Kuidas tuua kokku kimp vaikivaid poeete, kes paneks aluse noorte Balti kirjanike võrgustikule? Kavaluse, bürokraatia ja püromaaniaga. 

Kirjutasid Mia Maria Rohumaa ja Kristel Zimmer

Järsku hoidsin käes kolme niidiotsa, mille lõpus olid 1) Gegutė[1] peatoimetaja ja ajakirja esimene number; 2) Värske Rõhu 18. sünnipäev ja järjepidev populaarsus; 3) kulka taotluste kirjutamise kogemus. Sain aru, et need on süütenöörid – tahan näha plahvatust. Mitte hävitavat, vaid sellist, millest hakkab taevast konni ja luuletajaid sadama. Tahan poeetilist Baltimaade konnatiigi plahvatust. On ju vettpidav plaan ühendada kolm Balti konnatiiki: lasta veed kokku, laiendada märgalasid, mitmekesistada kudemissopikesi. Sajab lund, sajab valget lund, mõtlen jaanuarist. Kui lätlased ja leedukad Eestisse kutsun, sajab lund. Ja lumesajus hõljub mitte konnasid, vaid noori baltlasi. – Kristel Zimmer

Tahame kirjeldada sündmuste ahelat, mille tulemusel jõudis Tallinna bussijaama grupp noori Balti kirjanikke. Kristel töötas suvel Kaunase Draamateatris, kus ta kohtus Dominykas Matulionisega. Viimane oli lõpetamas teatriakadeemiat ning käis koolides ja konkurssidel oma tekste lugemas, et koguda raha noore kirjanduse ajakirja väljaandmiseks. Esinemiste eest sai heal juhul väikseid tasusid, millest maksta trükikojale. Dominykase ja teiste noorte kirjanike suust kuuldus, et Leedu kirjandusmaastik on halvas seisus. Mitte tingimata väärtusetu ja ebakvaliteetne, aga uuel autorite lainel pole ei ruumi ega ka võimalusi avaldatud saada. Maksku mis maksab, Gegutė ja Värske Rõhu toimetused peavad kohtuma. Ei saa lasta ajalooliselt, geograafiliselt ja kultuuriliselt meile nii lähedasel noorel kirjanikkonnal motivatsiooni kaotada. See mõte pani Kristelis tiksuma kella, suure pommidega seinakella, kuhu mahuvad kitsetalled ja mille kapikesest kargab välja kägu.

Bürokraatia

Sügisel jagas Kristel ideed Paul Rauaga – ideaal oli moodustada noorte Balti kirjanike võrgustik, kasvulavaks kontaktidele ja koostööle, ning luua väljaanne. Oli tunne, et ühelt poolt võiks noorte kirjanike kohtumine toimuda väljaspool suurte asutuste orbiiti, täiesti eksperimentaalselt ning oma kulu ja kirjadega. Samas on midagi uut alustades hea teada, et seljatagune on olemas – ka tugeva struktuuri seest leiab paindlikkust ja huvi värske vastu. Uue ühendamisel olemasolevaga oli oluliseks lüliks Paul, kes tutvustas projekti Kultuurilehele. See klappis ka ettevõtmise algimpulsiga, milleks oli viia kokku Gegutė ja Värske Rõhu toimetused.

Dominykase suust kuuldus, et Leedu kirjandusmaastik on halvas seisus. Mitte tingimata väärtusetu ja ebakvaliteetne, aga uuel autorite lainel pole ei ruumi ega ka võimalusi avaldatud saada.

