Staažikate reivarite arvates jääb techno kuldaeg 90ndatesse. See oli periood, mil tantsumuusikas kerkisid esile uued trendid ja subkultuurid, mille mõju on siiani tugevalt tunda.

★★★☆☆

Detroiti artistide tulevikku suunatud helid võeti üle maailma avasüli vastu ning need inspireerisid paljusid looma kiireid ja jõulisi klubiträkke, mis mõjusid karmikoelisemalt kui kunagi varem.

Mahajäetud tehasepiirkondade urbanistlikku košmaari edasiandvad industrial ja hard techno on selle žanri olulisimad suunad. Berliini plaadifirma Ismus on koondanud kokku rahvusvahelise seltskonna peamiselt nooremapoolseid produtsente, kes esitavad enda visiooni neist turboga laetud biitidest.

Eesti techno esileedi Merimell on esindatud kogumikul minimalistliku ja tumeda palaga „Self Sabotage”, mis kõlab oma meloodilisuses nagu vana kooli hard trance. Võib öelda, et ghetto house’i meenutavate produktsioonidega läbimurde teinud Merimelli saund on muutunud ajaga müraselt masinlikumaks.

Kuid kogu aupaiste kahmab sel reliisil hoopiski skeene vana tegija Sterling Moss, kelle funk’i täis diskosämplitega „Eastern Promises” mõjub muidu väga monotoonsete lugude vahel värskelt.

Sellel kärarikkal helikogumil on tunda optimismi tantsumuusika tuleviku suhtes ning see väärib tunnustust. Techno kõlakeskkonna koduks on olnud alati eelkõige hämarad ja tossused klubid, mille seintelt tagasipeegelduv kumin ja vibratsioon mõjuvad seletamatult kütkestavalt. Väljaspool selliseid kohti kaotavad need nišikad helid kahjuks suure osa enda võlust.