Jalgpalli pealispindse glamuuri taga kummitab inimkaubandus – igal aastal toovad (võlts)skaudid ja (võlts)agendid Aafrikast ning Lõuna-Ameerikast sadu või lausa tuhandeid noori jalgpallureid Euroopasse. Müüakse säravat unistust Euroopast, aga neile, kes ei juhtu olema üks miljonist, on reaalsus hoopis proosalisem.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Saavutuste, glamuuri ja suurte rahasummade kõrval peitub jalgpallis nagu igasuguses professionaalses spordis teadagi palju muudki. Ebaõnnestumisi, ärakasutamisi, petmisi ja pettumisi. Ehk eriti ekstreemselt ilmneb spordiala pahupool aga Aafrika ja Lõuna-Ameerika noorte (sh alaealiste) jalgpallurite kaitsetuse ning teadmatuse ärakasutamises, mille taga on Euroopa inimkaubitsejad. Asjasse on segatud klubide hoolimatus, seaduste ja järelevalve ebapiisavus, aga ka näiteks ostetavad ametnikud saatkondades.

Meenutagem filmi „Mustad teemandid” („Diamantes negros”, 2013). See jutustab loo kahest Mali poisist, kes tuhandete Aafrika mängijate kombel Euroopasse meelitatakse, et nad seejärel ühel või teisel moel hüljata – seal näidatav dramaatiline allakäiguspiraal ei ole aga kuidagi liialdus, vaid paraku paljude lõksu sattunud päris inimeste kohutav argipäev. Nüüd tulgem veel lähemale, fiktsioonist tegelikku Eestisse ja meenutagem meie meediaski kajastust leidnud lugusid Eestis illegaalsel piiriületusel uppunud noorest jalgpallihuvilisest malilasest Adama Sidibést või vähem traagiliselt hargnenud lugu Elevandiluurannikult pärit jalgpallurist Yao Silven Kuassist, kes tahtis tulla Infoneti katsetele, kuid sattus hoopis Vao varjupaika.

Täiesti tõenäoliselt räägivad need näited ühe juurprobleemi kahest erinevast aspektist, mida ühendab aga jalgpall ja unistus Euroopast. Küllap ilmestab esimene juhtum ebareaalseid unistusi seoses Euroopaga, teised kaks tuletavad meelde, et Euroopa on Euroopa, olgu siis või Eesti (ja meil ei ole mingisugust alust arvata, et mõne Aafrika mängija tegelik unistus oleks mängida jalgpalli Eestis). Ka esimene näide, film „Mustad teemandid”, jõuab lõpuks kurba argipäeva – Eestisse. Aga seegi on parem väljavaade kui anonüümne unustus mõnel Euroopa suurlinna tänaval – vähemasti saab filmitegelane Moussa jalgpalli mängida. Vähemasti on ta Euroopas.

Unistuste tööstus

On võimatu alahinnata jalgpalli populaarsust kogu Aafrikas. Jalgpalliajaloolane Indrek Schwede summeerib: „Pole ühtki teist mandrit, kus jalgpall valitseks üle teiste spordialade sellise üleoleku ja enesekindlusega nagu Aafrika. […] Isegi Lõuna-Ameerikas pole jalgpall selline valitseja nagu Aafrikas. Aga üle 600 miljoni elanikuga Aafrikas pole jalgpall rahvussport. Ta on ainus sport. Erand, mis kinnitab reeglit, on pikamaajooks, aga isegi kuulsate jooksjate maal Kenyas on jalgpall ala number üks.”[1] Seega ei ole üllatav, et Aafrika poisid ja nende perekonnad vaesusest väljumise lootuses ohtude suhtes silma kinni pigistavad ja just jalgpalli poole vaatavad.

Unistustele (ja seega paratamatult nende purunemisele) on aidanud kaasa küll üksikute koondiste üllatavad võidukäigud suurturniiridel (meenutagem Senegali sooritust 2002. aasta MMil, mis on mõnevõrra võrreldav Islandi viimase EMi omaga – kes meist ei pooldaks väikest, aga tublit underdog’i, kes suudab end suurte vastu kaunilt kehtestada), jalgpalli MM Aafrikas 2010. aastal ja üksikud suured isiklikud edulood.

