„Secretly Dangerous” ei tee mitte midagi valesti, kuid see ei tee ka piisavalt õigesti.

★★★☆☆

Albumit hea tujuga kuulates maalisid need viis lugu kokku viisaka terviku. Tajusin üsna varakult, et plaat on sündinud jämmimise käigus. Kuigi ma pole suurem stoner-mussi mees, on seesugusel jämmilikul stiilil mu südames oma koht. Tõenäoliselt aastaid Telliskivi Loomelinnaku B-hoones proovitegemise tõttu, kui naaberruumides pesitses palju sarnaste mõjutustega ansambleid. Meenuvad hetked, kui bändid hilisõhtuste improsessioonide ajal aknaid lahti hoidsid, pakkudes mu lõpufaasis olevatele baariseiklustele taustamuusikat.

Albumi vältel hoitakse üsna ühtlast tempot, riffid on enamasti lihtsad ning püsivad vanas heas pentatoonilises kastis. Vokaalides on endalegi üllatuseks kuulda sarnasust Anthony Kiedisega (RHCP), kuigi on raske kindlalt öelda, kas tegu on mõjutuse või kokkusattumusega. Küll aga söön ma oma mütsi ära, kui vokaaliharmooniad pole inspireeritud Alice in Chainsist ning kitarripartiid Toolist. Ükski mõjutus ei domineeri siiski liialt – bänd keskendub transi tekitamisele, mitte liigsele leiutamisele. Mainimisväärne on ka väga hea salvestuse ja miksi kvaliteet – album sündis siiski Valmieras Ģirts Laumanise käe all ning viimase lihvi andis sellele Magnus Andre.

Halva tujuga kuulates hakkas mind häirima, kui palju need viis lugu kokku sulasid. Tekib tunne, nagu kogu album oleks pandud kokku ühe jämmisessiooni käigus sündinud pusletükkidest, mis püsivad väga ohutult samas pentatoonilises kastis, helistikus ja tempos. Mul on sellise jämmiliku stoner-mussiga kana kitkuda, seda samuti aastatepikkuse Telliskivi Loomelinnaku B-hoones proovitegemise kogemuse tõttu. Naaberruumides pesitses palju sarnaste mõjutustega ansambleid. Vahepeal oli lausa naeruväärne, kui kaua need tundmatuseni sarnased bändid praktiliselt ühte ja sama riffi mängida viitsisid. Ilmselt olin ma sellise asja nautimiseks liiga kaine.