Piret Põldveri raamat teatab meile, et meil kõigil on alkohooliku nupp. Valik, kas vajutada, on meie. Või vajutab meie eest keegi teine?

Piret Põldver „Hoog”
Toimetajad Brita Melts ja Aro Velmet
Kastani tänava kirjastus, 2022
159 lk

Veider raamat. Mitte sellepärast, et räägib joomisest. Paljud eredad ilukirjanduslikud teosed räägivad (muu hulgas) joomisest. Henry Milleri „Vähi pöörijoon”, John Steinbecki „Tortilla Flati agul”, John Berrymani kuulus, aga eesti keelde tõlkimata „Recovery”. Need kirjanikud teavad, millest kirjutavad, joomateemalisi romaane lambist ei tuleta.

Naps, nali ja äng

Alkohol inspireerib kirjanikke, aga teisest küljest katsu sa sellega võideldes kirjutada. Siiski annavad põrgu ja paradiisi vaheldumine, ahastuse ja ekstaasi rütmid kunstile sageli lisamõõtme. Paralleeliks narkoteema ja muusika – mitmed žanrid psühhedeeliast house’ini poleks sündinud lisaturgutuseta. Kirjanikest olid Bukowski, Steinbeck, Hemingway, Fitzgerald, Faulkner, O’Neill jpt alkohoolikud. Või tuleme lähemale ja vaatame naaberagulisse, kus elab ja loob Peeter Sauter. Kas nende autorite teema on alkohol või elu? Nad ei räägi viinast viina pärast, vaid näitavad elu, nagu see on ja näib, ning selle juurde käivad naps, nali ja äng.

Kirjutades peab nägema, mis on teisel pool letti! Piret Põldver kirjutab „Hoos” enda ja teiste kogemustest. Teosele annab pealkirja 40-leheküljeline novell, kus sukeldume koos autoriga, kes ei ole meedias varjanud, et tema on see nimitegelane, Tartu boheemlasellu. Oo! Mitte et jõuaks ise kõik need raamatuesitlused ja baarituurid läbi käia, aga õdus on see Tartu värk, kultuurikants, mis pole nii killustunud kui Tallinn ja näeb ilusam välja ka. Muidugi tuleb kogu ilu ja vaimu ja sõprust tähistada pokaali või teisega. Millal muutub lõbu ja särts sunniks ja haiguseks, sellele küsimusele püüabki Põldveri raamat vastata. Kas õnnestub?

Õnnestunuks paremini, kui ilukirjanduslikule osale oleks antud kogu maht ja intervjuud jäänuks ajakirjanduslike lugude seeriaks või ilmunuks eraldi raamatuna, „Hoog vol. 2” või parem: „Pidur”. Novell on tasemel, mahutab 40 lehekülje kohta palju, aga realiseerimata jääb haarava romaani aines.

Õdus on see Tartu värk, kultuurikants, mis pole nii killustunud kui Tallinn ja näeb ilusam välja ka. Muidugi tuleb kogu ilu ja vaimu ja sõprust tähistada pokaali või teisega.

Hoiatusjutt „Hoog” ei moraliseeri. Autor hoiab endast ja tutvuskonnast jutustades peenelt distantsi, heitmata tegelastele (ka endale) midagi ette, ütlemata, mis on tõde, mis vale. Ta lahkab olukorda kainelt, tundes ka kuu purjus külge, mis kumab ses lõputus öös, kus lõviosa sündmusi toimub ka siis, kui minategelane on juba joomast loobunud.

Olukord eskaleerub kahel moel. Minategelane jätab alkoholi, kui tunneb, et alkohol ei ole enam ainult nädala mitme õhtu lustakas ja endastmõistetav semu, vaid ilmutab juba diktaatori või orjapidaja tunnuseid. Ilma harjumuspärase napsuta tekivad ärevus ja kohmetus. Seltskonnas tunned end äkki imelikult, ei oska vestlusse siseneda, mõni vaatab sind nagu võõrkeha. Mis sul viga on? Rase? Autoga? Alkohoolik? Karjaga peab kaasa uluma. Karjamentaliteedist saab üle enesekindlusega. Kuidas täpsemalt, jääb visandlikuks. Lugejale antakse mõista, et harjuda võib alkoga ja sellest ilma olekuga. Nagu ütleb peategelase järjekordne baaris kohatud tuttav, kes ootamatult kaineks osutub: „Harjutamise asi. Esimest korda ei joonud kaine septembri puhul. Katseks. Siis hakkas meeldima. Nüüd pausitan kord-paar aastas.” (lk 28) Mõni dialoog jääb pealiskaudseks, me ei jõua teema ega inimeste laavana pulbitseva sisemuseni.

Põldver kirjeldab joomise faase tundlikult ja detailitäpselt, ent jääb kripeldama: miks petta end kujutelmaga, nagu homset ei oleks?

