Meiegi oleme pidanud püsima jalgel humanitaarabi toel. Lääne kristlased saatsid 1990ndatel lastele kingitusi ning veel nullindatelgi läkitas Euroopa Liit lastekodudesse ja suurtele peredele tasuta kuivaineid.

Sanna Kartau. Autoportree

Välismaa fondidirektorite PR-meeskondadel oleks võinud kaamera kaasas olla, kui mina, mu väike õde ja meie sõber südatalvel väikese punase labidaga hoovis maasse auku püüdsime kaevata. Meie eesmärk oli kaevata läbi maakera auk ja jõuda Ameerikasse. Aadress oli Kopli 38, aasta kuskil nii 1999 või 2000 ja sotsiaalne situatsioon järgmine: unarusse jäetud ja näljas.

Kõik, kes kunagi ka tegelikult vaesena Kopli tänaval elanud on, teavad, et ega see üks majanumber ainsaks aadressiks niikuinii ei jää – sunnismaisus ebastabiilsetele perekondadele ei sobi. Kuigi võib tunduda, et kodu olemuslik ebakindlus on igapäevane reaalsus ainult põgenikeperedele või „kuskil seal México slummides”, siis Teise Eesti kodanikuna võin raporteerida, et paljude laste jaoks asendavad ka Eestis riidekappe suured prügikotid, sest kolimiste vahel asjade lahtipakkimine hakkab lõpuks lihtsalt totter tunduma.

Minu isiklik narratiiv on Eesti arengumaalisuse näitena küll osaliselt erandlik, kuid võttes arvesse, et 2000. aastal elas 28,5% lastest allpool absoluutse vaesuse piiri[1], kehtib see kui üks näide tuhandetest, mida ühendab sarnane kogemus – rängalt lünklik riiklik süsteem, mida saabuvad erinevatel tingimustel täiendama välismaised organisatsioonid, tegelemata juurprobleemidega. Riik oli iseseisvumisjärgselt vaene ja ebastabiilne, kõige nõrgematesse investeerimine juhtidele tootlik ei tundunud. Vaesust vaadeldi kui õiglase neoliberaalse kapitalismiga kaasnevat vajalikku nähtust, mis motiveerib töötajaid pingutama, et paremale elujärjele jõuda.

Stabiilse kodu tekkimise eest võivad aga sajad põngerjad Eestis tänada enda vanemate ja Eesti riigi asemel hoopis Austrias loodud mittetulundusühingut SOS Lastekülad (SOS Children’s Villages). Mõtlen tagasi enda esimestele mälestustele välismaa sponsorite raha eest ehitatud majja sisseastumisest. Uus ja puhas põrand. Seinad, mida kattis ühtlane ja ilus tapeet. Elutuba pehme diivaniga. Köök modernsete kodumasinatega. Eraldi voodid mulle ja mu õele. Uus kodu oli ilus, mugav ja ruumikas. Korralik riiklik tugi asenduskodudele saabus alles aastate pärast ning praegugi moodustab riiklik toetus SOS Lastekülade eelarvest vaid poole[2], ehkki peaaegu kõik vanemliku hoolitsuseta lapsed on nüüdseks sellesse mudelisse üle viidud.

Füüsilise kodu kõrval oli problemaatilisem aga hoopis olme. Arengumaa klassika – annetajatest sõltuv lapsepõlv – muutub õnneks aga üsna kiiresti normiks. Kust saab riideid? Keegi tore toob kotiga enda vanu, sealhulgas ka kasutamatuid hilpe, mida ei kannaks ka viimases hädas olev laps. Kust saab toitu? Targad pereemad annavad minimaalsete vahenditega endast parima, et kõht alati täis oleks, aga Euroopa Liidu struktuurifondidest pärit alusetäied riisi, jahu, suhkrut ja tatart olid abiks pikaks ajaks. Neid otsese abi vahendeid Euroopa Liidust said ja saavad kuni 2020. aastani tuhanded puudust kannatavad pered. Aga mänguasju? Õnneks oli mänguasju, millest mitte-SOS-lapsed enam ei hoolinud, mistõttu saime meie need endale.

Jõulud olid aga eriline aeg, kuna kõik lapsed teadsid, et saabumas on Ameerika pakid. Tegemist oli projektiga „Samaarlase kukkur”, mille raames kristlastest USA lapsed panid koos perega kokku kingipakid ning andsid need enda kirikujuhtidele või vabatahtlikele, kes need siis Ida-Euroopasse saatsid. Pakkide seest võis leida huvitavaid kirjatarbeid, vihikuid, maiustusi, rasvakriite, sokke, väiksemaid mänguasju ja vahel ka aadressi, kuhu sai kirjutada. Kuna pakid olid pannud kokku erinevate võimalustega inimesed, võis sageli juhtuda, et sõbra kingitused ületasid kordades minu omade lahedust või siis sisu oli täiesti mööda mu huvidest või vanusegrupist.

Ehk näevad sõnad „jõulukingitused asenduskodude lastele” riiklikul eelarvereal liiga veidrad välja, aga riiklikul ülalpidamisel või suhtelises vaesuses elavad lapsed toetuvad elu paljudes igapäevavajaduste alla mittekuuluvates aspektides jätkuvalt ainult eraannetajatele.

Kokkupuuteid kristlike misjonäridega erinevates situatsioonides võivad raporteerida vast kõik arengumaa lapsed nii Ida-Euroopas, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas, kes on vähegi ilmajäetust kogenud. Kristlikud teatrietendused (vähemalt saab teatrisse!), vestlusõhtud (saab teed, küpsiseid ja komme!) ja Elava Vee koguduse pühapäevakool (vähemalt mingigi psühholoogiline tugi!) – haavatavate gruppide usklikuks pööramine läheb sageli lepase reega ning kuna SOS Lastekülade struktuur, nagu nimigi ütleb, ei rahulda kõiki vajadusi, ollakse nõus heade kavatsustega kristlastelt abi vastu võtma, isegi kui see abi tuleb teatud tingimustega – lapsed kuulaku teenistust, arutagu Jeesuse eluteed, palvetagu.

Annetustest ja heategijate suvast sõltudes on arengumaal elades oluline mõista abisaaja rolli emotsionaalset komplitseeritust. Tänulik ja alandlik naeratus alati tagataskus, piinlikkuse allasurumine, väärikuse säilitamise keerulisus. SOS-last juhib vajadus. Abiandjat juhib soov aidata, aga sageli oli lastekodulapse käe surumine või temaga aja veetmine ka suurepärane võimalus Õhtulehele positiivset materjali edastada. Olla kellegi teise helduse visuaalne või füüsiline kehastus on arengumaal üles kasvanud lapsele ootamatu lisakoorem.

[1] Statistikaamet 2017. LES01: vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määr. Aasta, vanuserühm, näitaja ning sugu.
[2] SOS Lasteküla Eesti Ühing 2016. Majandusaasta aruanne, lk 3–4.

Esilehe foto autor Seth Nunez.