Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on kuni 30. oktoobrini avatud Marten Esko kureeritud näitus „Pseudo” absurdi ja tõsiduse vahealast, kus osalevad kunstnikud Dénes Farkas & Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen & Sigrid Viir ning Neeme Külm.
Algust ei ole olemas. Mind sigitati – ka nagu sind – ja sestsaadik olen ma koormatud.
Émile Ajar > Paul Pavlowich > Romain Gary, „Pseudo”
Need on esimesed read 1976. aastal Émile Ajari nime alt ilmunud romaanist „Pseudo”, mis pälvis esialgu vähe tähelepanu. Seda võib pidada Émile Ajari pseudo-autobiograafiliseks kirjutiseks. „Pseudo” oli Émile Ajari kolmas teos, mis ilmus aasta pärast prix Goncourt’i võitnud romaani „Elu alles ees”. Émile Ajar oli Romain Gary pseudonüüm. See oli Gary’le teine kord võita preemia, mida ei saa kaks korda võita. Suurenenud meediatähelepanus palus Gary oma nõol, Paul Pavlowitchil avalikkuse ees Émil Ajari kehastada. „Pseudo” on romaan, mille kirjutas Romain Gary, kehastudes Paul Pavlowitchiks tõendamaks, et Paul Pavlowitch on Émile Ajar, ja see toimis, kuid see näitus ei räägi sellest.
See näitus ei räägi meile arusaadavas keeles sarnaselt minategelasega romaanis „Pseudo”, kes üritab vältida igasugust sidet kontekstiga. Ka see näitus ei räägi eesti keelt, „aga mitte piisavalt hästi”. Me saame millestki ikkagi aru, või vähemalt aimame, isegi kui mingit rääkimist ei toimu.
Muidugi ei eksisteeri siin mingit üks-ühesust, ei midagi etteantut, ei midagi etteöeldut, peale selle sama siin. Aga siin võib tajuda nii universaalsust, aktuaalsust kui määratlematust; teatavat paralleelreaalsuse loomist, mis võib kohati olla reaalsem kui argisus või võrdselt leige; absurdi ja tõsiduse vahealas paiknevaid lavastusi, portreesid ja käsitlusi, mis on samal ajal nii mängulised kui ka rangelt struktureeritud; asju, mis ei sobitu, mis otsivad väljapääsu, mis soovivad eemalduda, mis sobiksid mujale; näitust, mis on pseudo, püüdes olla tervik ning olles vähemasti tervikute kooslus.
Loe lisa EKKMi kodulehelt.
