Pühapäeval sadas mulle ootamatult külla mu kahetine sõber Theodorus Lethe. Ta lõi köögilauale valge USB pulga ja palus mul see edastada Müürilehele. Jäi selgusetuks, miks ta seda ise ei teinud, paistis olevat tellimustöö moodi, aga hoidusin ärevusest ja lubasin asja ära teha. Lethe noogutas ja sättis ilma pikema jututa minema. Pulga peal oli üks eklektiline tekstifail ja trobikond pilte. Usaldasin materjali Müürilehe toimetuse pädevusse.

Narva tervitab. Foto: Theodorus Lethe

Reede, 20. september

Kell sai pool kaks. Viimane aeg liikuma hakata. Narva on Tallinnast siiski kolme tunni kaugusel. Turistiinfopunkt pannakse seal kell 17.30 kinni. Linnakaart kuluks ära. Kolmas kuu nutidieeti. Pole lugu, tuleme toime. Suur linn ta ju ei ole, kuigi ei mäleta täpselt, pole kümme aastat käinud.

Taevas on halli kilega kaetud. Kõnnin parkla poole, jõuan Balti jaama jalakäijate tunnelisse, sätin kapuutsi ja päikeseprille. Pisut eespool kõnnib üks paar. Ilusad seljakotid neil ja mantlid, jakid, terviklik esteetika… näen mehe profiili. Vau. See on ju K. Olgu. Ja tema kõrval on siis… jõuan trepil nende kõrvale, võtan prillid eest. Jah, K kõrval on H. Jääme seisma. Tervitame. Kohmetus. Siis embame üle käsipuu kolmekesi.

„Niimoodi üle piirde,” ütleb K.

„Jah, väga sümboolne,” ütlen mina.

Jõuame tänavale.

„Me hakkame just Tartu poole sõitma,” ütleb K.

„Aaa, ma hakkan just Narva poole sõitma,” ütlen mina.

Ei tea, kuidas see kõik peaks toimima. Vähemalt ütlesin neile tere, ei pööranud pilku ära, ei läinud teist teed pidi. Kuigi pilku hoidsin pigem K silmadel, sest H-ga …? Eile nägin Sõpruses oma teist eksi. Talle tere ei öelnud, kuigi oleks võinud. Eile oli lihtsalt kehvem päev. Kahekümne nelja tunni jooksul kaks eksi. Rohkem mul neid pole ka, hea tulemus, 100%. Jätsin H ja K-ga R-kioski ees hüvasti. Läksime kõik oma teed.

Maantee. Kulgen 130-140 km/h juures ühe Volvo sabas. Tuul pillub üle taeva pilvi, vahepeal käib mõni üksik vihmakardin üle. Mm, maantee, Ida-Virumaa. Panen MP3-st Dead Meadow peale. „This Shaky Hand Is Not Mine.” Jajaa.

Kell viis Narvas. Mastaapne silikaatarhitektuur, piirilinn, üleminekuala. Jätan auto turistiinfopunkti ette parklasse. Turist on maandunud, näidake mulle teed. Ukse peal on silt, et täna avatud kella 16-ni. Okei. Siis ei ole kaarti. Pole lugu, mingi ettekujutus suundadest on olemas. Korteri leian üles küll – Kangelaste prospekt!

Maja ees helistan korteriomanikule, vastu võtab mehehääl ja ütleb, et tuleksin sisse. Omanik oli Airbnb-s olnud küll Nastja, aga olgu siis. Nahktagis sõbralik härrasmees näitab mulle korteris ette wifi-parooli ja võtme, palub selle pärast postkasti jätta ja kõik. Siis helistan Andreile. Ta ütleb, et nad jõudsid just Narva. Kas kohtume kohe või pärast? Selgub, et nad ööbivad Colombinaga ka Kangelaste prospektil. Lepime kokku, et käin poest läbi ja näeme hiljem.

Andrei tuleb mulle ukse peale vastu, minu vene sõber, kellega räägime inglise keeles. Ta tervitab mind oma punasesse silikaatlossi.

„You’ll see in a moment, this place is crazy weird.”

Ronime mööda treppe üles, veel üks korrus, veel üks, kusagil uksi ei ole, ainult trepid ja laimirohelised seinad ja tuhmid halogeenlambid. Jõuame viimase korruseni, seal koridor, nüüd lõpuks ilmuvad uksed. Koridoris on akvaariumid, üks poksimiseks mõeldud kummist torso, millele kauboimüts pähe pandud, kusagil ripub üks kaisuloom-orangutan, vau, orangutan, päriselt või? Okei, hea leid, Andrei.

