Inimene saab ajas selgesti vanemaks, aga see, kas võtta seda kui kehvemaks jäämist või kogemuste kogunemist, on meie endi ja meid ümbritseva kultuuri teha. Miks võtab varastes kolmekümnendates inimene komplimente oma „nooruslikkuse” kohta kui tunnustust?

Illustratsioon: Liisa Kruusmägi

Kolmekümnendate alguses hakkasin tajuma, et vananen. Või noh, mis ma ajan, tegelikult leidsin hiljuti oma 22-aastaselt kirjutatud blogisissekande, milles kurtsin, et teen seda ja mõtlen toda – ju ikka selle pärast, et olen nüüd vanaks jäänud. Mis värk selle vanadusega on? Kuidas selline retoorika siis nii vara peale tuleb? Ja mismoodi muutub selle tajumine isiklikult, mismoodi ühiskondlikult?

Pole midagi parata, vananemine ei ole in. Vähemalt praegu, vähemalt siinses kultuuris. Kevadel ütlesin ühele vanemale naisele, et tahan olla nagu tema, kui vanaks jään. Kohe tundsin, et komplimendi asemel solvasin – nimetasin teda vanaks, oleksin pidanud sedastama, pehmemalt, et „kui olen sinuealine”, „kui olen pisut vanem” vms. Kuidas saab nii olla, et paratamatu ja endast sõltumatu fakt või nähtus iseenesest on juba midagi hinnangulist: noor hea, vana halb? Mõned näited. Kõik need reklaamid, mis ütlevad, et peida vanaduse märke, annavad signaali, et vananemine on miski, mida tuleb varjata. Kõik korrad, kui mulle tehakse kompliment, et näen välja noorem, kui tegelikult olen, saan teada, et praegu anti mulle pelgalt armuaega, lihtsalt natuke hiljem näen välja vanem ja siis enam komplimenti ei saa. Kõik korrad, kui öeldakse, et olen nooruslik ja mul küll veel kortse pole, tean, et tegelikult kulgen vastassuunas – ja selle ilmnemist tuleb teatavasti vältida võimalikult kaua. Selles kontekstis ei tule pähegi, et selle üle võiks rõõmustada, sealt midagi head leida, seda omaette väärtustada. Mis sellest, et see on miski, millega tuleb tegeleda peaaegu kõigil – sest alternatiiv on noorelt surra. Aga see pole ka parem variant.

Pole midagi parata, vananemine ei ole in. Vähemalt praegu, vähemalt siinses kultuuris.

Ja ometi, kuigi kanname kõik seda perspektiivi endaga, teeb suur osa inimestest ühiseid jõupingutusi, et end selles pisut kehvemini tunda. Katsuda eitada, katsuda mööda vaadata, unustada, kahetseda, defineerida end nooruse kategooriate kaudu.

Mida ma siis mõtlesin, kui 22-aastaselt kirjutasin, et ju siis hakkan vanaks jääma? Eks ma mäletan küll, mida selline väide endas tajumisi kandis. „Hakkan vanaks jääma” kannab mõtet sellest, et olen nüüd natuke kehvem, midagi vähemat, olen kaotamas midagi väärtuslikku. Olen väsinum ja igavam, olen pisut halvemas olukorras. Mida see kindlasti ei tähendanud – aga miks ometi? –, oli mõte, et olen nüüd targem, kogenum, tean paremini, oskan enda keha paremini tajuda, iseend mõista ja piire tunnetada, tunnetega konstruktiivsemalt hakkama saada, mu eesmärgid on selgemad, mõistan rohkem, tervikpilt on konkreetsem, sotsiaalsed suhted on väärtuslikumad, muutun üha paremaks iseendaks ja liigun püstitatud eesmärkide poole. Sest nii see kõik ju tegelikult on. Miks siis ometi ei tähenda vananemine meie ühiskonnas neid väärtusi, vaid esmajoones ikka midagi negatiivset?

Kui vana on vana?

