Seekordne DJ-ankeet on pühendatud juke-muusikale, footwork’ile ja mehele, kes koos kamraadidega rühmitusest Let Me Juke seda Chicagost pärit 160 lööki minutis tuksuvat muusikat kodumaal aktiivselt tutvustab, olgu see siis pidudel või IDA Raadios eetris olevas saates. Alias’e DJ D.R.O.N.E.F.I.S.T. taga peidab end Heiko Kase, varasemast tuntud ka kui Kapten Tulevik, kes mõni aeg tagasi vabast ajast Onesense Musicu nimelist plaadifirmat vedas ja vinüüliusule hagu andis. Plaadifirma on küll pikemas talveunes olnud, aga mitte unustatud. 7-tolline on veel tegemata…

Foto: Kristo Tõrra

Debüüt: Võin detailidega eksida, aga umbes 2004. aasta sügisel Robert Laursoo korraldatud Tartu esimesel DJde battle’il klubis Illusion. Plaadid olid modifitseeritud pappkastis, honorar 250 krooni. Närvis as fuck, aga ilmselt oli äge.

Muusikas oluline: Suures plaanis rütm ja variatsioonid, lood, mis panevad kuulama ja tõmbavad endasse. Tihti ka hea helipilt ja masterdus. Et sõpradega oleks lõbus.

Muusikas ebaoluline: Esitusmeedium, trend, hype.

Mida mängin: Alustasin hiphopiga, varsti tekkis päris palju liquid’i ja dubstep’i plaate, siis tants ja erinev elektroonika. 80ndate poolhitid jukebox’i 7-tollistel on alati südames. Viimased 5–6 aastat peaaegu eranditult juke, footwork ja kogu muu 160 löögiga minutis seonduv.

Eredaimad mängumälestused: Esimene avalik esinemine, olematu biitmiks ja skräts, vähemalt üks lugu mängis terve aja nii, et bassid olid maas jne. Üritus, kus Rusko „Biggest Chopper” suure bassikõlari läbi lasi ja peo lõpetas (mitmekihiline iroonia). Kindlasti ka Telliskivis Haigla rulapargi hoovis toimunud pidu, kus tundsin süntesaatorihelide saatel pisut meeliülendavas seisundis ühel hetkel (see tunne kestis ca 10 sekundit) enda kohal taevas hõljumas massiivset tuvastamata lendobjekti, mis osutus kahjuks Hiina laternatest moodustunud kujutiseks. Või siis mõni pidu, kus mängimist ise ei mäletagi.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Igas pulmas, kus DJ olen, läheb alati peale Survivori „Eye of the Tiger”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: HALL või siis mõni 1000-pealine reiv Minskis.

Guilty pleasure: Ei usu eriti sellesse. Juustune lugu võib hea olla, aga ka vastupidi. Võin öelda, et näiteks Justin Timberlake’i „Can’t Stop the Feelingut” ja LMFAO „Party Rock Anthemit” pole pidudel teiste arvamuse pärast julgenud mängida.

Alt üles vaatan…: Headele produtsentidele, muusikutele, DJdele ja inimestele. Eriti nendele, kes palju tööd teevad ja oskavad oma talenti ära kasutada.

Viis klassikut: Kahjuks on võimatu üksikuid lugusid välja tuua, seega nimetan artistid, kes on eri viisidel mu elu muutnud või mõjutanud: The Prodigy, Portishead, Madlib, J Dilla, Rashad.

Viis hetkekummitajat:
DJ Mastercard
Dispondant „J U K E__D A T__A S S” EP
Refreshers
Tame Impala
Traxman „Video De Puta”

Tehnilist: Pigem olen Stantoni, Vestaxi ja Reloopi mees (+ endine S90), saundi pole maksimaalselt mahedaks timminud. Aga senine parim ost on kahtlemata kasutatud Pioneeri kontroller DDJ-SR, mis on raha rõõmuna kümnetes kordades tagasi toonud. Soovitan kõigile.

Lõppsõna: 160 4 LYFE! What up, Let Me Juke, Booty Powder, Onesense, Haigla, Jazziklubi, DJ Kashu, 5LOOPS, Ulme, Plastik, Biit, IDA Raadio, Müürileht! Stay safe, fam!

Kuula ja vaata lisaks Let Me Juke’i Facebooki lehelt.