Aïsha Devi. Foto: Theodorus Lethe

Jõuame nende tuppa. Pikk ja madala laega laminaatpõrandaga ruum, seinal kirevad loodusmaalid, voodeid toas kuue ringis. Colombina askeldab midagi oma voodi juures. Vastasseinale on kleebitud fototapeet Brooklyni sillast. Narva ja Brooklyn. Teeme akna lahti ja vaatame välja hämaratele tänavatele. Andrei pakub oma väikest kuldset bongi. Hoiame akna alla ja joome lahustuvat kohvi. Nii me seal istume.

„But guys, seriously, be careful with the smoke alarm, it’s all funny until we have to pay 50 euros fine,” ütleb Colombina.

„I would say in that case that it was a good investment,” sõnab Andrei.

Mineku eel võtan kolmandiku Hofmanni margist sisse, rohkem ei hakka, ma täidan siiski tööülesandeid, keeraks lihtsalt fookussügavust pisut juurde. Tänavad on juba pimedad ja augud kõnniteedel räägivad unustusest. Üks pikk tänav järgneb teisele, mõni auto sõidab lombi sahisedes mööda, üldse on kõik kuidagi sahisema hakanud. Kõnnime üsna tunde järgi Vaba Lava poole. Andrei kontrollib aeg-ajalt oma telefoni. Varsti paistavad toidukaubikud ja Station Narva sildid.

Suundun infolaua eest pressileti juurde, ütlen oma nime ja väljaande, saan vastu käepaela ja kaelakaardi, kollase, PRESS. Colombina ja Andrei lähevad õue süüa võtma. Astun oma kaelakaarti lehvitades turvakontrollist läbi, seljakotti keegi uurima ei hakka, living on the edge, elagu vaba ajakirjandus, elagu vabadus. Allkorruse fuajees on üks lava, sealt juurest sirutab trepp järgmisele korrusele BlackBoxi.

Blankenberge’i shoegaze paneb pea käima küll. Vokaali pole paraku eriti kuulda, aga üldjoontes kõva värk, ilusad delay’sed kitarrikihid, pikad-pikad taktid, jaa, okei, võimas, huu.

Koridoris saan Andrei ja Colombinaga jälle kokku.

„I thought I’d get another beer and maybe go outside for a moment, smoke a bit more? What do you guys think?” küsib Andrei.

„Might be a good idea before Aïsha Devi,” ütlen mina vastu.

Trepil kisub kitsaks. Jakke ei hakka garderoobist võtma, astume niisama õue, seisame maja nurga juurde, Andrei võtab oma piibu välja. Rahvas sagib majaesisel platsil. Jaa, me oleme festivalil, see on veel astronoomiline suvi. Andrei kontollib midagi oma telefonist ja hakkab naerma.

„I think the the other guys from our flat are not gonna make it. Looks like they got lost somewhere in the woods,” ütleb Andrei.

„How do you get lost in the woods?” küsib Colombina.

Kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Udutab vihma. Siis kuulen ülevalt korruselt tumedaid tahvlikriginat meenutavaid võõpeid.

„That sounds like Aïsha Devi. We should go inside,” teatan ma.

Aïsha Devi… ebamaine, transtsendentaalne, šamanistlik puhastuskuur… rütmide ja struktuuri täielik dekonstruktsioon. BlackBox vibreerib bassist, siis järsku üksikud kiledad noodid kusagil kolmanda-neljanda oktavi kõrgusest, ma ei tea, kust algavad sündid ja lõpeb tema hääl, aga kogu selle apokalüptilise egolahustumise keskmes võib kindel olla, et Devi teab, mis ta teeb.

Siis GusGus. Igatahes meeleline elamus. Suurepärane heli, mõnusalt tummised breigid, ilusti välja peetud, valgusega sünkroonis techno-biidid, üldse need värvid ja kõik, kõik on kuidagi, kuidagi üks nagu… jah, mõnus heli, pole midagi öelda. Nagu mingi psühhedeelsem Pet Shop Boys? Näiteks.