Väga kergesti võib tekkida tunne, et vanadus on loomulik kategooria, see on midagi antut ja selle vastu ei saa. Tähelepanelikumal vaatlemisel selgub, et ka siin on aluseks ühiskondlik konstruktsioon. See tähendab, et vananemine iseenesest on küll bioloogiline protsess, sellele antav tähendus on aga kujunenud kultuuriliselt.[1]

Vanus ja vanadus on väga kontekstipõhised mõisted. Antropoloog Georg Elwert[2] on välja toonud, et eri kultuurides defineeritakse vanadust erinevalt. Mõnes paigas peetakse vanaks neid, kes ei ole enam võimelised suuremateks pingutusteks, mõnes teises jällegi on tähtis inimese positsioon reproduktiivses tsüklis – oluline on abielustaatus, eriti naiste puhul, kus on määrav, kas naine on abieluvõimeline, abielus, ema, lahutatud, lesk või ämm, näiteks on ühiskondi, kus naine saab vanaks abielludes, umbes 18-aastaselt. On piirkondi, kus peetakse omavahel samaealisteks inimesi, kellel on eelneva põlvkonnaga samasugune suhe, näiteks ühe pere lapsi, olenemata nende vanusevahest, loetakse üheealisteks. Sellisel juhul võib ühes vanuseklassis olla üsna eri vanuses inimesi. Neis tingimustes ei saa vallalised ja lasteta vanad naised või mehed iial n-ö vanaks. Mõnes kultuuris ei loendata eluaastaid, vaid vanus sõltub füüsilise küpsuse seisundist – selle järgi ei saa ükski laps olla kunagi n-ö oma ea kohta alaarenenud. Elwerti näited kehtivad eelkõige preindustriaalsete kultuuride kohta, samas aitab see mõtestada ka seda, mida meie peame vanaks. Elwert toob lisaks välja, et postindustriaalsetes kultuurides seostub vanaduse mõiste kolme asjaga: sündide suhteline vahe (s.t kellestki vanem olemine), absoluutne eluiga (n aastat vana olemine) ja subjektiivne bioloogiline vanus (vanana paistmine).

Vaatamata sellele, et vanadus on kontiinum, organiseeritakse seda kontiinumit polaarseteks opositsioonideks.

See, kas kedagi nähakse vana või noorena, sõltub omakorda ka isiklikust perspektiivist. Kümneaastane võib öelda, et temaga tuli rääkima üks vana naine – hiljem selgub, et see naine oli 45-aastane. Samas võib 80-aastane öelda, et teda käib abistamas noor sotsiaaltöötaja, kes võib samuti osutuda 45-aastaseks[3].

Kust tulevad stereotüübid?

Ageism[4] on stereotüpiseerimine, eelarvamuslik suhtumine ja diskrimineerimine vanuse põhjal. Nagu ka rassism ja seksism, ilmub ka ageism eri vormides ja pole enamikul juhtudel tahtlik. Samal ajal on viimast ehk keerulisem märgata kui kaht teist ismi, sest sellest on olnud vähem juttu, teema on peidetud ega lähe paljudele nii väga korda enne kui teatud vanuses. Võib aga juhtuda, et selleks ajaks ei ole inimesel enam piisavalt sotsiaalset kapitali, et uusi paradigmasid luua, et teda kuulda võetaks, et tema pärast maailma muudetaks[5]. Ja eks see ageism’i teiste ismide varju jäämine ole isegi omakorda üks diskrimineerimise ilming.

Ameerika kirjandusprofessor Kathleen Woodward[6] on kirjutanud, et vananemise eitamine võib võtta mitmesuguseid vorme, ja Läänes on see üldiselt võtnud vormi, kus kronoloogiline vanus on väga oluline. Vaatamata sellele, et vanadus on kontiinum, organiseeritakse seda kontiinumit polaarseteks opositsioonideks. Kuna vananemine tundub hirmutav, püütakse sellele mõtlemist ja sellega tegelemist eemale lükata, vältida, mis omakorda viibki stereotüpiseerimiseni.

