Olles jõudnud neljapäeva õhtul puupüsti täis Sveta Baari, oli hea meel tajuda, et lõpuks ometi saab mitu aastat oma kookonisse surutud rahvas jälle rahus kogeda, mida tähendab kontserdil esiritta trügida, suvalisest small talk’ist väsida ja jalgadega põranda külge kleepuda.
Kuigi piirangutevaba aega on meil nüüdseks olnud omajagu, kandsid koos Tallinn Music Weekiga saabunud soojemad-suuremad õhu- ja rahvamassid kaasa tunde, et äkki ongi vähemalt sellel rindel normaalsus taastunud. Ja kui vahepealne aeg võib olla meisse istutanud mingi mugavuse ja laiskuseussi, ehk isegi mingit sorti sotsiaalse ärevuse, tekitab lõpuks enda seltskonda, kontserdile või peole vedamine siiski teistmoodi heaolutunde, kui see, mida kogeme koduseinte vahel.
Ja olen kindel, et sellist „östrogeenitornaadot”, millega lennutas Sveta Baaris publikut kohalik hüperpopi artist flumen, poleks kodust lahkumata mitte kuidagi kogeda saanud. Kui mõni aeg tagasi kirjutas Kärt Kelder meie veergudel flumeni kohta, et asetaks ta muusika pigem tugeva live-esituse kui koduse kuulamise ridadesse, siis see lause sai flumeni etteastet nähes igatahes kinnitust. Seni kõrvaklappidest kogetud lugude kaas lendas pealt, flumen tantsustas endal hinge seest ja ratsutas koos sellega publikusse. Lisaks hiljutise EP bängeritele, kõlasid muu hulgas austusavaldused Arvo Pärdile ja Kersti Kaljulaidile, nii et pärast kummitas peas veel mõnda aega lause „Kersti Kaljulaid, sa tead, mida sa teed”. Popkultuuri ja poliitikareferentsid on alati hea viis, kuidas publikul varrukast haarata ja veel rohkem on mul hea meel, et flumen enda peas toimuvat meiega jagada on otsustanud.
Nagu suuremate festivalide puhul ikka, on ka Tallinn Music Weekil võimalik astuda mõne sammuga näiteks folgi- või metal’i maailmast elektroonika- või räpidimensiooni, nagu vahetaks puldil kanaleid. Ja kui muusika võib ühest teise liikudes kardinaalselt erineda, siis ega need üldemotsioonid nendes maailmades nii erinevad polegi. Olles jõudnud reede õhtuks Uude Lainesse Tartu 2024 x Ö Stuudio showcase’ile, kus esinesid parasjagu DEW8, Mesabby ja Väike PD, hakkasin vaimusilmas mõõtma, kas olen näinud käsi kõrgemale loopimas metalhead’e või noori põrklevaid räpiaustajad ning saabus äratundmine, et selle litaka nimel, mida pakub retsilt hea kontsert või pidu, peaks end aeg-ajalt kodust välja ajama igaüks.
Fotod: Saara Tõugjas
