Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord kirjutab V Artishoki Biennaali kuraator Evelyn Raudsepp festivalist, kus kohtuvad teater ja kunstigalerii, pakkudes uuele hübriidruumile välja nimetuse kunsti-hall.

Elis Saareväli installatsioon „Küllaltki hästi” tänavuselt Artishoki Biennaalilt. Foto: Paul Kuimet

Kunstiajaloos võib märgata murrangupunkte, kus loodav kunst on dikteerinud totaalselt kunstiruumi arhitektuuri. Näiteks Hal Foster kirjutab oma 2015. aasta artiklis „After the White Cube”, et kui modernne kunst muutus abstraktsemaks ja autonoomsemaks, kolis see möbleeritud salongidest anonüümsesse valgesse kuupi. Pärast teist maailmasõda transformeerus kunst veelgi jõulisemalt, installatsioonikunst, eriti just massiivsed n-ö post-meedium-installatsioonid (nt James Turrell, Olafur Eliasson) seadsid kunstiinstitutsioonidele väljakutse leida suuri näitusehalle ning institutsioonikriitiline minimalism ja protsessikunst leidsid endale koha hüljatud tehasehoonetes. Lisaks tekkis järjest enam vajadus pimendatud ja eraldatud mustade kastide järele, et valgusvihuga pilte projitseerida.

Nüüd, mil muuseumid on huvitatud performance’ite ja tantsu esitamisest, on vaja kohandada ruume elava kunsti võõrustamiseks. Kasutusele võetakse muuseumimaja vahealad ja perifeeriad – aiad, fuajeed, keldrid –, kuid samuti ehitatakse muuseume ja teatreid ümber. Sealjuures jätkub ebakindlus, milline kaasaegne kunst on (ja olla võib) ning kuidas võidakse ruumi kasutada. Ühe võimaliku vaste pakkus sellele New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMa, mille palju kirgi kütnud juurdeehituses oli algses planeeringus ka gray box – otsene segu teatri mustast kastist ning galerii valgest kuubist.

Eesti keeles võiks pakkuda gray box’ile mänguliselt vasteks kunsti-hall. Hall kui multifunktsionaalne tühi ja avar ruum (jäähall, linnahall, spordihall) ning hall kui musta (kasti) ja valge (kuubi) kohtumine. Why not?

Nii teatri must kast kui ka galerii valge kuup taotlevad neutraalsust, void’i/puudumist, olles oma sisu maksimaalse teostuse teenistuses. Mõlemat ümbritseb aga auraatiline sfäär, mis suudab endasse asetatu automaatselt kunstiväärtuslikule skaalale tõsta. Kui Brian O’Doherty paljastas oma märgilises essees „Inside the White Cube” valge kuubi konventsioonid juba 1976. aastal, siis musta kasti pole nii jõuliselt alasti kistud ning võiks öelda, et diskussioonid selle ümber pigem alles süttivad[1].

Hall on iseenesest värvina neutraalsemgi kui valge või must – hall on värvusõpetuses akromaatiline värv ehk värv ilma värvita. Kuna kunsti-hall on aga tekkinud musta ja valge kohtumisel/segunemisel, kannab ta endas ka mälestust ja relikte mõlemast ega püüdlegi näilise neutraalsuse poole.

Kunsti-hall ei pea tingimata realiseeruma halli värvi kastina, vaid võib kujuneda tinglikuks keskkonnaks, mis loob võimaluse nii teatri kui ka kujutava kunsti dekonstrueerimiseks või kummagi tinglikest kokkulepetest loobumiseks. (Taoline sümboolne ettepanek toimub ka NO99 kammersaalis Artishoki Biennaali ajal.)

Kunsti-hall võiks oma ideaalis teostuda kui sotsiaalne seisund – keskkond, mis väga erinevat publikut koondades muudab suhtumist nii kunstiteose loomisesse kui ka selle vastuvõttu.

Vaatamata elava kunsti trendile muuseumides, mida saadab elamuspõhisusele ja publikukülastuste sageduse tihendamisele orienteerumise oht, on distsipliinide kohtumine vastastikku rikastav. Interdistsiplinaarsusest on saanud samuti popp praktika, vahel isegi naiivselt avastades, et teiste kunstidega saab ka koostööd teha. Sellest huvitavam tasand võiks olla transdistsiplinaarsus – selle asemel et distsipliinid vestlevad omavahel tõlke kaudu omas keeles, leitakse hoopis ühine, totaalselt uus keel. Aga see on ka teoreetiline-terminoloogiline sõnamäng, praktikas võib see toimuda hoopis orgaanilisemalt (või, vastupidi, jäigemalt).

Selle taustal asub kunsti-hall kuskil distsipliinide alateadvuses. Toimub kohtumine, sünnib midagi uut, ootamatut, või nad hoopis põrkuvad ja kohtumine nurjub, kuid teadvuse tagatoad saavad valgemaks. Ideaalis. Kunsti-hall on praegu ettepanek musta kasti ja valge kuubi kohtumiseks, kus hägustub piir teatri ja kunsti vahel / etenduse ja installatsiooni vahel, mis kodeerib lahti mõlema tingimused. Ka kunstniku lähtekohast on formaadivalik kunsti-hallis radikaalselt vaba – võimalik on ideed teostada meediumiüleselt. Seal on oht langeda loosunglikkusesse, sõnumipõhisusse, kuid peakski vältima situatsiooni, kus ruum hakkab dikteerima kunstiloomet. Ka klassikalistel meediumidel on koht selles värskes kontekstis, näiteks mis juhtub staatilise teosega performatiivses ruumis, kui asetada üksik kahemõõtmeline maal teatrilavale?