GusGus. Foto: Theodorus Lethe

Õues märkan, et Andrei ja Colombina ümber on tekkinud laiem seltskond. Lähen ja tutvustan end teistele. Andrei seletab, et tegemist on ta vahepeal ära eksinud sõpradega. Kuna nende inglise keel on suht samal tasemel mis minu vene, siis naeratame niisama. nublule väga ei tõmba. Otsustame hüpata festivalibussile, mis sõidab Vaba Lavalt otse Ro-Rosse. Tänavad mööduvad, pimedad hooned, tuhm tänavavalgus, pargitukad. Keerame bastioni kõrvalt alla, tee viib jõe äärde. Buss jääb seisma. Astume välja, lai vesi sädeleb rannapromenaadi ääres. Eemal näeme tünnis põlevat lõket ja suurt halli või angaari, see on siis Ro-Ro klubi, mille vastas paar puidust kuuri ja nendega seotud kummuli lükatud suurem paat; lühidalt: suvebaar.

Ro-Ros lähen ülakorrusele bände kuulama. Pressin end rahvamassist läbi, õnnestub lavaservani jõuda, istun kuhugi maha, nagu riisipõllul oleks. Põhimõtteliselt olen kitarristi jalgade ees, soolode ajal pean ette vaatama, et ta mulle peale ei astuks. Heli vist pisut murelik, tundub, et lauljad ei kuule ennast väga laval, aga muidu täitsa jookseb. Peaks vist Lemon Trees olema? Tundub kohalikele tuttav kraam olevat. Pärast neid KEETAI. Tehnikavahetus. Koridoris täielik ummik, siit ei mahu küll enam kuhugi liikuma. Intro, pikk intro, müraga eksperimenteerimine, okei, selline industriaalsem värk siis. Vaatan igaks juhuks telefoni. Üks uus sõnum. Andrei.

„Hey we have your jacket and we went out. The problem is we can’t come back in. It’s too crowded, so we have to wait for you to return the jacket :).”

Otsustame hakata kõik koos kodu poole liikuma. Suund viib läbi sama metsatuka, kuhu ta sõbrad enne olid mõneks ajaks ära eksinud. Colombina satub pisut ärevusse.

„Guys you’re sure this is the right direction?” küsib ta.

„Yeah, this is a shortcut,” ütleb üks Andrei sõpradest vastu.

„No, this is how people get killed,” vastab seepeale Colombina.

Pime võsa sahiseb ja rohi lirtsub jalge all. Sügis tuleb. Varsti näeme kaugemal tänavalaternaid. Õige suund. Jõuame teeni, ronime sealt üles. Järgmised ristmikud ja järgmised tänavad. Tunnen nad isegi ära. Vaikselt hakkavad seosed tekkima.

„Yeah, it’s a pretty cool place. Maybe we should move here. What do you think, babe, let’s move to Narva?” pakub Andrei.

„If you want to move to Narva, then I’m breaking up with you and moving back to Spain,” pakub Colombina vastu.

Jõuame siis minu ristmikuni. Soovime head ööd ja lubame, et homsel kliimastreigiüritusel näeme. Teen enne magamaminekut omapäi veel väikese jalutustiiru. Selge öine õhk, pimedad tänavad, pärnad ja vahtrad… jah, sellel kohal on kindlasti oma võlu.

Narva Veneetsia. Foto: Theodorus Lethe

Laupäev, 21. september

Telefon hakkab tirisema. Lükkan pisut veel edasi, natuke veel magada, pea tahab natuke veel…
Avastan köögist korraliku presskannu. Ja korraliku kohvi. Triumf! Hüppan siis duši alla, tuhm valu tõmbub peas pisut tagasi. Kohv ja hommikusöök. Proovin üht GusGusi lugu üles leida. „We didn’t even try, try to make things right… lalalaa, over…” Uurin Kreenholmi valgusekskursiooni aegu; ainult kesköises veel ruumi. Okei, jääb siis kesköö, Andrei oma kambaga pidi ka keskööl minema.

Hall taevas, vihmane. Üheksa kraadi on natuke vähe ikka. Astronoomiline suvi, jah. Ronin mööda tänavaid, ronin üle raudteesilla, edasi, edasi, kuni näen silmapiiril pargitud autosid, rahvamassi, kuulen muusikat. Kitsas märg maariba sirutab end garaažide ja kuuride vahelt avara vee poole. Narva Veneetsia. Leian helitelgi nurga pealt Andrei seltskonna. Selgub, et Asian Dub Foundation hilineb. Kõnnin ringi, teen pilte. Kuidagi imelik on inimesi pildistada, aga sätin oma pressikaelakaardi salli vahelt kenasti esile, vast keegi ei hüppa kõrri. Siis märkame, et ADF-i helimees on jõudnud helipuldi taha, näpus paks joint, mille lõhn käib üle pea.

