Moodsas maailmas ei jagu lähedust ja tähelepanu paraku kõigile. Briti valitsus näitas üksindusministri ametipositsiooniga, et senine majandustulemusi esikohale seadnud poliitika on mõjunud negatiivselt kogukonnatundele ja tekitanud miljonites vaimset heitumust.

Inglismaa üksindusministri Tracey Crouchil on plaanis luua avalikus ruumis paremad võimalused koosviibimiseks. Pilt on illustratiivne. Foto: CC0 public domain

Üks järjekordne Inglismaa tänav, rida punaseid telliskivimaju valgete aknaraamidega. Selle lõpus on näha teine, äravahetamiseni sarnane tänav ning need kaks sulavad ühte. Paralleelselt ja vertikaalselt jooksevad samasugused tänavad, kus on lugematu hulk erinevaid inimelusid ja -saatusi. Statistika kohaselt elab Inglismaal kokku 53 miljonit inimest, uuringute järgi tunneb vähemalt 9 miljonit neist end üksikuna.

Üksindus on laiaulatuslik ning võtab järjest uusi ja keerukamaid vorme, eriti modernses ühiskonnas, mis on teinud läbi industrialiseerimise, linnastumise ja infotehnoloogia laialdase leviku. Juba eelmise sajandi algul ning eriti pärast kahte maailmasõda hakkasid nii kunst kui ka kirjandus kujutama inimese võõrandumist iseendast, oma ümbrusest ja teistest inimestest. Praegu on käes hetk, mil selle võõrandumise tagajärge ehk üksindustunnet hakatakse teadvustama ka poliitilisel areenil. Nii lõi Suurbritannia valitsus Inglismaale üksindusministri ametikoha ning Šotimaa kaalub nende eeskuju järgimist.

Vastuoluline kannapööre poliitikas

Uuringud näitavad, et 9 miljonit inimest Inglismaal tunnevad end sageli üksikuna. Ligikaudu 200 000 vanuri elus tuleb tihti ette kuid, mil nad ei räägi sugulaste ega sõpradega kordagi, ja peaaegu 85% puuetega noortest (18–34) tunneb end üksikuna. Uuringutest selgus ka see, et pühade ajal lähevad haiglasse täiesti terved inimesed (tihti jällegi vanurid), kuna nad ei soovi üksinda olla, ning perearstid on tunnistanud, et nad kohtavad vastuvõttudel päevas vähemalt viit külastajat, kes on leppinud aja kokku lihtsalt selleks, et kellegagi rääkida. Inglismaal on hakatud pöörama viimastel aastatel palju tähelepanu vaimsele tervisele ja seda mitte ainult suuremate riskigruppide puhul, nagu vanurid, puuetega inimesed ning vähemused – üksindus nagu surmgi ei diskrimineeri. Näiteks loodi 2007. aastal sotsiaalkampaania „Time to Change”, mille eesmärk on vähendada vaimset tervist ümbritsevaid tabusid. Lisaks pakuvad ülikoolid vaimse tervisega kimpus õpilastele tugiteenusena n-ö ööliine, mis võimaldavad tudengitel telefonitsi psühholoogidega rääkida.

Praegu on käes hetk, mil moderniseerumisega kaasnenud võõrandumise tagajärge hakatakse teadvustama ka poliitilisel areenil.

Üksindusministri ametikoha puhul on tegemist austusavaldusega vasakpoolse töölispartei liikmele Jo Coxile, kes pühendas suure osa oma karjäärist inimeste teadlikkuse tõstmisele vaimsest tervisest. Coxi mõrvas 2016. aastal radikaalne parempoolne terrorist. On tervitatav, et Theresa May 17. jaanuaril Coxi ja tema töö austuseks Tracey Crouchi üksindusministri ametisse nimetas, kuid samas oli tegu ka vastuolulise otsusega. Crouchi ülesanne peaks olema (taas)luua noorteorganisatsioone ning päevakeskuseid vanuritele ja erinevatele vähemusgruppidele. Taasluua seetõttu, et parempoolne tooride valitsus on selliste kodanikuorganisatsioonide rahastust alates 2008. aastast tugevalt kärpinud ning teeb seda siiani. See tähendab omakorda, et paljud noortekeskused ja muud päevakeskused on suletud just sellesama valitsuse poliitika tõttu, mida esindab praegu ka May, kes kuulub samuti tooride parteisse ning on saanud palju kriitikat NHSi (Rahvuslik Tervishoiusüsteem) rahastuse vähendamise pärast.

