Täna saab meie vahendusel eelkuulata Endamisi Salamisi 9. aprillil ilmuvat albumit „Kolmas”. Artisti enda sõnul on see plaat kui 15-korruseline paneelmaja, mis on tegelikult kosmosesüstik. „Kolmanda” saamislooga saad lähemalt tutvuda järgnevas intervjuus.

Endamisi Salamisi

Viimane kord, kui sinuga rääkisime, tegutsesid sa Lasnamäel ja ammutasid inspiratsiooni paneelmajade vahel ja kohal toimuvast. Kui vaadata sinu eelmise plaadi „For Forest Play Only” ja uue kauamängiva „Kolmas” lugude pealkirju, tundub samas, nagu oleksid end sisse seadnud kuskil maal. Kus sa „Kolmanda” tegemisel mõtetes ja reaalselt seiklesid? On sind ümbritsev keskkond sinu jaoks endiselt loominguliselt oluline?

See album jääb Lasnamäel tehtutest viimaseks, sest võtan oma kaks asja ja kolin Koplisse. Linnaääre romantika on endiselt temaatika, milles mulle meeldib kümmelda. Põhiidee oli mul peas tiksunud väga ammu. Ootasin, et oskused järgi jõuaksid. Tahtsin teha plaadi, mis oleks nagu 80ndate süntpopp, aga mõjuks täiesti kohatu ja kuidagi ajast väljaspool olevana. Viimase paugu andis albumi sünnile Oneohtrix Point Neveri heliriba filmile „Good Time”. Lihtsad meloodiad palistatud maksimaalse ärevusega. Lähenen loo nimedele eesmärgiga, et nad annaks muusikale teise või kolmanda vaate. Kuulates ei pea piirduma ainult helidega, vaid oluline on ka keskkond ja aura, kuhu või mille ümber võid lugu kuulates sattuda. Kuna tegemist on muusikaga, mis tihtipeale ei väljenda ennast nii selgelt nagu näiteks Karl-Erik Taukari looming, siis üritan juurde maalida äraolevat ja vaevu katsutavat maailma. Päris maal ma seda ei teinud, aga looduses veetsin tõesti rohkem aega, uitasin läbi kõik Lasna metsatukad ja kolasin mööda lõputuid Pirita jõe võserikke. Ümbritsev keskkond on absoluutselt oluline, aga eks aeg anna arutust ja kui oled ühe koha kõik varad ära kasutanud, on oluline edasi liikuda. Põnevusega ootan, mis edasi saab.

Kuidas loodus ja elektroonika sinu jaoks omavahel suhestuvad?

Loodus on lõputu inspiratsiooniallikas – kunagi ei tea, mis sa sealt saad. Kas paistab päike või on pilvine, sajab rahet ja lõhub äikest. Kõik on muutumises, ka see kaldaäärne kivi, mis oli eelmisel suvel su lemmik istumisase, ei pruugi enam olla see sama kivi. Ühel päeval volaskleb nastik üle su varvaste, teisel kalpsab jänes võsast välja, kolmandal ei näe sa kedagi. Summa summarum, see kõik mõjutab minu loomingut ja on absoluutselt juhusepõhine. Päris leevikeste tiivalööke ma salvestamas ei käi, sest looduses olles on minu jaoks väga oluline olla kohal oma mõtete ja tunnetega, sest täpselt samasugust päeva ei tule uuesti. Kui ma raiskan selle momendi klapid peas ära, et jumala eest saaks salvestatud tammelehe puu pealt alla liuglemise heli, siis samal ajal võib mu taga toimuda võitlus pistriku ja siili vahel. Ega ma ei ütlegi, et field recording jama on, aga ole lihtsalt kohal ja ahmi kõike sisse nii palju kui hinge mahub.

Millises olukorras seda albumit kõige paremini ette kujutad?

Sume juunikuu õhtu, mõni minut pärast päikese loojumist, õues voolab juba kerge udu. Sa oled maal, aken on lahti, istud tugitoolis, jalg laisalt üle laua. Väljas käib jaanimardika tants ööbiku laulu saatel ja kauguses huikab naabri koer, aga sa ei pane seda kõike tähele, sest kuulad seda albumit.

Oled varasemalt öelnud, et sind inspireerib väga palju internetis toimuv, aga tean, et sul on olnud ka mitmeid teisi huvisid, võtame või näiteks jäätise tegemise. Mis sind peale muusika hetkel veel huvitab?

Ma kolan endiselt Instagramis ja YouTube’is, TikTok ei koti, aga viimasel ajal saan rohkem mõtteid ja inspiratsiooni iseendaga passides. Mingit uut huvitavat hobi pole mul tekkinud, kui see üks korda välja arvata, mil loomaaias praktikal käisin. See aasta tahaks minna õppima operaatoriks, Hunt Kriimsilma 9 ametit. Sekspoe müüja tahaks ka kunagi olla.

„Kolmas” on küllaltki rahulik album, kuid tean, et sulle meeldivad ka palju intensiivsemad muusikastiilid, nagu näiteks hardstyle. Kas sa sellele pole mõelnud, et täitsa radikaalseid klubibängereid vorpima hakata?

Tead, eks sellega ole nii, et neid albumeid teen ma pigem enda rahulduseks. Klubikringleid ikka küpsetan, aga seda rohkem kulisside taga, neid kuuleb ainult e-maili ja Messengeri manustes. Need on mõeldud rohkem laiemale publikule ja võtavad ettepanekuid lihtsamalt kuulda kui mu albumid, sest need on kompromissitud, lõpuni välja ühe ja sama ideega. Ning absoluutselt olen proovinud hardstyle’i teha, aga kujutad ette, see on väga raske.

Vahepeal oled valmis treinud ka tantsuetenduse „Kuidas ehitada aiapäkapikku” muusika. Kuidas sulle see kogemus istus?

Armastasin ja vihkasin seda projekti, aga teeks iga kell midagi sarnast uuesti. Elu on üleüldiselt üks pikk armastamine ja vihkamine, aga ikka me elame. Põhiline, mida ma sellest õppisin, oli see, kuidas leppida äraütlemistega, teha asju, mis sulle väga ei istu, aga mõjuvad projektile hästi. Ma olen kangekaelne, aga kui sul on tiimis veel viis inimest ja sina tegelikult ei juhi bussi, tuleb kompromisse teha. Ühesõnaga, väga õpetlik kogemus. Suuremad tükid valmistasin perioodil, kui ma etendust ennast polnud näinud, see tähendas mõned kuud pimesi kaugtööd, aga ma arvan, et tunnetan hästi vaibi ja suurem osa, mis ma tegin, sobis ka Kadrile (etenduse autor Kadri Sirel – toim.). Sealt edasi oli juba teemandi lihvimine, koostöö oli lahe, sest igaüks võis midagi öelda, kas koreograafia, lavakujunduse või muusika kohta.

Lõppu palun mõned soovitused karantiini ajaks.

Unusta ära, et sa pead kogu aeg midagi tegema. Kui sul iseendaga igav hakkab, on midagi valesti, õpi endaga olema. Jumala eest ära aja enda juukseid ise.

Endamisi Salamisi loominguga saad lähemalt tutvuda siin.