„Ismaeli vaimud” („Les Fantômes d’Ismaël”, Prantsusmaa 2017). Režissöör Arnaud Desplechin, stsenaristid Arnaud Desplechin, Léa Mysius, Julie Peyr, osades Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg, Mathieu Amalric, Alba Rohrwacher, Louis Garrel jt. 114 min.

Marion Cotillard ja Mathieu Amalric filmis „Ismaeli vaimud”. Foto: Jean-Claude Lother (Why Not Productions)

Tähtede paraad prantsuse filmitegija Arnaud Desplechini värskeimas soorituses „Ismaeli vaimud” on küllalt mõjukas köitmaks endast lugupidavaid frankofiile niisama lihtsalt. Või miks mitte kinohuvilisi üldisemalt. Marion Cotillard (Carlotta), Charlotte Gainsbourg (Sylvia), Mathieu Amalric (Ismael) ja Louis Garrel (Ivan Dedalus) on kõik teenitult mekkinud karmimategi kriitikute heakskiitu.

Päris sama ei saa öelda aga „Ismaeli vaimude” kohta, mis väidetavalt tänavuse 70. Cannes’i filmifestivali avafilmina kriitikud, kulm kortsus, kukalt kratsima jättis. Tõsi, Prantsuse Riviera filmipillerkaar, mis teoste edasise saatuse sageli kärmelt „paika paneb”, ei ole koht, kus heakskiitu kergekäelise lahkusega paremale-vasakule puistatakse, rääkimata tingimusteta armastusest. Viimast, rullides mittelineaarse ülesehitusega lahti mitte ühe, vaid lausa mitu lugu, vaevalt et Desplechin karastunud režissöörina üldse otsima läkski.

Linaloo keskpunktis on Ismael Vuillard, räsitud ja endaga pahuksis, ent selle arvelt mitte sugugi toorest eluisu ega kirglikkust minetanud keskealine filmilooja. Oma mentori ja (endise?) äia Henriga (Ungari kinoveteran László Szabó) lähendab teda järjekindlalt elu mürgitav lein. Ismaeli naine ja Henri tütar Carlotta on jäljetult kadunud juba kakskümmend aastat. Pärast meeleheitlikku ootamist on ta kuulutatud „lahkunuks”, olgugi et fantoomina redutab ta alati meeste mõtteis.

Lootusrikkust ja värskust toob Ismaeli ellu uus sümpaatia Sylvia, puudega venna eest hoolitsev ja kahe jalaga maa peal astrofüüsik. Võluv ning tark naine, kes enda sõnul vaid abielumeeste vastu huvi tunneb, ei lase end näiliselt esmajoones Ismaeli koerustükkidest puudutada. Tegelikkuses on ta mehe põlevate silmade ja kohati trafaretselt hullumeelse loomehinge ees muidugi relvitu ning Gainsbourg toob Sylvia rahuliku pealispinna all hõõguva tule esile intensiivse veenvusega.

Kuigi asjaosaliste elusid ei saaks kirjeldada muretu olesklemisega, pöörab nende maailma täielikult pea peale välguna selgest taevast välja ilmunud Carlotta. Varjud Ismaeli peas võtavad lihast ja luust kuju ning vaatamata naiivsele püüdlusele, ei saa elu samamoodi jätkuda.

Muide, filmi avastseen koostöös põnevusfilmiliku helitaustaga viitab, et ees ootab aga sootuks teistmoodi pajatus. Sest et… ootabki! Voilà, film filmis. Jupiti saab lavastatud ja vaatajate silme ette toodud ka lugu, mida Ismael parasjagu filmiks loob. Tema võõrandunud vennast inspireeritud ja romantikaga vürtsitatud spioonipõnevik jälgib ebahariliku diplomaadi Ivani ning tema kaasa (särav Alba Rohrwacher) rahvusvahelisi seiklusi. Ekraaniteose teises pooles saab antud lugu küll rohkem lahti mängitud, kuid jääb sellest hoolimata lahjaks, et publikut tõeliselt haarata. Julge otsus kaks eri tonaalsusega lugu kokku miksida ei ole end ära tasunud. Fragmentaarsus ei jäta ruumi süvitsiminekuks ja tuhmistab niiviisi kõvasti loo potentsiaali, seades nurinat esile kutsunud stsenaariumi otsekui tahtlikult haavatavasse positsiooni.

Charlotte Gainsbourg ja Marion Cotillard filmis „Ismaeli vaimud” Foto: Jean-Claude Lother (Why Not Productions)

Eklektilisust linalugu tõepoolest ei pelga ning see ei pruugigi olla tingimata halb nähtus kui selline. Kinosaali punane pehme tool vaataja istmiku all võiks mõtteliselt moonduda mustaks klapptooliks avangardse teatri blackbox’is. „Ismaeli vaimud” mõjub mõnes mõttes modernse teatritükina. Mitte et see kuidagi vabastaks isemoodi süžeedetailide õigustamisest, ent aitab neil siiski orgaanilisemalt toimida. Erivärvilised jupid keerlevad ja segunevad palavikuliselt kui killud kaleidoskoobis. Sarnasust teatridramaturgiaga ilmestab mittelineaarne narratiiv, tegelaste eraldiseisvad monoloogid ja neljanda seina täielik lammutamine. Ka visuaalsed omapärad nagu aeglaselt sissesuumivad suured plaanid või sõna otseses mõttes viltu vajunud võte meenutab etenduses videopildiga eksperimenteerimist.

Desplechin on teost kokku traageldanud mitmekihiliste sümbolite abil. Näiteks diplomaat Ivani armulugu peegeldab Sylviat ja Ismaeli ennast. Küllap ei ole ka saatusliku naise Carlotta nimevalik süütu kokkulangevus, vaid peanoogutus kuulsale samanimelisele kummituslikule kohalolule Alfred Hitchcocki trilleris „Vertigo” (1958).

Ühtse motiivina kõikides liinides jõuab film identiteedi juurde. Nii mõnigi tegelane ei osutu selleks, kes ta pealtnäha paistab olevat. Mitu elu oled elanud, juurdlevad karakterid nii teiste ja ehk ka eneste kohta; räägitakse maskidest ja nende eest rebimisest. Bob Dylani viisijupp, mida Carlotta veetlevalt laulab, kuulutab „It Ain’t Me, Babe”…

Ekraanilugu annab mõista: ole, kes oled, su deemonid jõuavad sulle alati järele. Sama juhtmõte kehtib teadagi ka filmi enese kohta. Ei saa eirata, et ühekorraga juhtub väga palju olemaks päriselt usutav. Samas viitab taotluslik sõgedus, et kõik ei peagi alati usutav olema. Vahel ongi ehk nutikam elule oma pöörasuses alistuda ja vooluga kaasa minna.