Kodanikuorganisatsioonide loomine on siiski ainult üks osa Crouchi agendast üksinduse vastu võitlemisel. Veel on tal plaanis võtta fookusesse avalik ruum, näiteks pargid ja tänavad, et luua parem keskkond koosviibimiseks. Samuti tahab ta tegeleda sellega, et igapäevaselt oma ametipositsiooni tõttu inimestega kokku puutuvad töölised, näiteks elektrikud ja torulukksepad, oskaksid koduvisiitidel ekstreemset üksindust tähele panna ja sellest siis vajalikule institutsioonile teada anda. Oluline on ka teavitustöö tegemine koolides ja vanadekodudes, et julgustada inimesi üksteisega suhtlema ning liituma erinevate huviringidega.

Kohalikud möödalugemised

Eespool kirjutatu põhjal on selge, et romantiline armastus pigem ei kuulu üksindusministri tööülesannete hulka – mitte ükski selleteemaline meediakajastus ei keskendu spetsiifiliselt armastusele ning vaid mõni üksik mainib erinevaid lähisuhete vorme. Ma ei taha väita, et romantiline armastus pole tähtis, kuid selle puudumine ei too alati kaasa üksindust. Nagu ei päästa paarisuhtes olemine inimest alati üksindusest, ei tähenda vallalise staatus sotsiaalset isolatsiooni.

Ometi on Mihkel Kunnus romantilise armastuse ja üksindusministri ametissenimetamise vahel oma artiklis seose loonud. Kunnus keskendub kampaaniaga #MeToo pigem kaudselt haakuvatele võimalikele probleemidele, tõmmates väga üldise, julge ja eksitava paralleeli üksindusministri, sugudevaheliste suhete, romantilise armastuse ja liikumise #MeToo vahele. Artiklist jääb mulje, et üksindusministri eesmärk on 21. sajandil romantiline armastus päästa. Eespool kirjeldatust on aga selge, et säärane tõlgendus on vale ning problemaatiline. Lisaks sellele on Kunnuse esitatud statistika artiklis väär. Tema argument, et üksikud on ka 15–34-aastased noored, käib siiski selles vanuses puuetega inimeste kohta. Ühtegi konkreetset statistikanäitajat paarisuhete kohta üksindusministrit ametisse nimetades ei avaldatud.

Romantiline armastus ei saa tekkida, ilma et ühiskond tervikuna poleks avatud erinevatele intiimsuse vormidele nii avalikus kui ka privaatsfääris.

Meie kultuur on mingil määral kinnisideestanud romantilise armastuse kui millegi, mis päästab ja vabastab meid ning taaselustab kontakti maailmaga. Kuid üksinduse puhul pole probleem mitte pelgalt romantilise armastuse puudumises, vaid üldinimliku kontakti nappuses. Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et romantiline armastus ei saa tekkida, ilma et ühiskond tervikuna poleks avatud erinevatele intiimsuse vormidele nii avalikus kui ka privaatsfääris.

Väikesed narratiivid lähedusest

Ehk on probleem selles, et me ei pööra piisavalt tähelepanu neile narratiividele intiimsusest ja lähedusest, mis on nii-öelda teisejärgulised; mille keskmes pole paarid, lapsed, sugulased ega pikaaegsed sõbrad, vaid intiimsus, mis on ebakonventsionaalne ning kogukondlik. Näiteks mitmed nüüdisaegse feministliku teooria esindajad, nagu Kathleen Stewart, Jane Bennett ning Lauren Berlant, uurivad seda, kuidas inimesed võiksid ennast taasmõtestada tänapäevases individuaalsust ülistavas ühiskonnas, kus elu on koondunud suurlinnadesse, elutempo järjest kiireneb ja tehnoloogia põhjustab võõritust. Kuidas ehitada sellises keskkonnas kogukonda, mis tekitab inimeses tunde, et ta pole üksi? Kuidas panna poemüüjad ja bussijuhid naeratama? Kuidas aidata sõbralikult turistil teed leida? Kuidas öelda poejärjekorras võõrale paar head sõna tema ilusate saabaste või ägeda soengu kohta? Kuidas armastada elu kui sellist ning ühes sellega teisi ja iseennast? Lühidalt, kuidas luua avalik sfäär, mis on intiimne ja vastuvõtlik kõikidele inimestele ja suhtevormidele?

Üks võimalus kogukondliku vaimu tugevdamiseks peitub väikestes narratiivides lähedusest, mida tuleks tähele panna ja väärtustada ning mille loomist julgustada. Kollektiivselt mõtlemine, võõrastega kontakti astumine ning teistele abi pakkumine on see, mis aitab luua intiimsema avaliku sfääri, kus üksindusel pole nii lihtne sigineda. Sellisest ühiskonnast kasvavad välja ka n-ö suuremad, traditsioonilisemad lood lähedusest, sh romantiline armastus.

Eret Talviste omandab Northumbria ülikoolis doktorikraadi inglise kirjanduses, uurides intiimsust modernistlikus kirjanduses, peamiselt Virginia Woolfi ja Jean Rhysi teostes.