„Maybe that’s why they were so late,” ütleb Andrei muiates.

Lõpuks läheb ADF peale. Ronin ettepoole, kus ka enamik plakatitega rahvast. Üsna lühike sett, vist viis–kuus lugu, üks neist Kurskist, mida nad üritavad kliimastreigiga siduda, kuigi see side jääb üsna ähmaseks, kuidagi hajali on see asi siin, nii küll revolutsioonini ei jõua. Koht on muidugi võrratu. Kahe loo vahel kingib trummar oma pulgad ühele väiksele poisile lava ees, kes jääb kõhklema, ei tea nagu, mida nende pulkadega teha. Trummar naerab.

„It’s cool, brother. If you don’t want them, you can give them back. That’s a very important thing in life, knowing what you don’t want.” Poiss jätab pulgad siiski enda kätte.

Gram-Of-Funile astun Andrei juurest üksi, teistel veel puhkevaib. Jõuan täpselt enne poolt üheksat, täistunnil võtsin ülejäänud kaks kolmandikku Hofmanni margist sisse. Gram-Of-Fun lendab kohe „Reservationiga” peale. Mm, mõnus, kvaliteetvärk ikka, kõik on tasakaalus, kristallselge heli, lugudel oma kindel flow, rahval naeratus näol. „I was swimming in the haze, fucked up in daze, it was just a phase, wondering time and time again how could I be so aimless.” Jajaa.

Üleval Molchat Doma. Täitsa põnev, selline tumedam süntpop või new wave. Lahedad vuntsid lauljal, üldse kogu see lavapersoon ja nende tervikimidž. Elagu terviklik esteetika ja Valgevene. Kuidagi soe ja sidus õhustik seal BlackBoxis. Jaa, see kõik toimib isegi väga jõuliselt, või on see juba selle mõju, hmm, okei, ei see on kõik okei, lähme rahulikult kaasa.

Ja siis Hatari. Saal on rahvast täis. Sumin, ootamine. Siis lähevad tuled maha ja rahvas läheb pöördesse. Kõlaritest kostub sissejuhatav salvestatud kõne. „We are all Hatari. And Hatari is all of us.” Kaasaegse tsivilisatsiooni mahasurutud pahupool tahab välja saada. Siis kõnnib trummipulgad käes lavale üleni nahas ja neetides trummar, erehelesinised läätsed silmades, ja läheb seisab oma seti taha.

Tuleb tume biit ja tulevad sündikihid ja tulevad lauljad oma nahkrihmadesse ja neetidesse tõmmatud valgete põhjamaalaste kehadega, tulevad postindustriaalsed popilikud techno-maastikud, millele inimesed ümberringi üürgavad islandi keeles kaasa laulda. Kontseptsioon on paigas ja sõnum on halastamatu – maailma lõpp on juba kohal ja me ei tee teist nägugi.

„So what’s next? You taking the bus to Kreenholm as well?” küsib Andrei.

„Sounds reasonable. What time does it leave?” küsin ma vastu.

„Like in 30 minutes. Maybe we should smoke a bit more before the bus?” uurib Andrei.

„Yeah, I have this joint with me,” vastan ma.

Lööme siis bussi tulekuni aega surnuks. Colombina läheb mingil hetkel sisse sooja. Väljas tibutab vihma. Jälgime inimesi, jälgime puid, jälgime olukorda.

„We also smoked some bong at my apartment before, it was quite nice under the open window,” teatab Andrei.

„Yeah, I was there actually,” ütlen mina.

„…oh yeah, right, of course. Sorry, I forgot,” mõistab Andrei.

„No worries, it happens,” lohutan mina.

Bussis võtan oma Pessoa välja, loen paar lõiku. Hmm, jaa. Ulatan raamatu Andreile.

„Try this for example, just this page,” ütlen ma.

It also occurs to me, with an almost carnal vividness, that I might be the character of a novel, moving within the reality constructed by a complex narrative, in the long waves of its style.

Ja nii edasi. Andrei loeb, noogutab, muigab. Teeb pausi, loeb edasi. Siis ulatab raamatu tagasi.

