2020. aasta ettenägematud sündmused Tallinn Music Weeki kvaliteeti ei kahandanud. Siin on mõned muljed ja soovitused, mis festivalitihnikus ekseldes tee peale jäid.

Käesoleval aastal rahvarohkeid üritusi korraldada on, teadagi, riskantne. Ka selleaastast Tallinn Music Weeki näis algul saatvat jätkuv ebaedu. Seoses koroonaviiruse levikuga tuli festival edasi lükata ja veel vahetult enne teoks saamist mitmeid esinejaid kavas tühistada, kellest taani Iceage’i tulemata jäämine tõi paljude muusikasõprade näole sama ilme nagu tööle ruttajal, kelle kinga on kass hommikul loigu lasknud.

Millise pinge all olid viimastel kuudel Helen Sildna, Ingrid Kohtla, Roman Demchenko ja teised suurürituse korraldajad, võib vaid oletada. Kõrvaltvaatajana ei jää muud üle kui imestada, kuidas kõigele vaatamata õnnestus siiski läbi viia festival, mis kokkuvõttes ei jäänud sisuliselt kuidagi alla eelmistele TMW-dele. Esinejaid, alaüritusi, esinemispaiku ja valdkondi, mida hõlmati, oli nii palju, et paratamatult sai üks surelik inimene külastada vaid väikest osa kõigest pakutust. Järgnevalt seega mõned erapoolikud mõtted ja meenutused kogetust.

Bedless Bones ehk Kadri Sammel on üks neid eesti artiste, kes üksnes internetti riputatud muusika abil on kogunud üle maailma fänne ja võitnud oma žanri (milleks tema puhul tume-elektroonika) väljaannete tunnustuse. Ka BB esinemine Sveta Baaris Void Valley programmis mõjus stiilipuhtalt ja veenvalt, nii et kahju kõigist välismaa muusikasõltlastest, kes plaanisid Bonesi sel aastal mõnel COVIDi tõttu tulevikku lükatud festivalil nautida.

Väidetavalt olevat Annie Lennox end omal ajal Sigue Sigue Sputniku lauljaks pakkunud. Millisena see bänd oleks kõlanud, on kaunikesti raske ette kujutada. Ent kui Bedless Bones esitas Nick Cave’i „Jack The Ripperi” cover’i, tabasin end mõttelt, et nii võinuks kõlada 80ndate keskpaiga Ministry, kus laulab Annie Lennox.

Tesa on üks läti bände, keda juba aastaid tagasi mulle sealmaal uhkustundega soovitati kuulata. Ja peab ütlema, et tegemist on tõesti hea visiitkaardiga lõunanaabrite muusikale. Olles kogenud, kuidas kunagi ühes Riia keldris nende kontserdil helimassiiv mulle ajutise kõrvakahjustuse tekitas, jälgisin mängu sedakorda eemalt, baarileti äärest. Ei ole midagi öelda, Tesa on igati võimas nähtus, ent distantsilt jälgimine vähendab sellise muusika mõju kordades. Tsiteeriksin siinkohal Holden „Bonne” Laamanni: see on nagu prillidega läbi akna õue vaatamine.

TMW põhiline metal-pidu toimus Von Krahli saalis, aga metal’it jätkus ka mujale. Sveta Baaris esinenud Kannabinõid raputas ka neid, kes sedalaadi muusikat igapäevaselt ei kuula.

Leedu bänd Egomašina oli üks selle aasta Tallinn Music Weeki suuremaid üllatajaid. Laval oli kolm meest ja mõneski mõttes oli see, mida nad tegid, suhteliselt lihtne. Ent lihtsus võib olla geniaalne, ja sugestiivne oli see sulam garaažiroki undavatest traatidest ja synth-pungi tantsulisest tiksumisest igal juhul. Ma ei ole ammu nii ennastunustavalt tantsinud – sest midagi muud seal teha ei olnud võimalik. Bänd, kelle nime soovitaksin meelde jätta ja keda ise tahaks veel vähemalt paarkümmend korda esinemas näha.

Manka Boutique Pop Festivali Õhtul lokaalis Kivi Paber Käärid esinenud kohalike vene taustaga muusikute Tovariš Astronom ei ole alternatiivskenes sugugi tundmatu nimi. Nende äärmiselt tagasihoidliku hoiakuga esitatud eleegilise alatooniga indie’t julgen küll soovitada kõigile, kel kõrvad õige koha peal, sõltumata kodusest keelest.

Algselt Uus-Meremaalt pärit ja nüüd Berliinis resideeruv The Pleasure Majenta GROMi showcase’il olnuks minu jaoks ka üks suurimaid üllatajaid, kui ma juba paar kuud varem ei oleks sõpradelt nende kontserdi kohta ülivõrdes iseloomustusi kuulnud. Spordi keeles kõneldes oli latt kõrgel, aga see, mida kogesin, suutis siiski ootusi ületada. Bänd, kelle muusikat võib nimetada gootilikuks, nagu seda sõna algselt kasutati – ehk siis mitte kui millegi maneristliku, vaid vastupidi – eheda, toore, kriipiva, rõhuva, lämmatava ja kindlasti füüsilise iseloomustamiseks. Selle muusika mõju võiks võrrelda The Birthday Party, Virgin Prunesi või varajase Bauhausiga. Detsibellid surusid rindkerele nagu Swansi kontserdil, kitarr löödi puruks nagu seda oleks teinud ilmselt ka TMW-le tulemata jäänud A Place To Bury Strangers, ka esinejate ja publiku vahelist piiri on enne neid korduvalt teiste alternatiivpuntide poolt lammutatud. Ometi on The Pleasure Majentas midagi neile ainuomast. Ehk võiks seda nimetada unikaalseks intensiivsuseks.