Üksikud edulood

Neid läbimurdjaid, kes klišee kohaselt paljajalu tolmustel külaväljakutel või linnatänavatel kilgates ükskõik millest improviseeritud palli tagusid, aga seejärel imeliselt „avastati” ja tähtedena Euroopa klubijalgpalli taevasse tõusid, on ju küll, aga mitte palju. Ja paistab, et need läbimurded on olnud osa probleemist. Legendaarne edulugu on näidata ette ghana jalgpalluril Michael Essienil, kes Euroopa skautidele 1999. aastal Uus-Meremaal FIFA U-17 MMi valikmängul silma jäi. Ülejäänu on, nagu öeldakse, ajalugu – Chelsea’st AC Milani jne. Ed Hawkinsi teoses „The Lost Boys: Inside Football’s Slave Trade” kõneleb ghana jalgpalliskaut: „Kui Michael Essien, kes on pärit Accrast, sõlmis Chelsea’ga lepingu ja siinsed lugesid lehtedest, et ta teenib 70 000 naela nädalas, muutus kõik. Kõik tahtsid saada jalgpalluriks.”[2]

Üks teine tuntud aafriklasest läbimurdja on Elevandiluurannikult pärit jalgpallur Kolo Touré, kes senimaani ainsa mängijana Aafrikast otse Premier League’i on jõudnud, sõlmides 2002. aastal lepingu Londoni Arsenaliga. Edasine on jällegi, nagu öeldakse, ajalugu. Legendaarne keskkaitsja, üks Arsenali „võitmatuid”, kes hiljem ManCitys ja Liverpoolis suuri tegusid tegi. Touré avastamislegendile heidab pisut varju taas Ed Hawkins, meenutades lugejatele, et ASECi akadeemia ja meeskonna ASEC Mimosas rahastus tuleb osaliselt kaudselt Arsenalilt. Sest just nõnda saab klubi odavalt mängijaid (ka näiteks Emmanuel Eboué, kes aastaid Arsenalis figureeris, on ASECi kasvandik). Kas see on ekspluateerimine või mitte, jäägu lugeja otsustada, sest n-ö juriidiliselt selles probleemi ei nähtud. „Lost Boys” sedastab: „Kolo oli täiuslik näide Aafrika talendist, mille sai Euroopa suurtes klubides teenima panna,” lisades, et Arsenal ostis ta akadeemiast 150 000 naela eest ning müüs seitse aastat hiljem Manchester Cityle edasi 16 miljoni naelaga. Nii Ghana kui ka Elevandiluurannik, aga ka Senegal on Aafrika riikidest viie peamise jalgpallurite eksportija hulgas (lisaks veel Nigeeria ja Kamerun). Nimetatud edulood on selles kahtlemata suurt rolli mänginud.

Neid läbimurdjaid, kes klišee kohaselt paljajalu tolmustel külaväljakutel või linnatänavatel kilgates ükskõik millest improviseeritud palli tagusid, aga seejärel imeliselt „avastati” ja tähtedena Euroopa klubijalgpalli taevasse tõusid, on ju küll, aga mitte palju.

Paradiisi-jalkavärav, keskpäraste lõks

Kui raske on Aafrika mängijatel (või muidugi ükskõik mis mängijatel) läbi lüüa, on muidugi iseküsimus. Hawkins ütleb, et Aafrika jalgpallureid, kes jõuavad tippu, on „sõna otseses mõttes üks miljonist”. Isegi legendaarse Yaya Touré esitust olevat Arsenali peatreener Arsène Wenger pidanud 2003. aastal (mil Yaya vanem vend Kolo klubis Gooner’eid rõõmustas) testimisel „täiesti keskpäraseks”, misjärel (ja maldamata oodata ära tööluba Inglismaal) ta suundus kaheks hooajaks mängima Ukraina klubisse Metalurh Donetsk. Tema murdis lõpuks läbi, järgmiseks tulid juba Olympiacos ja Barcelona ning siis Manchester City, kuid mõelgem, kui paljud talendidki võivad niimoodi avastamata jääda. Ja jäävadki.