„Wow, thanks, yeah, it’s really cool. Definitely a book for slow reading. I think I would just get stuck on every page for ages.”

Kreenholmi valgusmatk. Foto: Theodorus Lethe

Valgesse mantlisse ja salli mähitud tüdruk tervitab Kreenholmi turvaväravate juures kohaletulijaid, kolme peale jagatakse üks kaevurilamp kaela riputamiseks. Andrei hoiab oma vihmavarju meie kolme kohal, tema ülejäänud sõbrad moodustavad oma ringi, mängivad oma lampidega.

Siis me hakkame astuma, lambivihud hõljuvad üle puude ja põõsaste, üle silla ja kuivapoolse jõevoolu silla all, eemal paistavad teised sillad, teised laternad, kesköine pimedus, vihm pladiseb, me marsime mööda pragunenud asfalti ja kruusa, me jõuame saarele, me jõuame lagunenud ja mahajäetud üüratu tellishooneni, manufaktuuri keskmeni, see oleks nagu kusagil Tarkovski filmis, jah, me nagu siseneksime tsooni, läheksime oma vahetusele vastu, nagu hüüab Andrei, see on nüüd tõesti juba midagi muud, hoone sügavustest paistab neoonhelendus, siia-sinna on prožektorid üles pandud, koos inimeste kaevurilampidega tekib sellest kõigest mingi keerlev muster, mingi tööstuslik mandala, trepid, trepid, esikud, koridorid, saalid, tolm ja krohv, rooste ja katkised torud, kusagilt kostub kangastelgede heli, paaris saalis on üles pandud heliinstallatsioonid, kusagil väikeses kappidega täidetud ruumis kostub ühe naisterahva venekeelne tekst, räägib oma manufaktuuritööst, neis ruumides pidi töötama tuhandeid inimesi, see kõik on siin veel õhus, selles tolmus, selles pimeduses, siin tulid inimesed hommikul tööle ja läksid õhtul töölt ära, järgmised koridorid, trepid, kõrgus ja sügavus, jälle värvid, mustrid, helid, siis jõuame uuesti õue, võssa kasvanud hoov, põõsad, puud, vihm, lagunev pinnas, lombid, augud, vaatame Andreiga üksteisele otsa, noogutame, jah, nad hoiavad Colombinaga minu lähedusse, lamp on minu kaelas, me hoiame kokku, me tulime siia koos ja meil tuleb see koos läbida.

Siis me oleme jälle bussis, see kõik on nüüd juba tuttav, nagu oleks ei tea kui kaua juba Narvas olnud, nagu see nädalavahetus oleks lõputu, nagu Narva olekski nüüd elu ja elu Narva. Oleme jälle jõe ääres, tume vaikne vesi, vahepeal möllanud tuul on pisut maha rahunenud. Bussist maha hüpanud inimesterong triivib tünnilõkke poole. Proovime Colombinaga Ro-Ros kohta otsida, ei õnnestu. Vähemalt saab kassile pai teha. Otsime teed välja, Andrei koputab mulle õlale, ta seisab välisukseni ulatuvas baarijärjekorras, küsib, kas ma tahan midagi. Vastan, et üks alkovaba õlu oleks okei, septembri väljakutse jätkub edukalt. Võtame joogid, astume õue, sees ei pääse kuhugi, ülemine korrus ka pilgeni täis. Välisukse juures vaatavad kaks vist kohalikku umbjoobes meest otsustavalt teineteisele otsa, nagu oleksid jõudnud kuhugi murdepunktini ja kõik, mis sellest edasi tuleb, kuulub juba järgmise loo juurde. Ronime Andreiga vanadest kuuridest ja paatidest kokku klopsitud suvebaari, kus ruumi ja õhku ja sisehoovis lageda taeva all veel üks tünnilõke.

Istume laua taha. Teen kõrval aknaluugi lahti. Näeme jõge ja vastaskallast, kust paistab suur Venemaa, ulatub siit Vladivostokini välja. Ro-Rosse sooja jäänud Colombina saadab Andreile telefonis kassipilte. Andrei võtab oma aurustaja välja. Vihm kasvab jälle valjuks. Inimesed lähevad lõkke juurest tagasi katuse alla. Panen aknaluugi kinni.

„We should check out some apartments in Narva. It would actually be cool to live here.”

Olen temaga nõus.

Fotod: Theodorus Lethe