Dekonstruktsioon on jõudnud klubimuusikani. Iseenesest pole suurt imestada, et ajal, mil kriis on eksisteerimiskategooriana üha kindlamalt argirutiini kinnistunud, püüdleb ühiskonna vundamendi all oma niidistikku sirutav põrandaalune kultuur ideelise komposteerumise poole.

★★★★☆

Veel peitub hüpertrofeerunud globaalkapitalismi süngelt digitaalses varjus mingi idealismialge, kuid selle puhul ei tea enam kindel olla, kas tegu on viimaste siiraste optimismivisioonidega või on see alternatiiviigatsus ammu sumbunud kaubastatud elustiilide pundunud kataloogi. Ka kõige põhimõttelisem avangard ei näi enam ohutu kants. Või siiski? Kui HOSTILE’i EP „RED​—​LiNE” lõpulugu sisendab, et „I can be anything that I wanna be”, siis kas seda on võimalik veel uskuda? Kas üldse peaks? Tahaks ju… 

Tõelises poststrukturalismi vaimus suhestub ka HOSTILE’i värske EP mudelitega, mille ümber oleme oma kultuuri ehitanud, ja pöörab need parajalt nihkesse. „RED​—​LiNE” koosneb viiest räigelt digitaalsest kompositsioonist, mis panevad proovile kuulaja arusaama techno’st, trap’ist ja mürast ning suhestumise sellega. On see post-club või deconstructed club, igatahes kompavad need träkid – mõneti vana hea witch house’i stiilis – programmiliselt produktsiooni taluvuse piire. Ära muretse, klapid ja kõlarid on endiselt terved, see kõik peabki mõjuma nii, nagu midagi oleks lõplikult katki. Nii võiks tõesti kõlada aasta 2023, mil sukeldume tähelepanunälja ja ärevuse kustutamiseks üha sügavamale ekstsessi, nagu see kõik peaks ühel õndsal katarsisehetkel lõpuks õhku lendama. Või siis vait jääma, nagu näriv telefonisignaal avapalas „Call”.

Kui Ben Frost ja Aïsha Devi on su artistide kataloogis kindlal kohal, siis tasuks sinna lisada ka HOSTILE. Midagi, mida jagada oma gurmaanidest sõpradega, keda tõmbavad helimaailma piirid, ent kes peavad sealjuures lugu raskest biidist.