskond taastoodab ka lähisõltuvust ja siin pean kitsamalt silmas just seda aspekti, kus suhted on ehitatud üles põimumisele, sõltuvusele ja teise tunnete eest vastutamisele. Toon lihtsa näite.
Kui kaaslane palub mul koos temaga kontserdile minna, kuigi minul on juba plaan sõpradega välja minna, siis kutsest keeldumine tekitab sõltuvussuhtes halbu tundeid. Keelduja tunneb end iseka ja enesekesksena, teine pool aga unarussejäetuna. Samal ajal tekib keeldujas süütunne iseenda ees ka partneriga nõustudes – õigupoolest oleksin tahtnud ju tänase sõpradega veeta. Ja õhtu, kuidas see ka ei jätkuks, ei too kummalegi rõõmu.
Seevastu suhtes, kus igaüks hoolitseb enda tunnete eest, olles aus ja aval, usuvad mõlemad pooled ka sellesse, et teine saab enda tunnetega ise hakkama. Sel juhul, öeldes otsekoheselt, et tänaseks on mul juba teised plaanid, teadvustab partner, et see ei tähenda, et ma temast vähem hooliksin; ja mul endal pole põhjust süümepiinadesse uppuda, kuna tean, et teine täiskasvanu saab väga hästi enda õhtuga ka ise hakkama.
Mulle näib ühtlasi, et sellises maailmas, kus välist institutsiooni – nt abielu – peetakse olulisemaks kui lähedust pakkuvaid suhteid, on inimesel vähem vajadust ka isiksusena muutuda, areneda ja kasvada. Nii tekitab kokkulepe, et abielu kestab igavesti, „kuni surm meid lahutab”, teatud kindluse selles, et teine pool jääb alati minu kõrvale. Ühelt poolt pakub see teadmine turvatunnet, teisalt ka lämmatavat mugavustsooni – lihtsustavalt öeldes ei pea ma väga pingutama, sest ega ta ju minu juurest niikuinii ära ei lähe.
Väärtuseks indiviidi heaolu
Liigume nüüd aga maailma juurde, mis mulle ilmselgelt sümpaatsem tundub. Sellegi kohta oleme küllap kuulnud kriitikat, et kui esiplaanil on indiviid ja tema soovid, ei pingutata suhte nimel enam piisavalt, ei teki püsivaid suhteid, kõik muutub kiiresti ja on pealiskaudne… Mulle aga näib, et lood on hoopis vastupidised. Nii nagu koduvägivalla statistika suurenemisega tegelikkuses vägivald just väheneb – sest mida enam teatatakse vägivallajuhtumitest, seda rohkem leidub inimesi, kes vägivaldses suhtes midagi ette võtavad, võimalusel lahkuvad, ning nii mõnigi vägivallaakt jääb seega olemata –, võib mõelda, et ka maailmas, kus lahutuste protsent kasvab ja kärgperesid lisandub, leiab palju rohkem inimesi enda jaoks rahuldava suhte. Viimase kohta on muidugi keeruline statistikat teha – nagu ka ära jäänud vägivallajuhtumite kohta.
Maailmas, kus esikohal on indiviid ja tema õnn, kannatab alkohoolik ja vaimne või füüsiline vägivallatseja oma tegude pärast rohkem kui teda ümbritsevad inimesed.
Kui suhet ei hoia koos ei väline institutsioon ega ka ühiskondlikud tabud, on inimesel tarvis ise rohkem muutuda, iseendaga tööd teha. Tõsi, on lihtne kõndida minema suhtest, kus tekivad probleemid – aga inimene, kes ei soovi ühes või teises suhtes olla, kõnnib sellest vaimselt niikuinii minema.
Maailmas, kus esikohal on indiviid ja tema õnn, kannatab alkohoolik ja vaimne või füüsiline vägivallatseja oma tegude pärast rohkem kui teda ümbritsevad inimesed. Kollektiivse vastutusega maailmas või suhtes, kus mina-tunde asemel on esil meie-tunne, tajub aga alkohooliku lähedane, et tema ülesanne on alkohoolik kindlalt õigele rajale tagasi juhatada või hoopis tema eest hoolitseda, sest on ju selge – ja tihti tõesti see nii ongi –, et alkohoolik ei saa enda eluga ise hakkama.
Individualistlikult lähenedes jätan ma aga alkohooliku iseseisvalt oma probleemidega tegelema, kuna lähtun sellest, et ma ei ole sündinud siia maailma teise täiskasvanu eest hoolt kandma. Ma lõpetan tema elu korraldamise, annan võimaluse tal ise valida, mida oma eluga teha, ning temal ei jää üle muud kui suurest kurbusest veel rohkem juua või esile kerkinud probleemiga tegeleda. Varem oli probleem lähedastel, nüüd aga tekkis see alkohoolikul, seda üksinduse ja mahajäetusega.
Tõsi, eesmärgiga teha asi väga selgeks, olen muutnud maailma kaheks lihtsaks mudeliks, mis kumbki niisugusel puhtal kujul mõistagi ei eksisteeri. Mõlemasse on vaja suuremat või väiksemat killukest teisest. Kuid veelkord üldistades arvan, et maailmas, kus seame üksikisiku kollektiivist ja meie-tundest ettepoole, saab valida enda ellu suhted, mis pakuvad rahuldust, ja vastutame iseenda eest ise. Individualismis on vaba valik, mitte sundus olla kellegagi koos – ja muidugi alati tõsiasi, et ka teisel on see valik. Aga ma arvan, et see muudabki inimesed elavaks ja tundlikuks, kui igal hetkel tuleb vaadata otsa sellele, et ma ei tea, kuhu see viib. Sest kõik muutub pidevalt niikuinii, individualism tõmbab sellelt lihtsalt katte maha ja paneb märkama.
Piret Põldver on kirjandusteadlane ja -kriitik ning toimetaja. Elanud nii ühes kui ka teises maailmas.
