Life in plastic, it’s fantastic

Mida peab tegema lihtne inimene, seistes silmitsi vastavastatud faktiga, et hoolimata kõige loogilisemast mõtlemisest ei olegi munakarbid „paber ja papp”? Jah, lumehelbed valutavad keskkonna ja reostuse pärast pisaraid, aga on, olgem ausad, ka väga laisad. Quo vadis, planeet?

Mida peab tegema lihtne inimene, seistes silmitsi vastavastatud faktiga, et hoolimata kõige loogilisemast mõtlemisest ei olegi munakarbid „paber ja papp”? Jah, lumehelbed valutavad keskkonna ja reostuse pärast pisaraid, aga on, olgem ausad, ka väga laisad. Quo vadis, planeet?

Foto: Flickri kasutaja: Tony Li (CC BY-SA 2.0)

Prügimajandus käib mulle päris palju närvidele.

Esiteks seepärast, et ma toodan palju prahti. Mu elu koosneb pakenditest. Ei ole võimalik hommikul kodust väljuda ilma mõnd pakendit puutumata. Kõik asjad asuvad millegi sees ja kõik asjad saavad ükskord otsa. Ja ma kasutan enamasti täiesti tavalisi tooteid, mis pärit harilikust kodulähedasest kauplusest. Jah, kindlasti võiks ka kasutamata jätta, aga elu on oluliselt lihtsam, kui sa ei haise ega näe välja nagu N-Euro soenguga krõll.

Me teame, et maailm upub prügisse. Et ookeanis on Prantsusmaa suurused prahisaared ja et kilpkonnad surevad, sest nad takerduvad kilekottidesse. Et kohvitopsi kaas laguneb mitusada aastat. Kõik on näinud koledaid fotosid ja videoid deformeerunud kehadega või surnud loomadest ja lindudest, kelle tappis meie toodetud prügi. Isegi kui see tundub kauge ja võõra probleemina – sest me ei ela ei Atlandi ega Vaikse ookeani ääres ja meil ei ole kilpkonnasid –, siis vähemalt „Teeme ära!”-päeval jõuab reaalsus ilusti kohale. Ja see on hea.

Sellest, et prügi on vales kohas, tuleneb teine põhjus, miks kogu see majandus mind häirib.

Sest ma ei tea, kuhu seda panna. Kuidas seda täpselt sorteerida? Imestusega lugesin kuhuviia.ee-st, et munarestid ei ole paberiprügi. Wtf, kuidas ei ole? Munarest on ju just about kõige paberim võimalik prügi! Aga ei ole. Käib hoopis biolagunevate jäätmete hulka. Okei, selge, edaspidi tean paremini. Mingit enda sisemist loogikat ei tasu usaldada.

Kuna ma sain nüüd teada, kuhu munarest panna, jõuangi kolmanda häiriva punktini. Mu kodu juures ei ole biolagunevate jäätmete prügikasti. On vaid olmeprügi ja vanapaber/papp. Isegi pakendikasti ei ole. Kuhu ma oma munarestid siis panen!? Mul on päriselt ka kahju panna ühte kasti plastikut, klaasi ja kartulikoori. Sest mulle lähim klaasikonteiner asub ühe bussipeatuse kaugusel. Kes viitsib prügi teisaldamiseks reisida? Ma ei hakka kohe päris kindlasti ühe-kahe klaaspurgi pärast seda retke ette võtma, sest ma olen väga laisk inimene. Pealegi kuulub see konteiner ühele korteriühistule ja kes julgeb tänapäeval oma asju võõrasse prügikasti poetada!? Niisiis olen lõhkise küna ees, mille üht külge pressib süütunne ja teist reaalne elu. Tahan küll asju ära visata, aga see on tehtud liiga ebamugavaks.

Inimesed on lollid

Kuna mul ei ole ka oma plastikut kuhugi panna, siis olen sunnitud mõtlema, kuidas seda vähem tarbida. Okei, jätame ära köögiviljaosakonna kilekotid, see on lihtne. Aga ma ei saa ju lihaletist ostetud lahtist hakkliha peos koju viia. Kui hästi läheb, saad lahtises letis käia oma karbiga. Kuid ei pruugi, sest tervishoiunõuded! Oma taara võib olla saastunud ja sa saad toidumürgistuse ja kes tahab oma ettevõttele sellist mainekahju? Samamoodi ei tohi ühte külmikusse panna alkoholivabu ja alkoholi sisaldavaid jooke, sest tarbija ei pruugi nende vahest aru saada, inimest ei saa usaldada. Kui see tundub jaburusena, võin suhtlevat tööd tegeva inimesena kinnitada, et tõepoolest on lugemis- ja arusaamisoskus juhuslik ning valikuline ja selle peale ei saa lootma jääda. Täpselt nii nagu mina panen munaresti paberiprügi hulka, ostab keegi teine oma saastunud karbi sisse hakkliha ja jääb haigeks ning kolmas ostab alkoholiga siidri, läheb autoga sõitma ja sõidab kellegi vigaseks. Ja jõuamegi sinna, kus mikrolaineahju uksel peab täie tõsidusega olema kleeps, mis manitseb sellesse mitte asetama oma hamstrit või beebit. Sest kusagil on keegi need asjad ära teinud, sest ta arvas, et nii saab ka.