Söösta põhja või tõusta taevasse

Aga miks mitte kuldne kesktee? Ela ja naudi. Kuidas sa käid Kreekas ega proovi oúzo’t? Just vahevariant viiks romaanini – elu võimalikkusest miiniväljal, Lääne kultuuriruumis, mille osa on alkohol. Romaani puhul annaks söösta põhja ja tõusta taevasse ning mõtiskella samal ajal argielu halluse ja võlu üle. „Hoost” võimendub järeldus: sa pead varem või hiljem joomise lõpetama, parem varem, muidu on hilja ja juhtub nagu Kristianiga.

Minategelase sõbra Kristiani karakter paelub, ehkki on napilt edasi antud. Valusad, piinlikud, äratuntavad on hetked, mil ta, kes-teab-mitmes õlleklaas käes, üritab sulanduda baaris üksi jäänuna (pool)võõrasse seltskonda või vestlusse, kuni õhtute möödudes isegi enam ei ürita. Lihtsalt on sunnitud jooma, sest teistsugust elu ta enam ei talu. Ei kannata ka joomist, pohmahetkil mõistab, et on ületanud piiri. Tabav, rabav sisekaemus paiskab lugeja koos eilse päeva kangelasega põrmu: „Linn oli vaikne, vist, tegelikult pole kindel, võib-olla oli hoopis lärmakas, sest oli ju kevad, seega võis vabalt olla lärmakas, koduuks oli täiesti koduuks, esik, köök, kõik tavaline, muidugi ei ole kindel, et tavaline, aga mis seal ikka nii väga olla sai, lähed, avad magamistoa ukse, võtad sokid jalast, riided, paned kardina ette, ju seda kõike sai tehtud, ei ole muidugi kindel, pagana masendav ikka, mõtles, aga kui siis äkki seisis vannitoa peegli ees ja vaatas, kuidas veri voolab mööda vasakut kulmu alla üle põsesarna, teine oja ka veel, natuke rohkem kõrva poolt kaelale, selline tummiselt verine nägu, nagu šedööver, siis mõtles küll, et mis kurat. Mis kuradi šedööver. Kuradi valus on.” (lk 17)

Sellistes lõikudes avaldub olemise õõnsus ja hõredus, mis ometi kaalub tonne, nii et füüsilise piinana tajume Maa külgetõmbejõudu, või on see hoopis põrgu, mis kisub enda poole?

Intervjuude osa mässib väitvate küsimustega sisse kõik inimesed, kes tarbivad alkoholi, kuid ei näe selles ohtu, sest neil endal pole probleemi. See tekitab tõrget.

Lõputu täna

Põldver kirjeldab joomise faase tundlikult ja detailitäpselt, ent jääb kripeldama: miks petta end kujutelmaga, nagu homset ei oleks? Seetõttu langetakse tsüklitesse – siis ju homset justkui polegi. Lõputu täna. Nagu ütleb Kristian: „Ma kihutan veoautoga mäest alla. Juba näen, kuidas sõidan end puruks. Juba tean. Aga ma ei suuda, lihtsalt ei suuda vajutada pidurit.” (lk 21) Pidur eeldaks tugevamat annust masohhismi? Joon, aga arvestan eos jälgi hommikuga ja elan selle üle. Kristian on isik, kelle puhul väljapääsu ei paista, seda enam tahaks lugejana temaga lõpuni minna – võib-olla on see minu kui lugeja sadism. Või oleks mugavam mitte teada, mis ohud ähvardavad klaasi põhjas?

Anonüümsed intervjuud seevastu moraliseerivad. Võtavad raamatust suurema osa, aga jäävad alla nimiloole, mis on lühidavõitu, aga muidu hea. Vestluste mustrid korduvad: inimene joob, et oleks parem olla, läheb liiale, suudab loobuda, otsib kainest elust uut mõtet ja rõõmu, ent seda on algul raske leida – aga uue sära ja mõtte avastades ongi viltu läinud elu lahendatud. „Joomisega on seotud nii palju süütunnet, et enda aktsepteerimine ei ole kuidagi võimalik – vähemalt minul ei olnud,” ütleb Anu (44) (lk 132).

Intervjuude osa mässib väitvate küsimustega – nt „alkoholismi soodustab ka sotsiaalne surve” – sisse kõik inimesed, kes tarbivad alkoholi, kuid ei näe selles ohtu, sest neil endal (vähemalt enda arvates) pole probleemi. See tekitab tõrget. Või mõtteid, et ma olen täiskasvanud inimene, ise otsustan. Suhtluses alkoholiga on siiski olemas ka mõistlik mõõde. Seda on võimalik nautida pudelisse ja tsüklisse kukkumata. Raamatust jääb mulje, et ei ole. Hea konjak või vein või ka õlu ei ole tegelikult tehtud inimeste tapmiseks. Inimesed tapavad end nende asjadega ikkagi ise, nagu on võimalik ka kööginoaga leiva asemel kätte lõigata. 

Miks „Hoog” siis veider on? Sest paneb ikkagi mõtlema asjadele, mis juba on paigas.

Valner Valme on kultuurikriitik ja melomaan. Portaali Edasi.org kultuuritoimetaja ja Raadio 2 saatejuht. Oota, midagi nagu oli veel.