Ei ole mõtet varjata, et institutsionaalne raamistik ja ruumimälu loovad oma eelhoiakud ja eelhäälestuse (ka kunstnikele). Vaatlen praegu Artishoki Biennaalile loodavat kunsti-halli situatsiooni teatrisaalis. Tallinna Kunstihoone etendusprogramm „Täis Null / galeriiruumi kutse teatrile” tegeleb ilmselt sarnaste küsimustega, kuid teise nurga alt.

Mis siis juhtub kunsti-hallis?

Eelkõige vabaneb kunsti-hall mõningatest teatri raamidest. Puudub kollektiivne tähelepanu suunamine, vaataja pilk ja fookus on hierarhiliselt vabad ning seda võimaldab ka kunstiteose sees ja ümber liikumise vabadus. Sealjuures, arvestades teatritehnilist arsenali, on võimalik manipuleerida kunstiteose vastuvõtuga näiteks valgustust kasutades. Kunstisaalis on enamasti peal täisvalgustus, kunstiteos on alasti ja avatud, valmis teadvustatud, intellektuaalseks lähenemiseks. Teatris on valgus suunatud rõhuasetustele, tempereeritud vastavalt vajaliku tunnetuse tekkimiseks.

Kunsti-hall on praegu ettepanek musta kasti ja valge kuubi kohtumiseks, kus hägustub piir teatri ja kunsti vahel / etenduse ja installatsiooni vahel

Vaataja käitumine teiseneb. Artishoki Biennaalil jääb kunsti-halli tribüün – nii võib ka ajaliselt piiramata teost koguneda korraga vaatama mitu inimest, kes jagavad samal ajal saalis olles kogemust, seda erinevalt galeriiruumist, kus kunstiteosega suhestumine on enamasti individuaalne. Must neelab, valge peegeldab – nii kino- kui ka teatrisaalis kogeme tihti tunnet, et vaadatav imeb meid endasse (immersion of an artwork), me kaome ära, loovutame end kunstiteosele. Kunstisaalis ei juhtu seda peaaegu kunagi, meie suhe on alati väga mõistuslik ning teadvustatud. Kui need kaks kogemust kohtuvad nüüd kunsti-hallis, võiks vähemalt üks tulemus olla see, et vaataja võtab tavapärasemast pikema hetke kunstiteosega suhestumiseks kui valges galeriiruumis. Kogemusharjumus ütleb ju, et selles ruumis on võimalik kaduda ning vaataja on selleks avatud ka järgmistel ruumikülastustel.

Muutub kunstiteose kohalolu. Kui etendussituatsioonis on see vormiliselt struktureeritud (ajalis-ruumiliselt piiritletud) ning sisulises kvaliteedis räägime näitleja kohalolust ning kaudsemalt teatrimaagiast, siis kunstisaalis valitseb Claire Bishopi järgi kestev kohalolu (näiteks skulptuuri puhul) või loop (näiteks videote puhul)[2]. Kunsti-hallis on see ehk ennustamatu ning võib olla muutlik. Selle määrab küll ka kunstiteos, aga kunsti-hall loob potentsiaali nii dialoogiliseks kui ka monoloogiliseks kunstiks. Kohalolu, mis on kahesuunaline ja avatud, või kohalolu, mis seisab postamendil ning ootab ühesuunalist suhestumist. Sellega transformeerub performance kui kestussündmus kunsti-hallis performatiivsuseks laiemalt, mis olenemata oma staatilisest või dünaamilisest olekust soodustab aktiivset suhestumist nii ruumis liikumise, pilgu rändamise kui ka teadvustatud analüüsi ja/või kognitiivse tajuelamuse kaudu.

Dorothea von Hantelmann kirjutab essees „Modes of addressing and economies of attention in the visual and the performing arts”: „Ebamugavus näituseformaadi suhtes tuleneb tihti faktist, et see on liiga staatiline, liiga asotsiaalne, liiga objektile keskendunud. Meie elud on muutunud, oleme tihedalt seotud sotsiaalsete võrgustike ja protsessidega; tänapäeval mõõdetakse ühiskonna produktiivsust palju enam sotsiaalsete protsesside kui toodetavate projektide järgi.”

Kunsti-hall võiks oma ideaalis teostuda kui sotsiaalne seisund – keskkond, mis väga erinevat publikut koondades muudab suhtumist nii kunstiteose loomisesse kui ka selle vastuvõttu.


V Artishoki Biennaali kava

N, 06.10 Elis Saareväli, installatsioon „Küllaltki hästi”
R, 07.10 Andres Lõo, etendus „Utopiaana”
L, 08.10 Kristel Saan, performatiivne installatsioon „LAPS”
P, 09.10 SKATKA, video „Okasriigike”
E, 10.10 Taavi Suisalu, installatsioon „Etüüdid mustas”
T, 11.10 Sigrid Viir, fotoinstallatsioon „Ootesaali improvisatsioon”
K, 12.10 Flo Kasearu, performance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine”
N, 13.10 Sten Saarits, heliinstallatsioon „Rambituled”
R, 14.10 Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon „Lavastus”
L, 15.10 Sven Parker, installatsioon „Valgus suunaga territooriumile”

Algus igal õhtul kell 17 NO99 kammersaalis, kus on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist parasjagu üleval oleva teose kohta. Kirjutajateks on Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

Loe lisaks siit.


[1] Vt näiteks Hannah, Dorita 2003. ( I M ) M A T E R ( I A L I T Y ) and the Black-Box Theatre as an ‘Empty Space’ of Re-production. – IDEA Journal.
[2] Bishop, Claire 2011. Unhappy days in the art world? De-skilling Theater, Re-skilling Performance. – The Brooklyn Rail, 10.12.