Keda veel kutsuda? Seadsime lihtsad valikut ahendavad parameetrid. Kuna tiim ei saanud olla suur ning töötama pidi kiirelt ja tõhusalt, vajasime usaldusväärseid aktiivseid organiseerimisvõimelisi noori, kes on ka kirjutavad inimesed, avaldanud oma tekste Värskes Rõhus ning kellel on vaba aega. Ajurünnaku ja läbirääkimiste tulemusel lisandusid seltskonda Mia Maria Rohumaa, Helena Aadli, Gustav Nikopensius ja Susanna Mett. Leedust oli tulemas Gegutė kamp: Dominykas Matulionis, Simonas Bernotas, Orestas Razumas ja Tomas Petrulis. Lätis meil isiklikke tutvusi polnud, nii et otsisime osalejaid kobamisi: kammisime läbi kogu internetist kättesaadava kirjandusskeene, keelt oskamata kuulasime YouTube’ist noori läti autoreid ja püüdsime mõistatada, kas nemad ongi need, keda otsime. Lõpuks saatsime kirja mitmekümnele lätlasele. Māra Ulme, Līva Marta Roze, Evelīna Andžāne, Emija Girgorjeva, Lote Vilma Vītiņa ja Lauris Bērziņši vastustest saime sädeme.

Süütenööri särina saatel jõudis kätte jaanuari lõpp ning ühel pühapäevahommikul maalis Mia suurele papitükile rohelise värviga „POETS”. Pauli takso peatus maja ees, Mia ulatas talle plakati ning Paul sõitis bussijaama baltlastele vastu. Mia jäi avaõhtusöögiks kartuleid koorima. Eksperimentaal-talvekool algas.

Püromaania

Tallinnas ja Tartus tegelesime sidemete loomisega. Veel pidasime maha kirjandusliku pressikonverentsi, toimus Gegutė esitlus ning laulsime tugeva sümboolse väärtusega Balti karaoket. Talvekool kulmineerus osalejate tekstide ettelugemisega Barlovas koostöös lavakunstikooli tudengitega. Kõlasid leedu[2], läti[3] ja eesti keel ning paralleelselt kuulamisega sai lugeda tekstide tõlkeid nii eesti kui ka inglise keelde.

Kaks päeva veetsime maal, loksudes sujuvalt ühisesse rütmi. 

Kümme poeeti läks läbi metsa täielikus vaikuses, jää pragunes ja murdus. Arvasime, et plahvatust ei tulegi. Aga siiski täheldasime soojenemise tunnuseid – eestlased kirjutasid lätikeelseid luuletusi, lätlased ja leedulased hakkasid omavahel midagi arutama, keegi tellis kelleltki artikli, keegi tahtis kellegagi koos tõlkima hakata, Gustav ja Orestas mängisid Līvale neljal käel klaverit. Eks algusest peale oli talvekooli planeerimisel suureks küsimuseks, kuidas korraldada see nii, et õrnad tundlikud poeedihinged viga ei saaks. Plahvatuseks on vaja püssirohtu, kuid ka ju piisavalt õhku. Samamoodi on uute koosluste tekkimiseks tarvis ruumi, aega ja sobivat keskkonda. Tuleb välja, et saimegi sellega hakkama. Kohtumisest on möödunud kuu ning osalejad kavandavad juba järgmiseid ühiseid ettevõtmisi. Tingimused olid õiged, süütenöör põleb. Pange vihmavarjud valmis!

Ajakirjanik on ka kirjanik

Kirjutas Lisanna Lajal

Kuskilt 2023. aasta detsembrihämarusest ilmus mu Instagrami uudisvoogu nähtus nimega @circa_77777_celsius. Abstraktse profiilipildiga inimkogum kuulutas tuleva aasta jaanuaris toimuvat noorte Balti kirjanike talvekooli. Klõpsasin südameid ja olin segaduses, kas toimuvat uskuda või mitte. Paar päeva hiljem leidsin end Mia Maria Rohumaa köögilaua tagant, kus tutvusin Kristel Zimmeriga ja kuulsin lähemalt talvekooli plaanidest. Nad pakkusid, et ma võiksin osaleda talvekoolis kriitilise vaatlejana. Arvasin, et kirjanike talvekool tähendab midagi taolist nagu kirjandusring Ellipsi kunagi korraldatud kirjutamislaager: residentidele võimaldatakse ööbimiskoht vaikses keskkonnas, kus oma kirjatööga iseseisvalt tegeleda. Selle laagri keskmeks said aga hoopis kultuuriajakirjandus ja suhete loomine.

