Flow nädalavahetuseprogrammi mahtusid nii mikrofone loopivad frontman’id, dokumentaalfilmid soome elektroonilise muusika alustaladest kui ka suur moshpit räpikontserdi lavaesisel. Kahe viimase päeva parimad killud toob Müürileht teieni ikka Madis Nestori ja Triin Niinemetsa vahendusel.

Flow rahvas festivali viimasel päeval. Foto: Maija Astikainen

Madis Nestor

Foxygen

Albumeid läbi kuulates on alati see hetk, kus visualiseerid, milline antud bänd võiks välja näha. Kui pole aega seda hiljem erinevatest meediakanalitest kontrollida, siis lõpuks jääbki paika algne kujutluspilt. Seda suurem oli minu üllatus näha Foyxgeni puhul laval nooremapoolset seltskonda. No nii 25-aastased Ameerika noored, kelle veres voolab 60-70ndate jõuline, samas psühhedeelne element. Vokalist Sam France on nagu Mick Jaggeri, David Bowie ja Jim Morrisoni reinkarnatsioon. Ja tema lavaline karakter elab just sellise padurokkari elu, kelle hotellitoa segipööramilugudest pärast ajalehtedes suuri pealkirju voolitakse. Praeguse hetke pealkirjaks on muidugi see, et Foxygen on antud kooseisuga viimasel tuuril ja pole ka väga selge, kas üldse jätkatakse, sest osa bändimeestest on juba jõudnud soolotama hakata. Samasisulist traagilist komejanti tehti ka esinemise ajal, mil lisaks bändile oli laval kolm taustalauljast-tantsijast näitsikut. Kohalikud helimehed pidid hinge kinni pidades jälgima, kuidas mikrofon Sam France’i käest kord keerutades õhku, kord kolaki vastu lavalaudu lendas. Kogu sellele kaootilisusele vaatamata oli Foxygeni esitus vägagi terav. Teemad vahetusid küll väga kiiresti, nii et väga süvenenda ei jõudnud, aga kõik, mis sealt Foxygeni masinavärgist väljutati, oli kuld. Natuke seda „Young Americansi” aegset Bowiet, Doorsile omast orgaanilist ketramist ja noorte rollingute funki.

„Machine Soul”

Minu teada esimene dokumentaalfilm, mis tutvustab laiemalt, kes on kes soome elektroonilise muusika maastikul. Legendid Jimi Tenor, Jori Hulkkonen, KXP ja paljud teised rääkimas sellest, kuidas kõik alguse sai – kes sai innustust maal sõprade poolt linnas lindistatud VHSe vaadates, kes pidi salareivi korraldades politseile valetama, et filmitakse uut reklaamklippi. Palju senikuulmata lugusid ja ainuke mõte, mis selle aja jooksul peas end kõige selgemalt ilmutab, on, et Soomel tõesti on, mida ette näidata, ja seda ka maailma mastaabis. Meil ei ole just palju artiste, kelle esimene välismaine keika toimuks Berghainis. Hyvä Leijonnat!

P.S. Väikse ninakrimpsutusena võiks lisada, et kahjuks ei oldud arvestatud soome keelt mittekõneleva publikuga. Usun, et ka nende seas oleks olnud piisavalt huvilisi.

Solar

Eelnevalt kava koostades ja Resident Advisori Backyardi lineup’i vaadates jäi silm peatuma nimel Solar. Tutvustust lugedes tundus, et peaks just õige mees olema. Ja oligi. 1994. aastast San Francisco tantsumuusikakultuuri eest vedanud Solar Langevin on nüüdseks jõudnud rohkem ka Euroopa klubiringkondadesse. Muusika, mida ta mängib, on pigem 4/4 taktimõõdus, aga üsna loogiliselt ja sulavalt lisab ta sellele veidi new wave’i ja sünteetilisemat biiti, isegi psühhedeelsemat rokki. Midagi muud ebaloomuliku ta ei tee – üles-alla ei hüppa ja jalgadega plaadimängijate peal ei seisa, et kohe-kohe rahva sekka maanduda. Mängib lihtsalt väga head tantsitavat ja huvitavat muusikat.

Porina

Ei ole väga viisakas teiste jutte pealt kuulata, aga vahel kohe jääb kõrv kuulatama. Eriti siis, kui keegi mainib bussis peetud telefonikõnes sõna vinüüli ja järgneb arutelu sellest, kuidas enamus paska on tänapäeval ikkagi liiga kallis. Kuidagi sujuvalt on jutt vinüülidest läinud elektrikaabli peale, aga eelnenust jääb kummitama sõna porina. Minu loogika ütleb, et porina on vist sõna otseses mõttes plärin, aga eks muusikamaailmas tuntakse seda rohkem kui kärinat. Või eesti slängis kui tümmi. Vt. ka tümmonder, tümakas, tümps. Flow porina eest vastutas kindlasti Resident Advisor Backyard, mille helisid muuseas Raadio 2 oma Flow ülekannetes taustamuusikana kasutas.

Champagne Bar & Lounge

Mõne festivalikülalise jaoks üks hiiglama tüütu ja võigas koht, kus on palju keep smiling’ut ja šampus voolab ojadena. Ometi on just sellel festivalisektsioonil alati mõni üllatus varuks, sest sinna valitud DJd on kohaliku skeene jaoks midagi olulist korda saatnud. Minu kõrv jäi peatuma Synteettinen Suomil aka Mikko Mattlaril, kes kirjade järgi lausa kultusstaatuses. Aga oli ka, mida kuulata. Soomekeelsed versioonid kuulsamatest ja vähemkuulsatest poplugudest, sekka veidi obskuursemat soome poppi, mis kohati ikka oi-oi-oi-kui-hea. Shazam siin ei aidanud, aga päris iga loo nime DJlt küsima minna tundus ka imelik.