Veel eraldi küsimus on aga n-ö keskpärasuse ärakasutamine – müüa unistust suurest talendist ja seeläbi tähesärast Euroopas neile, kes selleni kunagi ei küündi. Meenutagem spordiajakirjaniku Joosep Susi sõnu: „Õige julm näib aga üleskutse unistada suuremalt. Teha sporti, sest sedaviisi võib sündida uus Kanter või Klavan! Valdav osa sportlasi kukub ju haledalt ja anonüümselt läbi! Spordi eripära üks tuumsemaid külgi seisnebki selles, et enamik sportlasi on hilisteismelistena mõistnud, et nende suured unistused ei täitu. Usutavasti jõuab unistuste ja argipäeva vältimatu konflikt just sportlastele kõige varem pärale! Sport kubiseb keskpärasusest, nurjunud lootustest, ebaõnnestunud atleetidest, kaotajatest.” Jah, meil siin Kanter ja Klavan, aga Aafrika suured unistused on küllap sealsete läbimurrete mastaabi võrra veelgi hüppelisemad. Lisaks ei saa arvestamata jätta, et keskpärastele meeskonnasportlastele on „unistust” müüa usutavasti lihtsam (ehk „reaalsus” võib lajatada hiljem) kui individuaalaladel, sest meeskonnaspordi tulemused ei ole nii selgelt ja objektiivselt mõõdetavad kui näiteks sprindis. Seda traagilisem tundub selle „Euroopa unelma” ulatus.

Veel eraldi küsimus on aga n-ö keskpärasuse ärakasutamine – müüa unistust suurest talendist ja seeläbi tähesärast Euroopas neile, kes selleni kunagi ei küündi.

Moodne inimkaubandus, unistuste tuhk

Ed Hawkins alustab raamatut „The Lost Boys” õige dramaatiliselt: „Seljas ainult jalgpallisärk, kotis putsad ning südames lootus, tuleb neid tuhandetes. Noored jalgpalliunistajad. Inspireerituna Euroopa tippliigade glamuurist ja agentide meelitustest jätavad need lapsed oma perekonnad Aafrikas ning siirduvad varanduste poole jalgpalliväljakutel Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal. Aga nende unistusest saab kiiresti õudusunenägu.”

Skeem on lihtne: noored Aafrika mängijad unistavad vaesusest pääsemisest, nende perekonnad müüvad maha kõik, mis õnnestub maha müüa, et talendiskautideks või agentideks maskeerunud kaubitsejatele maksta, selleks et näiteks pere vanim poeg Euroopasse saata (meenutagem „Mustade teemantide” südantlõhestavat lõppu – spoiler alert! –, kus Euroopast ebaõnnestumiste spiraalist koju Malile naasnud Amadou saab teada, et selleks, et tema saaks Euroopasse minna, on perekond müünud maha tema venna. Selliseid lugusid kohtab küllalt ka ajakirjanduses, mitte vaid fiktsioonis). Mis edasi juhtub, on täpselt ennustamatu, aga enamasti jäävad nad üksi võõrasse linna, võõrasse riiki, tihti oskamata kohalikku keelt, tundmata ühtegi inimest. Nad võivad osaleda mõnel testimisel, aga suure osa hülgavad agendid-kaubitsejad – kes on enda jaoks piisava rahasumma perekondadelt juba kätte saanud – kohe. Vaid väikesel protsendil õnnestub mõne klubi juurde saada, aga selliselgi juhul kipub nende taskuraha olema palju kesisem kui Euroopa mängijatel. Hawkins kirjeldab aga ka juhtumeid, kus Aafrika mängijad mängivad vaid tasuta elukoha ja toidu eest. Ja see näeb juba kahtlaselt orjapidamise moodi välja.

Paljud säärase inimkaubanduse ohvrid lõpetavad kuritegevuses või muidu Euroopa suurlinnade tänavatel, mõnel üksikul õnnestub pääseda tagasi koju (aga tagasipöördumine on raske lisaks rahalistele põhjustele ka psühholoogiliselt – mitte keegi ei oota ebaõnnestunud investeeringut tagasi –, illustratiivseks näiteks taaskord filmi „Mustad teemandid” lõpp…). Seega lõpetab suurem osa neist illegaalsete immigrantidena, sest kaubitsejate organiseeritud viisad on lühiajalised.