Vanadusega kaasnevad tõepoolest tohutud stereotüübid. Näiteks kirjeldatakse ühes käsitluses[7], et lastekirjanduses kujutatakse vanu inimesi, vanaemasid-isasid piltidel valdavalt tõeliste raukadena, kes istuvad tugitoolis, koovad sokki, käivad jalutuskepiga ja kannavad möödunud sajandi alguse riideid. Hoolimata sellest, et enamasti, s.t tegelikkuses, on 7–8-aastaste laste vanavanemad umbes 55–60-aastased tegusad tööinimesed. Ühes Austraalias õenduse erialal kaitstud doktoritöös[8] sedastatakse, et filmides kujutatakse vanu inimesi sageli sootutena, vananeva naise keha aga peetakse ekraani jaoks sobimatuks, ja seksuaalsuhted eakate vahel on hakanud alles viimasel ajal tabu loori tagant välja tulema. Samas doktoritöös tuuakse välja, et komöödiates, kus huumor põhineb sageli stereotüüpidel – mis omakorda haaravad endasse soo, rassi ja kultuuriga seotud eelarvamused –, tunneb vaataja oma ebateadlikud veendumused ära ning selle peale on lihtne juba lõbustavaid seiku üles ehitada. See omakorda toodab juurde neidsamu stereotüüpe.

Milleks neid stereotüüpe üldse uurida? Arvan, et selleks, et märgata ja küsida; näha iseenda eelarvamusi ja ahistavaid üldistusi, mis ei piira ainult maailma minu ümber, vaid ka mind ennast. Et hirme oleks vähem, et vabadus oleks suurem. Näiteks võib küsida, millest kõneleb see, et vanemaealisi inimesi kujutatakse kunstis, filmis ja kirjanduses võrdlemisi vähe, kuigi neid on statistiliselt üsnagi palju. Või miks on üleüldse keeruline päriselt märgata ja meelde jätta endast erinevat, näiteks palju nooremat või vanemat.

Olen kogenud, et teadvustades stereotüüpe, mida ise kannan, elan mõnda aega nagu kahes tegelikkuses: ühes, kus mõtlen endiselt automaatselt lihtsustavalt ja näen maailma mustvalgelt, ja teises, kus teadvustan, et ma seda teen, ja seetõttu ka avastan, kuidas maailm on märksa laiem ja värvilisem. Mingil perioodil võib olla raske aktsepteerida enda automaatseid reaktsioone ja nendele vastanduvat kirevust. Aga ajaga hakkavad värvid domineerima. Hirmud lahtuvad. Ja värske õhk voolab pahinal sisse.

[1] A Global Perspective on Ageing. – Lumen, Boundless Sociology.
[2] Elwert, G. 1994. Vanadus eri kultuurides. – Akadeemia, nr 1, nr 2.
[3] Minu näide on inspireeritud doktoritööst Gatling, M. C. 2013. Representations of age and ageing in comedy film. PhD thesis, James Cook University.
[4] Siiani pole ma sõnale „ageism” head eestikeelset vastet leidnud.
[5] Isiklikust perspektiivist vananemisest ja ühtlasi homoseksuaalsusest vt Macdonald, B.; Rich, C. 1984. Look me in the eye. Old women, aging and ageism.
[6] Woodward, K. 1991. Aging and Its Discontents: Freud and Other Fictions (Theories of Contemporary Culture).
[7] Dodson, A. E.; Hause, J. B. 1981. Ageism in Literature. An Analysis Kit for Teachers and Librarians.
[8] Ageism’ist filmides: Gatling, M. C. 2013. Representations of age and ageing in comedy film. PhD thesis, James Cook University.

Piret Põldver on keele- ja sisutoimetaja ning värske humanitaarteaduste magister. Muu seas kirjutab erinevaid tekste – artikleid, luulet, proosat – ja teeb intervjuusid.