Sume sametine kitarr ja merekohin maalivad murtud südametele pühendatud helikogumi – rambivalgusesse on ennast sättinud Berliinis tegutsev ja igati lummav Viktor’s Joy, kodanikunimega Kaarel Malken.

★★★★☆

Märtsi lõpus ilmunud kauamängiv „Cold River Souvenirs”, mis on sentimentaalne ja mälestustes uitav, mõjub kui ununenud tunnetes alasti suplemine. Haavatav, kuid läbinisti asjas sees. Akustiline kidra embab õrnalt maheda sügava tämbriga esitatud luulet, mis vestab meile argimuredest ja -rõõmudest, siiralt. Siin-seal laiendavad helipaletti sordiiniga vaskpuhkpillid ja unenäolised klaverimotiivid.

Oma lihtsuses mõjub album parimas mõttes koduse ja ajatuna, tunne, mis iga kuulamisega ka kasvab. Meenub Coheni „Songs of Love and Hate”. Oma lugudes kasutab Malken pintslitena argielus kohatud karaktereid, maalides läbi nende olustikku. Kui oled end juba tundeisse unustanud, kõlavad muu hulgas sõnad: „My mother was German, my dad is South Korean so no, I’m not Chinese.” Avaldub artisti kelmikus ning kõik on ühtäkki selge ja loogiline. Vaatamata sellele mõjuvad tekstid hetkiti sedavõrd isiklikult, et tunnen, nagu need polekski mõeldud kellegi kõrvadele, vaid läbi juhuse sahtlipõhjast avastatud ning avalikkuse ette sattunud. Õrn, põhjatult ilus, haavatav.

Midagi uuenduslikku ja eripärast tehnilise poole pealt välja noppida ei oskakski. Otsene vajadus selleks ka puudub, sest muusika on ilus juba oma lihtsuses. Viktor’s Joy loodud maailm on ainulaadne ja oluline. Muusika lõppedes jään seda igatsema ning ootan juba järgmist kohtumist, nagu vana armsa sõbraga. Kuigi albumi sisuline ajaliin on parajalt sassis, on „Cold River Souvenirs” aus, rahustav ning oma parimas mõttes kohati kummaline – saadan selle südamevalus ja unevõlgades vaevlevatele sõpradele.