Nende „kadunud laste” täpset hulka on raske spekuleerida, sest suurest osast tehingutest ei jää mingisugust jälge. Heategevusorganisatsiooni Foot Solidaire, mille eesmärk on säärastesse lõksudesse sattunud noori aidata, andmetel on 10 aasta jooksul ehk aastatel 2005–2015 langenud inimkaubanduse lõksu 7000 Aafrika jalgpallurit, aga „Lost Boysi” autor Hawkins ütleb, et selles ei ole kuidagi võimalik kindel olla, vihjates, et see number võib olla ka palju suurem. Eriti hulluks teeb asja see, et suurem osa kaubitsetavatest on alaealised, nii 15–16-aastased.

Need, keda on mõeldud kaitsma FIFA rahvusvaheliste üleminekute regulatsiooni artikkel 19. Selle kohaselt tohivad klubid sõlmida alaealise välismängijaga lepingu vaid juhul, kui tema vanemad kolivad samuti uude riiki ja seda muul põhjusel kui seesinane kõnealune leping. Kutseid väljastavad klubid – keda testimisele kutsumine millekski ei kohusta – sellest tihti aga ei hooli, testitavate taustu ei kontrollita piisavalt, regulatsioonist on võimalik üle astuda ka skeemitavatel kaubitsejatel.

Mis edasi juhtub, on täpselt ennustamatu, aga enamasti jäävad nad üksi võõrasse linna, võõrasse riiki, tihti oskamata kohalikku keelt, tundmata ühtegi inimest.

Teine Euroopa – Eesti-sugused riigid

Need, kel õnnestub jalgpalliga seotuks jääda, kuid annet suurte klubide jaoks napib (suurtel klubidel ei pruugi olla ka motivatsiooni juriidiliselt keerulistes ja kulukates investeeringutes osaleda), proovivad rakendada end „teises Euroopas” ehk vaesemate Euroopa riikide vaesemates klubides. Nii jõuab Aafrika mängijaid katsetele ja väga harva palgaliseks Eestissegi, mille koondis paikneb praegu FIFA edetabelis 84. kohal. Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks Senegal on 23. kohal, Kamerun 45., Nigeeria 50., Ghana 51. ja Elevandiluurannik 61. kohal. Üllatav? Aga me oleme Euroopa.

„Need, kes soovivad noortega kaubitseda, proovivad leida teed Euroopasse ka läbi väikeste riikide, nagu Eesti. Kirju palvega kutsuda mõni mängija testimisele tuleb meie klubidele regulaarselt,” kinnitab Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht.

Aga kuna Eesti on suhteliselt konservatiivse immigratsioonipoliitikaga väike riik, ei ole sääraste tehingute õnnestumine siin kuigi lihtne ja kindlasti mitte tavapärane. Meenutagem artikli alguses mainitud juhtumit Infoneti katsetele tulnud mängijaga, kellele kutse saatnud klubi ehmatas politsei pöördumisest ära ja võttis kutse tagasi. Küsimus, kas reaalne mängija ka tegelikult Eesti või Euroopa immigratsioonikonventsioonidele ohtu kujutas, jäägu lugeja otsustada ja selle artikli fookusest välja, aga säärane juhtum ise on fakt ja küllalt kõnekas fakt.

Küsimusele, kuidas konkreetselt Eestis kaubitsemismaiguliste juhtumitega tegeldakse, vastas Uiboleht, et võti on tegelikult turuloogikas ja seda on jalgpalliliit ka klubidele kommunikeerinud: „Tihti pakutakse mängijaid tasuta või olematu raha eest. Samas teame, et reaalses elus peab igal sellisel liikumisel olema mingi finantsloogika. Näiteks kui pakutakse, et agent toob klubisse kaks mängijat nii, et klubil ei kaasne sellega mingeid kulusid, on see tegelikult täiesti ebaloogiline – tasuta lõunaid pole, kusagil keegi maksab selle eest.”

Euroopa jalgpalli sünge saladus seisneb aga selles, et see, kes reaalselt maksab, päris ohver, ongi see väheprivilegeeritud Aafrika mängija, kelle unistusi konstrueeritakse, ärgitatakse ja lõpuks põrmuks tallatakse.

[1] Schwede, I. 2010. Kuidas jalgpall dekoloniseeris Aafrika. – Jalka, juuni.
[2] Hawkins, E. 2015. The Lost Boys: Inside Football’s Slave Trade. Bloomsbury Publishing Plc.