Paistab, et pikk ja kole koroonaaeg andis meile vähemalt ühe hea asja: Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni. Aga toetavat kogukonda võivad igas vanuses kirjutajad ja loojad otsida ju ka muul ajal. Palusime EKLi noortesektsiooni praegusel juhil kirjutada mõne sõna kollektiivi tähtsusest.

Emotsioonid – suurim inimkonda siduv nähtus. Või loomealge; proosa, luule, miniatuuride, esseistika ja muude kirjandusžanrite katalüsaator.

Ka frustratsioon võib trükipaberile jõudes ja sealt tagasi lugeja silmisse peegeldudes hoopis kaunimaks moonduda. Tekitada vabanemistunde. See on kindlasti üks oluline põhjus, miks paljud noored kirjutavad. Oma tekste avaldades võime ehitada võhivõõrastena üksteise vahele nähtamatuid sildu, et tunda end kui kirjasõbrad, loometuttavad, sealjuures päriselt üksteist teadmata.

Turvaline tuba

Nõnda leidsin minagi enda jaoks Kirjanike Liidu noortesektsiooni, mis iga nädal me ühist kirjutamisrõõmu kanaldab. Tänu Kirjanike Liidu noorte neljapäevadele olen saanud endale turvalise keskkonna, kus end avada, jagada, endast kõik muremõtted välja kritseldada, kirjutada, luua midagi uut, värsket, ja lihtsalt murevabalt olla. Üksteise toetava pilgu all kogume ideid, täiendame juba olemasolevaid ja jagame seda, mis parasjagu hinge kratsib. 

Osati võib tänada koroonat, et Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioon ja noorte neljapäevad üldse eksisteerivad, sest kägistava pandeemia valguses avanesidki esimest korda vana Harju tänava maja Faatumi katusetoa uksed, et noori kirjanikuhakatisi ja/või lugemishuvilisi võõrustada.

Oma tekste avaldades võime ehitada võhivõõrastena üksteise vahele nähtamatuid sildu, et tunda end kui kirjasõbrad, loometuttavad, sealjuures päriselt üksteist teadmata.

„15. juuli 2021. Vihti, Soome. Vaatan suvila verandalt punalehelise vahtra all hyplevaid musträstaid ja mõtlen. Kui ma seda noortesektsiooni asja nyyd ära ei tee, siis millal ometi? Kirjutan Eesti Kirjanike Liidu esimehele Tiit Aleksejevile.” Nii meenutab noortesektsiooni asutaja ja endine esimees Reijo Roos kogumikus „Grafomaania”, kuidas ta juba mõnda aega endas idanenud mõtte reaalsuseks tegi. Koosloomine algas tema taktikepi all ja alates 2022. aasta sügisest on see jätkunud minu fantaasiasüstide toel.

Noorel alustaval kirjanikul võib olla keeruline ise teost välja anda, ent paljude jaoks on see kauaoodatud unistus. Tänu noortesektsioonile on nii mõnigi noor saanud piisavalt infot ja kontakte ning leidnud viise, väljundeid, kuidas avaldamiseni jõuda. Kas või kohapeal oma tekste siludes ja neid hiljem kultuuriväljaannetele saates. Muidugi võivad tekstid sündida ka pärast keskööd üksinda oma hämaras toas istudes, kui pere juba magab. Või täiesti suvalistel hetkedel, nagu kirjutab Reijo oma uues kogus „tere kas tohib”:

väga kindlatel-lambistel hetkedel
jõuab ta asja tuumale päris lähedale,
täitsa nii, et elevus kasvab peaaegu

Ja mine tea, ehk see luule, mis sünnib koos teistega suure ümarlaua taga istudes, erinebki veidi luulest, mida lood ihuüksi kirjutuslaua taga. Tasub katsetada.

