Kuigi Euroopa suurvõimude kehtestatud koloniaalkord on Aafrikast nüüdseks kadunud, on imperialismi struktuursed tunnusjooned siiani säilinud ja teenivad jätkuvalt sedasama maailmakorda, mille nad kunagi lõid.

Aafrika on maailma ajaloo objekt, kelle areng sõltub läänemaailma diktaadist. Flickri kasutaja shellac (CC BY 2.0)

Hoolimata sellest, et kolonialism jõudis Aafrikasse suhteliselt hilja, on sealsed riigid kannatanud Lääne rõhumise all kõige rohkem. Koloniaalpärandi püsimisele Aafrikas aitavad kaasa võõrvõimude suvaliselt tõmmatud riigipiirid, loodusvarade ekspluateeriv kaevandamine ning Aafrika integreerimine eksportkaupade dumpinguks kapitalistlikku maailmaturgu.

Berliini kongressil 1885. aastal jagasid Euroopa riigid Aafrika territooriumi omavahel ära. Kui 1876. aastal oli 10% Aafrikast lääneriikide kontrolli all, siis 1900. aastaks kontrolliti juba 90% mandrist. Uute territoriaalühikute loomisel ignoreeriti täielikult eelnevalt välja arenenud riigi- ning rahvusstruktuure. Kohalikud kogukonnad lõhuti ning allutati meelevaldsele vägivallale, osa rahvast deporteeriti. Ebaloogilised koloniaalriigid, mis selle protsessi käigus sündisid, säilitasid oma võimu tänu halastamatule vägivallale ja elanike proletariseerimisele, mis saavutati erinevate sundvõõrandamismeetoditega, nagu maksud ja orjandus. Protsess, mida Karl Marx[1] on nimetanud primitiivseks akumulatsiooniks, oli võimalik tänu koloniaalriikide süstemaatilisele vägivallale, mille ainus raison d’être oli tõhusam ekspluateerimine. Alates Biafra sõjast kuni Rwanda genotsiidini on Aafrika territoriaalne rappimine nõudnud miljoneid inimelusid.

Miks Euroopa vajab Aafrikat?

Euroopa impeeriumite keskseks sissetulekuallikaks said loodusvarad, milleta tööstusrevolutsioon oleks olnud võimatu. Alates fossiilkütustest, mis tagasid Briti impeeriumi ülemvõimu maailmameredel, kuni (vääris)metallideni, mille nõudlus kasvas käsikäes tehnoloogia arenguga. Loodusvarade ekspluateerimisele orienteeritud mentaliteeti illustreerib industrialiseerimise keeld, mille Briti impeerium oli oma kolooniatele kehtestanud, mis tõestab, et retoorika Aafrika riikide majanduse arendamisest oli vaid imperialistlik fassaad. Aafrika on maailma kõige ressursirikkam manner, mistõttu lääneriigid on selle arengut alati väevõimuga tagasi hoidnud, et vaid nemad omaksid ligipääsu maapõues peituvatele rikkustele. Frantz Fanon on öelnud, et seni, kuni Aafrika jääb maailma ajaloo objektiks, saavad eurooplased olla sealse arengu defineerijaks.[2]

Rosa Luxemburg väitis, et kapitalismi ekspansiivne loomus viib selle perioodilistesse akumulatsioonikriisidesse ning ilma regulaarse kokkupuuteta eelkapitalistliku maailmaga kaob firmade võime teenida kasumit.[3] Seetõttu ei ole Aafrika lääneriikide jaoks ainult loodusvarade allikas, vaid ka sihtkoht kaubandusülejääkide realiseerimiseks. See on turg, mis pakub pea lõputut nõudlust Lääne toodete järele ning võimalusi investeerimiseks. Kui maailma töökojaks nimetatud imperiaalne Inglismaa vajas oma toodangule tarbijaid, pakkusid pealesurutud kaubanduskokkulepped probleemile lahendust.

Aafrika on maailma kõige ressursirikkam manner, mistõttu lääneriigid on selle arengut alati väevõimuga tagasi hoidnud.