Nädala jooksul kohtuti Müürilehe, A Shade Colderi ning Värske Rõhu toimetustega. Esimese tööpäeva hommik algaski Kultuurilehe kontoris, vesteldes Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapoviga kultuuriajakirjandusest Baltimaades. Vestluse käigus tuli välja, et ka lätlastel on kaasas enda loodud ajakiri Avīzes Nosaukums (eesti keeles Ajakirja Nimi), mille pealkirja leiutas pooljuhuslikult Māra. Järgmist numbrit teemal „talent ja distsipliin” paneb kokku Lauris, kes tellis kaastööd ka Kristelilt ja Dominykaselt. Erinevalt noorte eesti kirjanike esindajatest, kes kuuluvad Värske Rõhu põlvkonda, ei ole noorte läti ja leedu kirjanike ajakirjadel sellist turvalist seljatagust nagu Kultuurileht. Gegutė esimene number on kokku pandud täiesti oma initsiatiivil ja rahastusega. See võib jäädagi ühepäevaliblikaks, kui tegijatel muud kohustused peale tulevad ja aega napib. Avīzes Nosaukums on praeguse seisuga kindlustanud ilmumise veel aastaks. Lätlased ütlesid naljatledes, et rahapuudus teeb ajakirja kaastöödele avatumaks – kui autoritasu niikuinii ei ole, saab vabast volist avaldada rohkemate kirjanike tekste. 

Pikema ajalooga ajakirjadest soovitasid lätlased lugeda Satorit ja Punctumit, millest viimasega jällegi Evelīna seotud on. Leedukad tõid aga välja Šiaurės Atėnai ja Literatūra ir menase. Kuna Tomas on õppinud religiooniuuringuid, rääkis ta hoopis filosoofiaajakirjast Problemos, mille kaudu lätlastele meenus Tvērums. Needki ajakirjad on aga kättesaadavad vaid kohalike keelte oskajatele.

Erinevalt noorte eesti kirjanike esindajatest, kes kuuluvad Värske Rõhu põlvkonda, ei ole noorte läti ja leedu kirjanike ajakirjadel sellist turvalist seljatagust nagu Kultuurileht.

Kuhu edasi? Laadisin juba alla äpi, millega läti keelt õppida, ning paari päeva pärast suundun Riiga Balti Tantsu Platvormile, et kaeda üle siinne nüüdistantsu paremik. Mingi kõhutunne ütleb, et tantsurahastusega on Lätis-Leedus paremini kui noorte algatatud kultuuriajakirjade omaga. Sellest annab aimu näiteks tõik, et teistes Balti riikides korraldavad festivali Tantsuinfo Keskused, aga Eesti poole pealt aitab kaasa iseseisev etendusasutus Sõltumatu Tantsu Lava. Olen enam kui kindel, et esimene noorte Balti kirjanike talvekool ei jää ajaloo viimaseks ning koostööd tuleb mitmel rindel. Tartu tuuled sosistavad midagi Värskes Rõhus ilmuvatest tõlgetestki… Elame-näeme!

* Vilniaus Energija „Baltijas Energija” – sellest loost sai talvekooli mitteametlik hümn.

[1] Eesti keeles Kägu, leedu noorte eksperimentaalne kirjandusajakiri.
[2] Tõlkis Lauris Grins.
[3] Tõlkisid Juula Miia Hermanis, Anni Leena Kolk, Helena Schilf ja Emma Aleksandra Jaanson Ilze Talberga juhendamisel.

Mia Maria Rohumaa ja Kristel Zimmer on noorte Balti kirjanike talvekooli korraldustiimis. 

Lisanna Lajal on Tartu Ülikooli juurtega kirjanduskriitik, kes vaatas talvekooli arvustaja pilguga.