Muidugi võib siinkohal küsida, kas täismahus kontserdi korral oleks seda pinget suudetud hoida. Või oleks suudetud muljet veel kordades kasvatada? Nii või teisiti, see bänd suutis TMW-le omasest lühikesest esinemisasjast võtta kõik, mis võimalik. Loodetavasti näeb neid siinmail veel.

Noor naisartist MNTHA on taas üks neid, keda omal ajal, kui pool mu elust Riiale kuulus, sealpool kohaliku muusika seast esile tõsteti. Tookord oli MNTHA pigem uje ja lootustandev introvertset süntmuusikat harrastav nunnu hipsteritüdruk. Nüüd, paar-kolm aastat hiljem TMW esinemisel kerkisid kõrvu paralleelid Fever Rayga (mis iseenesest on muidugi tervitatav, ehkki võrdlus ei räägi just MNTHA kasuks), samuti tema uus visuaalne kuvand – grimm, pöetud pea ja terava tipuga kõrvad seostusid veidi just Karin Dreijeri viimase aja lavakujuga. Kaasakiskuvalt alanud set muutus aga kahjuks lõpupoole monotoonseks ja ennast kordavaks. Inimene ja süntesaator, selle koosluse peale ei saa alati kindlat panust teha.

Henrik! – bänd Soomest, laval nii palju noori mehi, et lugemine läks sassi, energiat jätkus nii lavale kui publikusse, purunesid ka mõned prillid. Kelle jaoks oli tegemist uhke rokielamusega, kelle jaoks oli kõik see natuke liiga jant. Kui Sleepy Sleepers üritaks Stoogest järgi teha, ütleks mina.

Juba aastaid Eestis elanud poolatar Natalia Wójcik, artistinimega FREMEN on tegev mitmel loomingulisel alal. Ka tema esinemine TMW programmis Heaven’s Trumpet koondas muusikat, koreograafiat ja detailideni läbi mõeldud visuaalset teostust. Esinemine mõjus rituaalina, nagu ta oli ka mõeldud. Väga lihtsustavalt etteaste filosoofilist tausta refereerides võib öelda, et selle eesmärgiks oli midagi mentaalse eksortsismi laadset – tekitada elektroonilise originaalmuusika helide ja võimsa naisvokaali kaasabil publikus katartilist elamust ning läbi selle puhastust ühiskondlikest ja eelarvamuslikest pingetest. Mu siinne kokku surutud kirjeldus tõenäoliselt ei anna aga kaugeltki edasi kogemust, mida FREMENi rituaal koha peal andis. See oli võimas.

Kreatiivmootor, see on avangard. Mida ma selle leonhardlapinliku lendlausega öelda tahan? Selgitan. Teatavasti tähendas prantsuskeelne termin avant-garde algselt suuremate sõjaväeüksuste ees liikuvat eelsalka. Nõnda liigub ka Kreatiivmootor. Nende taga on palju eksperimentaalset – ka bändiliikmete endi muid tegevusi arvesse võttes – aga nad liiguvad sellest edasi. Kreatiivmootor aastal 2020 kõlab ekstravertselt, kaasakiskuvalt, lausa tantsuliselt ja glamuurselt. Eksperimentaatorid on pimeduse varjus tassinud oma salarelvad popmuusika territooriumile. Ei mingit „elurõõmu puudumise hõngu”.

Kahjuks juhtus seegi kord nii, nagu festivalidel ikka ette tuleb – mitmed huvi pakkuvad esinejad astusid üles erinevates kohtades ühel ja samal ajal, mõnda sai kuulata häbematult vähe, teist hoopiski mitte. Olgu siinkohal positiivselt, ent põgusalt esile tõstetud Zahir, Puuluup, Mart Avi ja Tont, kes kõik vääriksid pikemat käsitlust.

Kolmel järjestikusel pärastlõunal leidsid plaadipoes Terminal aset avalikud vestlused muusikaga seonduvail teemadel. Neljapäeval oli teemaks muusikalise pärandi digitaliseerimine, säilitamine, kättesaadavaks tegemine ja sellega seonduvad autorikaitse probleemid, laupäeval kandis vestlus nime „Noore põlvkonna depressioonitööstus”. Reedeste juttude teemaks oli kultuuriline omastamine. Kõnelesid Yasmyn, Ingrid Kohtla, Lauri Pihlap ja Linda Kaljundi, vestlust juhtis Sophie Darling Londonist.

Ehk olin kuulajana liiga frustreeritud Eesti ühiskonnas kõlavast „vana kooli” rassismi diskursusest, et vestluses käsitletud uute mõttekäikude ja probleemide tõsiduseni jõudmine võttis algul aega. Õnneks oli osaliste hulgas akadeemilise taustaga ajaloolane Linda Kaljundi, kes nähtuse kaugemad tagamaad kenasti kaardile pani.

Siiski on niisuguste vestluste puhul kerge tekkima olukord, kus piiratud aja jooksul saavad sõna neli või viis inimest, kes vestluspartnereid aktsepteerides avavad viisakalt oma vaateid, ent sisulisema diskussiooni või väitluseni asi areneda ei jõua.

Nagu öeldud, tegi viirusepuhang festivali kavas muudatusi. Lisaks tühistamistele tuli asendada tavapäraseid diskussioone videosildadega ja vähemalt üks bänd mängis ka nii, et nende solisti hääl kõlas salvestuselt. Sellised pisiasjad ei rikkunud sugugi üldmuljet hästi toimivast festivalist, mille sujuvuse hinnaks oli tõenäoliselt korraldajate veelgi pingelisem töö kui eelnevatel aastatel.

Fotod: Helle Ly Tomberg

Galerii