Enda kogemusest lähtuvalt julgen seda küll kinnitada. Üksinda olles kirjutan palju luhtaläinud armastusest, armumisest ja sellega kaasnevast pettumusest, mida Kirjanike Liidu seinte vahel olles minust välja ei ime. Näiteks järgnev päevikukatkend justkui voolas mu seest välja hetkel, kui emotsioonide summa oli aju vahekäigud 100 kraadi võrra kuumemaks kütnud:

piinlik tunnistada
avan taas Instagrami story’de vaatajad
ja sinu tavaliselt esimesena särav nimi on sealt
kadunud
tahaksin öelda et mu situationship katkes sel
hetkel
aga too polnud ju isegi seda
mu delusionship purunes klirinalkolinallörinal
kurat
vahetan kähku oma roosade raamidega
kaugnägemisprillid tumedate päikseprillide
vastu et keegi mu punetavaid silmi
tähele ei paneks
piinlik tunnistada

Nagu öeldakse, kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad minna kaugele, mine koos. Ma usun, et ma ei oleks avastanud endas kunagi julgust oma luulega avalikult esineda ega osanud oma kirjutamisoskust aktiivselt edasi arendada, kui ma poleks leidnud toetavat kogukonda, kellega koos seda teha. Samuti oleks jäänud avaldamata mu debüütluulekogu „Malbe masohhist”.

kartus näida rumal
ülevoolavalt joovastav
ülemeelikult segane
peast vigane

Kirjutasin nii oma kogumikus ja mõtlesin iga sõna. Minu looming on reeglina sügavalt isiklik ja enda haavatavuse näitamine võõraste ees võib tekitada paanikat. Kui sa aga tead, et sinu ümber on sarnase mõttemaailmaga inimesed, saab hirmust vaikselt hoopis elevus.

Loomeinimese parim sõber

Üksteise abistamine ja heatahtlik tagasiside on loomeinimese parimad sõbrad. Ja teiste loomingu kuulamine/lugemine ning selle kaudu neilt õppimine samuti. Iga algus on keeruline ja tihtipeale jäävad meie hobid (ja ehk ka potentsiaalne karjäär) soiku, kui tegeleme nendega vaid üksi ja emotsioonide ajel. Teinekord on vaja süsteemsemat lähenemist, et oma oskusi töös hoida ja aktiivselt edasi arendada.

Ka iga luuletus, mis on kirjutatud inspireerituna mõnest teisest inimesest, on kui omamoodi kollektiivne looming. Inimestevaheline igapäevasuhtlus loob lugematul hulgal imelisi – ja kohati ka hirmutavaid – maailmu, millest tegusadki sulesepad suudavad vaid üksikud üles tähendada. Nii taasavastatakse ja esitatakse uues kuues pidevalt ka iidseid tarkusi – loetakse juba kadunud kirjanike tekste ja püütakse neid jäljendada.

Ma usun, et ma ei oleks avastanud endas kunagi julgust oma luulega avalikult esineda, kui ma poleks leidnud toetavat kogukonda.

Ise tahaksin siinkohal tänada Hando Runnelit „Mõõga ja peegli” eest, mis mind alati innustab. Tema jälgedes ma veel kindlasti ei käi, aga ta sõnad panevad mind kirjutama ka siis, kui tundub, et mind valdab loomeblokk. Lõpetagem siis Runneli sõnadega peatükist „Omandi küsimus”: „Luuletamine on teadaanne oma olemasolust – kellelegi, kes mõistab su keelt, su luule vormi ja kes juhtumisi mõistab selles keeles (luules) edasi antud teist vormi – inimese sisu ja struktuuri, inimest-ainukest.”

Maiken Tiits on Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni juht. Kirjandushuvi tekkis tal juba päris pisikesena, kuueaastaselt. Maiken naudib mõtete paberile panemist, et oma hüperaktiivses ajus rohkem selgust luua. Tema tekstid on tihtipeale isiklikud ja melanhoolsed, ent kohati ka huumoriga rikastatud.