Septembrist alustab kinos Sõprus igakuine õudusfilmidele pühendatud programm pealkirjaga „Cinema Dentata” ehk „Hambuline kino”. Esimese filmina on 12. septembril kavas oma eluajal üsnagi tähelepanuta jäänud mehhiko lavastaja Carlos Enrique Taboada 1984. aasta teos „Veneno para las hadas” ehk „Mürk haldjatele”.

Kaader filmist

Mehhiko õuduskinost rääkides kangastuvad koheselt hõbedase maski taha peituva maadleja El Santo heitlused nii maiste kui ebamaiste pahalastega ja asteekide varandust valvavad muumiad. Sarnaselt brittide Hammer Films stuudiole, kes 50–60ndatel paljudele Universali poolt kuulsaks tehtud tegelaskujudele (krahv Dracula, dr. Frankenstein, Huntmees jt) uue hingamise andis, leidsid ka mehhiklased viisi, kuidas Universali filmide menu pealt kasu lõigata. Rahva poolt palavalt armastatud show-maadluse lucha libre kuningad asetati samadesse filmidesse ikooniliste õudusfilmide tegelaskujudega ning tulemuseks olid omapärased kultuurilised mashup’id, mida Mehhikos (ja ka mujal Ladina-Ameerikas) suur kassaedu saatis. Sellega oli pandud alus trendile, mis lõplikult vaibus alles 80ndate saabudes.

Sellistes oludes alustas tegevust ka Carlos Enrique Taboada (1929–1997) – alguses odavapoolsete krimi- ja õudusfilmide stsenaariumite kirjutamisega, hiljem juba ise lavastajatoolil kätt proovides. Vastupidiselt kohalikus filmitööstuses valitsevatele tendentsidele, oli õudusžanr Taboada jaoks midagi enamat kui vahend, et tuua kokku maskides maadlejad ja vampiirid. Aeglaselt arenev lugu, pinev atmosfäär ja end pidevalt meeldetuletav teispoolsus said märksõnadeks, mis Taboada paarikümne aasta jooksul lavastatud filme iseloomustama jäävad. Eelkõige tema gooti-tetraloogiasse kuuluvaid filme „Even the Wind is Afraid” (1967), „The Book of Stone” (1968), „Blacker than the Night” (1974) ja „Mürk haldjatele” (1984), mis stilistilise poole pealt vaadates omavad kõik sarnaseid jooni, kuid tegelevad üleloomulike nähtustega erineva nurga alt. Just nende filmidega kirjutas Taboada end Mehhiko õuduskino ajalukku ja pärast aastakümneid kestnud ponnistusi saavutas ta ka üldsuse tunnustuse, kui Mehhiko filmiakadeemia tema viimaseks jäänud teost „Mürk haldjatele” 1986. aastal parima filmi tiitliga autasustas.

Filmi peategelased Verónica (paremal) ja Flavia.

„Mürk haldjatele” loo keskmes on kaks tüdrukut, 10–aastased Verónica ja Flavia. Esimene neist on aastate eest autoõnnetuses vanemad kaotanud, elades nüüd invaliidistunud vanaema ja osavõtmatu lapsehoidjaga, kes äratab (lapsele üsnagi ebasobivate) unejuttudega tüdrukus huvi nõidade, okultismi jmt vastu. Tänu kodus kuuldud rahvapärimustele ja muinasjuttudele hakkab Verónica end nõiaks pidama, distantseerides niimoodi end koolikaaslastest, ent leevendades samas juba eksisteerivat tõrjutust. Flavia on jõukast perekonnast pärit tagasihoidlik tüdruk, kes asub Verónicaga samasse klassi õppima. Koduse kasvatuse tõttu kuulekas tüdruk satub aga kiiresti Veronica psühholoogiliste mängude meelevalda ja nende vahel tekib (suuresti Verónica dikteeritud) sõprussuhe. Vaikselt hakkavad väikestele tüdrukutele tavapärased tegevused asenduma posimiste, needuste ja satanistlike riitustega.

Kahe noore tüdruku andumine saatanlikele jõududele on õudusfilmides korduv temaatika olnud (näiteks Juan López Moctezuma „Alucarda” (1977) või Joël Seria suurepärane „Don’t Deliver Us from Evil” (1971)), kuid Taboada on kõrvale triivinud exploitation-filmile omastest võtetest. Puuduvad nii religioosne sümbolism kui seksuaalrevolutsiooni-järgsed (eelkõige naiseliku) seksuaalsusega seotud uudishimu ja hirmud ning jõhker vägivald. Võiks öelda, et Taboada on käesoleval juhul isegi liiga hillitsetud, võrreldes kasvõi omaenda varasemate filmidega. Õudusfilmile omased elemendid on viidud miinimumini, et kohati on raske seda isegi õudusfilmiks pidada, kuigi tunnetus ja atmosfäär kindlasti sinna maailma kuuluvad. Pimedate trepikodade ja kriuksuvate ustega koloniaalajastu villad tegevuspaikadena meenutavad küll klassikalisi kummituslugusid, kuid midagi üleloomulikku ega paranormaalset filmis tegelikult ei toimugi.

Kaader filmist

Üleloomulikke põhjuseid pole ka Verónica käitumisel, kelle näol manifesteerub filmi kurjuse element. Sealt peegeldub pigem suutmatus vanemate surmast põhjustatud traumaga hakkama saada ja puudulik täiskasvanu(te)-poolne hoolitsus, mis lõpuks tüdruku haiglase monomaaniani tõukavad. See omakorda lisab tegelaskujule traagilise mõõtme. Täiskasvanute eemalolekut laste maailmast sümboliseerib ka nende nägude näitamisest hoidumine, nad jäävad terve filmi jooksul varjudesse või seljaga kaamera poole. Lapsed on seega kuuldud muinasjuttudest ja legendidest kaasavõetud ideedega täielikult omapäi jäetud. Kuulub ka algustiitritele eelnev verine stseen tegelikult lapsehoidja poolt Verónicale räägitavasse unejuttu ja tasub märkida, et see jääb filmis ka ainukeseks momendiks, kus füüsilist vägivalda tugevamalt eksponeeritakse. Taboada on keskendunud eelkõige vaimsele terrorile, mida Verónica Flavia manipuleerimiseks rakendab ja mis tegelikult enda loogilise lõpplahenduseni jõuab. Haldjad ja nõiad nimelt kuuluvad vaid muinasjuttudesse ja muinasjuttudes võidutseb headus alati kurjuse üle…

Olgugi, et siinpool Atlandi ookeani ütleb Carlos Enrique Taboada nimi tõenäoliselt vähestele midagi, on raske tema tähtsust mehhiko õudusfilmi kujunemisloos alahinnata. Tema isikupärase käekirja mõjutusi võib tunda ka praeguse aja tuntuima mehhiko žanrifilmide režissööri Guillermo del Toro töödes, eelkõige Hispaania kodusõjaaegses õõvaloos „Saatana selgroog” (2001) ja fantaasiarikkas muinasjutus „Paani labürint” (2006). Samuti on ainuüksi viimase 10 aasta jooksul valminud tervelt neljast tema filmist uustöötlused, mis vaid kinnitab Taboada lugude omanäolisust ja olulisust.

Lisainfot leiad Sõpruse kodulehelt.