Pärast teist maailmasõda alanud kapitalismi kuldajastul, kui taastati Euroopa ja Jaapani majandus, tekkis oluline nõudlus ka dekoloniseeruva Aafrika tooraine järele. Aafrika riikide jaoks oli tekkinud buum üldiselt kasulik, sest saadud tulu investeeriti tööstuse ning sotsiaalsüsteemi arendamisse. Kui globaalne nõudlus tooraine järele langema hakkas, sest arenenud riigid sattusid stagflatsiooni ja maailma raputas naftakriis, muutus Musta Mandri riikide jaoks järjest keerulisemaks kulukate projektide finantseerimine, mistõttu nad pidid hakkama laenama, et hoida investeeringute taset ühtlasena. Mitmed riigid leidsid end ühtäkki väheneva sissetuleku ja kasvavate kulutuste nõiaringist.

Laenamine lõppes 1980ndatel Kolmanda Maailma võlakriisiga, mis illustreeris kapitalistliku süsteemi suutmatust tõsta arenguriikide elatusstandardit tarbimisühiskonna tasemele. Tõsi küll, enne võlakriisi koges Aafrika oma seni pikimat majanduskasvu perioodi (SKT kasv aastatel 1960–1980 oli 36%). 1980ndatel alguse saanud neoliberaalne ajastu tõi kaasa perversse muutuse. Arenguriikide suhteline majanduslik iseseisvumine pöörati tagasi orjalikuks sõltuvuseks globaalsest kapitalist. Rahvusvahelise sotsialistliku alternatiivi lagunedes kadus viimnegi puhver.

Šokiteraapia – kolonialismi uus vorm

Neoliberaalset ajastut on kirjeldatud kui kapitali akumulatsiooni uut etappi, kuid Aafrika kontekstis on võimatu ignoreerida lääneriikide süüdimatut omakasu taotlemist. Jätkusuutmatute majandustega Aafrika riikidele (mis moodustavad suurema osa) suruti peale struktuurse kohandamise programmid. Nimetatud programme on David Harvey kirjeldanud[4] kui rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide inkassorolli rakendamist, mille taga seisavad Ameerika pangad, et saada kätte arengumaadele laenatud raha.

Riigid olid sunnitud avama oma majanduse globaalsetele turgudele ning piirama riiklikku sekkumist majandusse eesmärgiga saavutada jätkusuutlik majanduskasv turuinitsiatiivide baasil. Šokiteraapiaks nimetatud programmide tagajärg ei erinenud ajaloolisest kolonialismist – see oli primitiivse akumulatsiooni uus etapp, mida Harvey nimetab akumulatsiooniks sundvõõrandamise kaudu.[5]

Reaalsuses viis vabakaubandus Aafrika deindustrialiseerumise ja toorkaupadele spetsialiseerumiseni ning täielikku importsõltuvusse lääneriikide tehnoloogiast.

Seda protsessi saab illustreerida kolmest lähtepunktist. Esiteks, kiirkorras riigifirmade ning varade erastamine – maha tuli müüa kõik alates veevärgist kuni sotsiaalmajutuseni. Suhteline majanduslik ebastabiilsus langetas hinnad absurdsele tasemele, mis andis Lääne firmadele võimaluse osta kokku Aafrika rikkusi turuhinnast mitu korda odavamalt. Teiseks, ühiskondlike struktuuride lõhkumine tööturu dereguleerimise, maa sundvõõrandamise ning sotsiaalkaitse süsteemide kaotamise kaudu. See tõi kaasa töötuse tohutu kasvu, langeva ostujõu ning seetõttu madalama kogunõudluse ja majanduskasvu.