Kuna eelnevast selgus esiteks, et mina olen rumal ja seejärel, et inimesed üldse on rumalad, siis võrsub siit küsimus, miks ikkagi ei ole asju lollile arusaadavaks tehtud? Saaks ju küll asju märgistada nagu me märgistame pandipakendeid ehk siis pudeleid ja purke. Ma ise ei tea ju, kas tühi juukselakipudel on pakend või ohtlik jääde või mingi kolmas asi, tean ainult, et see on paras peavalu. Olen täitsa kindel, et loogilistesse kohtadesse on piisava tihedusega võimalik istutada erinevaid prügikonteinereid, mis on isegi tähistatud vastavalt sellele, mis nende sisse käib. Et ka loll saaks aru. Sest kui midagi juba kohustuslikus korras tegema peab, siis võiks seda teha korralikult ja võimalikult valutult.

Süütunde hukutav hurm

Tegelikult toimub ideaalne pakendivaba, raiskamisvaba ja üldseüldse väga vaba tarbimine ööklubis, kus Jägermeistritüdrukud otse letilt inimestele jooki suhu valavad, jättes vahelt ära pitsi, mida peab pesema, mis nõuab vett, mis on ressurss, mida meil enam liiga palju ei ole. See on lihtne ja tõhus meetod, mis on pealegi veel väga mõjuv mitmel erineval tasandil. Kui see sama loogika tõsta toidupoe kulinaarialetile, võiks Sünnipäevasalati- ja maksakastmetüdrukud ja -poisid inimestele toitu otse suhu pudistada, ja miks ei võiks ka kontoreis olla veekraani kõrval spetsiaalsed kraanid, millest saaks lõunasöögiks valada näiteks paar meetrit spagette ja kõrvalkraanist nende peale hakklihakastet? Õnneks ei saa see mitte kunagi reaalsuseks, sest see on rõve.

Ja nii olen ikkagi sunnitud kasutama pakendeid ja tootma prügi, mida mul pole kuhugi panna ilma et süütunne näriks. Ja ikka avastama Facebooki pakendivaba poodlemise grupist üha uusi süütunde põhjustajaid: kas teadsite, et biolagunevad kilekotid ei lagune mullaks, vaid hoopis mikroplastikuks, mis on veel õudsem kui see kilekott ise? Ehk siis mitte „biolagunev”, vaid hoopis „komposteeruv” on see sõna, mida jah, jälle pakendilt, otsida.

Kui kõik läheb hästi, elan sellel planeedil veel mitukümmend aastat. Reostan ja saastan nagu kõik teised. Asjad võivad kulgeda selliselt, et kõik loomad ei suregi kohe välja ja Maa on edasi niivõrd-kuivõrd elukõlbulik kõigile, kes siin elavad. Aga võib minna ka nii, et olukord läheb väga hapuks palju kiiremini kui me arvestanud oleme. Ja seepärast on tähtis õppida ujuma enne kui me oma prügi sisse sõna otseses mõttes ära upume. Ja selle pärast on tähtis, et inimene saaks paigutada oma prügi õigesse konteinerisse, et see jõuaks õigesse kohta, sest siis ta on rahulolev ja elab kauem planeedil, mis kauem kestab. Palun rohkem ja erinevaid konteinereid.

Karin Sõmer on sommeljee ja vabakutseline elukriitik.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Galerii: Häirivalt otsekohene kunstiinstallatsioon
Latifah Iddriss. Foto: Helen Tammemäe
Latifah Iddriss.

Galerii: Häirivalt otsekohene kunstiinstallatsioon

Samal ajal, kui Ghanas valitseb mastaapne prügiprobleem, mida püüavad lahendada nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud vabatahtlikud, loob nüüdiskunstnik Latifah Iddriss teoseid, mis tõstaksid inimeste teadlikkust keskkonnahoiu olulisusest.
Kuidas mõnusalt elada ja mõistlikult tarbida
Fuji X-E2 / 27mm (40mm)
6 min

Kuidas mõnusalt elada ja mõistlikult tarbida

Aeglase eluviisi viljelejad on pihta saanud, et kiirustamine toob valmistoidupakendite ja heitgaaside kujul kaasa rohkem saastet, nii et närvikulu kõrval võib ka keskkonnahoiu ettekäändel aeg-ajalt pidurit tõmmata.
Noored, kes usuvad rahumeelsesse revolutsiooni
Noored keskkonnaaktivistid (vasakult) Laura Oro, Jürgen Hendrik Voitka ja Carmen Kilvits. Foto: Gabriela Liivamägi
Noored keskkonnaaktivistid (vasakult) Laura Oro, Jürgen Hendrik Voitka ja Carmen Kilvits.
8 min

Noored, kes usuvad rahumeelsesse revolutsiooni

Tartu ülikoolides võrsuvad tudengid on otsustanud keskkonna kaitseks välja astuda, aga mitte eriti häälekalt, vaid usaldades riiki ja valides selleks erialased vahendid.
Müürileht