Tyler, The Creator. Foto: Robert Lindstrom

Tyler, The Creator

Juba mõnda aega festivalil viibinuna ja ringi käinuna tekib pika aja peale teatud vilumus asju ette näha. Nii oli päris selge, et kui tahta Tylerit lähedalt näha, siis on tark vähemalt pool tundi varem kohal olla. Aga näe: siiski oli juba enne seda end sinna parkinud vähemalt viis rida Soome noori, kes õhinal California räppari etteastet ootasid. Ootasin ka mina, endal väiksed süümekad, et pole viimast albumit rohkem kui ühe korra kuulanud, kuigi väga meeldis. Kusagil selja taga inimmassis oli oma iidoli esinemist ootamas ka Metsakutsu. Ja siis ta tuli, paljude muusikakriitikute lemmiklaps – Tyler, The Creator. Pärast väikest dialoogi tõmmati see Wolf Gang (loe ka: fänniarmee) käima ja läks sõna otseses mõttes läbuks. Tyler eesotsas ja DJ Taco plaadimängijatel või rohkem nagu arvutist uut biiti peale panemas. Aga siis juhtus midagi sellist, mida vähemalt minu silmad varem näinud pole. Keset publikut moodustus ringikujuline mosh pit ja märguande peale jooksid julgemad ja vabamad hinged üksteise suunas nagu punast näinud pullid ja kukkusid rindu kokku lööma. Kõrvaltvaatajana võib öelda, et emmed-issid oleks seda nähes pehmelt öeldes kreepsu saanud. Mida kontsert edasi, seda suuremaks mosh pit paisus ja järjest ohtlikumaks muutusid inimesed. Siiski tundus, et kõik olid pärast elusad ja terved. Ainult Tyleril oli suurest lavalkargamisest õlg liigesest väljas.

Florence and the Machine

Festivalikorraldaja seisukohast on ilmselt üks põnevamaid momente see, kas viimase päeva pealava lõppakord on piisavalt äge. Flow festivali mitmete suurejooneliste hetkede tunnistajaks on saanud olla just pühapäeval. Nüüd siis oli kord kogeda noorukese Florence Welchi (28) ja tema masina etteastet. Juuni alguses ilmunud uut albumit „How Big, How Blue, How Beautiful” on saatnud erakordne edu nii Ameerika Ühendriikides kui Euroopas. Üleni valges ja paljajalu Florence mõjus haldjana, kes oma võlukepiga õnnetuid hingi tervendas. Ja siis ta tuli: „Dog Days Are Over” pani rahvusvahelise Flow segakoori hingest kaasa laulma, ehkki väike kibedus juba kurgus sellest, et kohe-kohe saab jälle üks festival õhtusse saadetud.


Triin Niinemets

Róisín Murphy – naine suure N-tähega

Róisín Murphy. Foto: Tomi Palsa

Laupäevastest artistidest ootasin kõige enam Róisín Murphy esinemist, aga mitte ainult muusika pärast, vaid ka talle omase kostüümi-show tõttu, millega ta justkui bändile lavapartneri juurde tekitas. Selge on see, et naise hääl on erakordne ja kaunis, aga mind üllatas meeldivalt ka see, kui hea näitleja ta on. Kehakeel, miimika ja kogu lavaline olek oli varieeruv ja vahetu. Loo „House of Glass” ajal tuli ka esile ainukordne suur sisemine ilu ja hingestatus. Viis, kuidas ta seda lugu esitas, oli nii ilus, et silmamunad lähevad suurest ilust tagantpoolt niiskeks.

Minu jaoks tuli suurem energia ja kõvem pidu alles show lõpuosas, kui esitusele tuli näiteks ka Moloko vana hea „Sing It Back”.

Forever Pavot

Neile, keda köidab lustakas, samas kergelt psühhedeelne 60ndate hõnguga muusika, võiks kõrva peale panna Forever Pavotile. Mina kohtasin neid Flowl esmakordselt ning sumedas laupäevaõhtus mõnusalt palgeid paitava päikse all kõlasid nad eriti mõnusalt ja uinutavalt. Viieliikmelise bändi muusikud olid kõik muhedalt hoos ja kogu kuulamine oli justkui sõit läbi mõne filmi soundtrack’i. Isiklik soovitus on lugu nimega „Miguel el Salam”, mis on kohe eriti tuus.

Iiriste ilu

Selge on see, et heli levib. Inimene ei pea seisma muusiku ees, et kuulda, mida ette kantakse. Siiski on suuremate muusikaürituste põhitegevuseks kujunenud hullupilgul läbi (loe: üle) rahva lava ette liikuvad inimesed. Üldiselt on kontserdid rahvast pilgeni täis, väga kuhugi liikuda ei ole, kui just lahkuda ei otsusta. Nii ma siis seisin ja otsustasin enda poole liikuvate inimeste silmi vaadata. Ja pean tõdema, et see oli tore tegevus. Palju ilusaid silmi – sinakaid, rohelisekirjusid, hallikarva. Ei ole mõtet närvi minna teiste hullupilgu peale, vaata parem nende silmadesse.

Triinu ja Madise esimese Flow-päeva muljeid loe siit.