Enim kannatasid kõige nõrgemad: lapsed, kes kaotasid juurdepääsu haridusele; haiged, kes hukkusid AIDSi-epideemias; ning vaesemad pered, kes kaotasid sissetuleku. Kolmandaks, Aafrika riikide siseturgude avamine Lääne korporatsioonidele ning kaubanduse liberaliseerimine. See mõjutas põhiliselt rohkem arenenud tööstussektoreid – efektiivseimad firmad ostsid rahvusvahelised korporatsioonid ära, allesjäänud langesid primitivisatsiooni ohvriteks (s.o protsess, mille käigus ei suuda kohalikud firmad enam odavamate importkaupadega konkureerida). Nii suruti Aafrika taaskord põlvili. Temast sai uuesti toormaterjalide tootja, kellel oli pakkuda maailmale vaid põllumajandussaadusi või loodusvarasid. Kas kõlab tuttavalt?

Korruptsioon maskeerimas rassismi

Struktuurse kohandamise programme vedasid kohapeal riigipead, kes olid pärinud koloniaalajastu struktuurid. Nõusolek koostööks lääneriikidega ei olnud oluline. Probleemsed liidrid Patrice Lumumbast Thomas Sankarani koristati kiiresti jalust. See illustreerib, miks koloniaalstruktuurid on siiani paigas ning teenivad Lääne kapitali huve, surudes Aafrikat orjusesse. Kuidas on võimalik, et koloniaalpraktikad siiani jätkuvad? Kuidas suudab monetaristlik majandusteooria selgitada fakti, et pärast pikimat majanduskasvu perioodi langes SKP 1980ndatest kuni nullindateni 15% võrra? Üks pool Aafrika inimestest peab leppima kuni 1,25 dollariga päevas ning iga kolmas on näljas, kuid kapitali äravool ületab kordades kapitali sissevoolu mandrile. Reaalsuses viis vabakaubandus Aafrika deindustrialiseerumise ja toorkaupadele spetsialiseerumiseni ning täielikku importsõltuvusse lääneriikide tehnoloogiast.

Reaalselt eksisteerinud kolonialismi ajastul kasutati mahajäämuse põhjendamiseks enamasti rassismi – aafriklased kas ei olnud suutlikud saavutama majanduslikku arengut või ei väärinud seda. Poliitkorrektsuse ajastul on agressiivne rassism diskursusest eemaldatud, kuid see ei ole kuhugi kadunud. Globaalsed finantsinstitutsioonid (IMF, Maailmapank) on leidnud uue süüdlase – korruptsiooni –, millega võitlemiseks on loodud uus institutsionaalne agenda, mida on aga keeruline eristada neoliberalismi omast. Erik Reinert[6] on ehk võtnud muutuse koloniaalmentaliteedis kõige paremini kokku, öeldes, et vanasti olid aafriklased vaesed seetõttu, et nad on mustanahalised, aga nüüd on nad vaesed põhjusel, et nad on korrumpeerunud. Miks on aafriklased korrumpeerunud? Sest nad on mustanahalised.

Võitlus imperialismi vastu aga jätkub – kuigi viimase kahekümne aasta jooksul on Aafrika riike surutud neoliberalismi raamidesse ja revolutsioonilised põlvkonnad on kadunud, tõusevad allasurutud rahvad alati üles. Lääne kapitalismi vastu saab võidelda vaid solidaarsusega. Seetõttu on vastuhakk võimalik vaid internatsionalismi, üleaafrikalise ühtsuse ning koostöö kaudu.

[1] Marx, K. 1953. Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika, 1. köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
[2] Fanon, F. 1963. The Wretched of the Earth. New York: Grove Press.
[3] Luxemburg, R. 1951. The Accumulation of Capital: A Contribution to an Economic Explanation of Imperialism. London: Routledge & Kegan Paul Ltd.
[4] Harvey, D. 2007. A Brief History of Neoliberalism. Oxford: Oxford University Press.
[5] Harvey, D. 2003. The New Imperialism. Oxford: Oxford University Press.
[6] Reinert, E. 2007. How Rich Countries Got Rich… and Why Poor Countries Stay Poor. Carroll & Graf.

Karl Patrick Norberg õpib Londoni ülikooli orientalistika ja Aafrika õpingute instituudis, töötab baaris ning võitleb rahvusvahelise sotsialismi eest.