Viktor’s Joy – Cold River Souvenirs (Grainy Records, 2026)

Sume sametine kitarr ja merekohin maalivad murtud südametele pühendatud helikogumi – rambivalgusesse on ennast sättinud Berliinis tegutsev ja igati lummav Viktor’s Joy, kodanikunimega Kaarel Malken.

Sume sametine kitarr ja merekohin maalivad murtud südametele pühendatud helikogumi – rambivalgusesse on ennast sättinud Berliinis tegutsev ja igati lummav Viktor’s Joy, kodanikunimega Kaarel Malken.

★★★★☆

Märtsi lõpus ilmunud kauamängiv „Cold River Souvenirs”, mis on sentimentaalne ja mälestustes uitav, mõjub kui ununenud tunnetes alasti suplemine. Haavatav, kuid läbinisti asjas sees. Akustiline kidra embab õrnalt maheda sügava tämbriga esitatud luulet, mis vestab meile argimuredest ja -rõõmudest, siiralt. Siin-seal laiendavad helipaletti sordiiniga vaskpuhkpillid ja unenäolised klaverimotiivid.

Oma lihtsuses mõjub album parimas mõttes koduse ja ajatuna, tunne, mis iga kuulamisega ka kasvab. Meenub Coheni „Songs of Love and Hate”. Oma lugudes kasutab Malken pintslitena argielus kohatud karaktereid, maalides läbi nende olustikku. Kui oled end juba tundeisse unustanud, kõlavad muu hulgas sõnad: „My mother was German, my dad is South Korean so no, I’m not Chinese.” Avaldub artisti kelmikus ning kõik on ühtäkki selge ja loogiline. Vaatamata sellele mõjuvad tekstid hetkiti sedavõrd isiklikult, et tunnen, nagu need polekski mõeldud kellegi kõrvadele, vaid läbi juhuse sahtlipõhjast avastatud ning avalikkuse ette sattunud. Õrn, põhjatult ilus, haavatav.

Midagi uuenduslikku ja eripärast tehnilise poole pealt välja noppida ei oskakski. Otsene vajadus selleks ka puudub, sest muusika on ilus juba oma lihtsuses. Viktor’s Joy loodud maailm on ainulaadne ja oluline. Muusika lõppedes jään seda igatsema ning ootan juba järgmist kohtumist, nagu vana armsa sõbraga. Kuigi albumi sisuline ajaliin on parajalt sassis, on „Cold River Souvenirs” aus, rahustav ning oma parimas mõttes kohati kummaline – saadan selle südamevalus ja unevõlgades vaevlevatele sõpradele.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Oumeen – Näitus (2026)

Oumeen – Näitus (2026)

„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus…
Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Nagu ka muidu, on seda lühialbumit keeruline žanriliselt ühte kasti panna, kuid on ilmne, et selle reliisiga tahab Luurel Varas tabada tantsupõrandat.
★★★☆☆
Luurel Varas õnnistab meid tänavu juba kolmanda plaadiga. Aasta algul pani ta välja EP „Crank” ja suvel väljastas ta oma kaheksanda(!)…
Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad…
Müürileht