Triin Niinemets ja Madis Nestor panid kirja Flow festivali esimese päeva emotsioonid ja uitamised, mille hulgast leiab ka tõdemuse, et Suvilahti hakkab festivali jaoks väikseks jääma.

Triin Niinemets

Lianne La Havas

Esimese õhtu peomeeleolluviijaks oli kauni Suurbritannia lauljanna Lianne La Havase kontsert pealaval. Olgugi, et teda iseloomustatakse folk- ja soul-muusika esindajana, oli tema Flow etteaste pigem viimase ja popi segu kui folk.

Esiteks nägi ta enda kuldses särgis, suured juuksed üle pea heidetud ja silmad kuldse meigi all helkimas, nii võimatult armas ja kaunis välja. Lisaks mängis Lianne nii mõnegi loo ajal ise kitarri, mõnusa kähedusega hääl oli väga ilus ning bändi koostoimimine laval mõnus. Esitlused olid pigem nunnud, ent seda maitsekas ja romantilises võtmes.

Lavale tuli preilit tervitama ka Nile Rodgers, kes jälgis lauljannat enne enda järgnevat kontserti lava äärest ja otsustas mingil hetkel austust jagama tulla. Ilus žest.

CHIC ja Nile Rodgers

Ütlen kohe eos ära, et minu selle kontserdiga seotud esimeseks ja viimaseks sooviks oli eeskätt kuulda CHICi lugu „I Want Your Love” ning kaua ma seda õnneks ootama ei pidanud. Kahele esimesele publikusoojendusloole see järgneski, mispeale julgesin uljalt rõõmust kiljuda ja seeläbi end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Seega oleks ma võinud kolmanda looga kontserdi lõppenuks lugeda… ent mitte siiski. Selge on see, et Nile Rodgersi esinemine koos bändiga annab neile palju juurde. Raske on publikut mitte rõõmustada, kui oled mees, kes on olnud produtsendiks nii paljudele omaaegsetele hittidele, mis töötavad ka tänasel päeval. Esitlusele tulid veel näiteks Sister Sledge’i lugu „We Are Family”, David Bowie „Let’s Dance” ja Daft Punki „Get Lucky”. Tore oli näha lustimas nii vanemaid kui nooremaid, ülikondades härrasid ja sätendavate nägudega blonde neiusid. Südantsoojendav elamus.

Resident Advisor Backyard kohtles hästi

Rõõm oli suur, kui Mano Le Toughi set’i esimestel minutitel sai selgeks, et mu palvetele on vastatud ja tantsida saab üle sajandite, nii kuis jaksan ja oskan. Ja oi, kui hästi kõik jätkus, kui saksa mees Steffen Berkhahn aka Dixon pulti astus. Võttes arvesse, et tegu on ühega plaadifirma Innervisions omanikest, võis arvata, et kuulda saab eriti bossi muusikat – ning nii ka oli. Taaskord leidis kinnitust asjaolu, et muusika on kõige etem uimasti üldse (mitte, et selles iga päev veenduda ei võiks). Seth Troxler mängis samuti hea astumisega muusikat ja sellise suure tänutundega saingi rõõmsalt väsinud jalgadega magama vantsida.

Madis Nestor

Robert Mapplethorpe

Festivalile on alati parem startida alguspäeva hommikul, isegi siis, kui eelmisel päeval ei-tea-kust-tulnud palavik kimbutada võib, sest nii on parem festivalimelusse sisse imbuda. Aga Flow festivali külastamine ilma Kiasmata oleks nagu Kati ilma karuta. Vahepeal uuenduskuuri läbi teinud kaasaegse kunsti muuseumis ootas ülevaatlik näitus Ameerika fotograafi Robert Mapplethorpe’i teostest. Tundus nagu Flow ajaks tellitud, sest Mapplethorpe’i üks tugevamaid seoseid on just muusikaga ja täpsemalt Patti Smithiga, kes mehe eluajal tema muusaks oli. Ühes videointervjuus räägib Patti Smith sellest, kuidas Robert nõudis „Horsesi” plaadikaane tarbeks kristallpuhtaid riideid ja loomulikult läheb näitusekülastaja peale seda fakti kohe eriti lähedalt ja hoolikalt uurima, kas ikka on nii, nagu lubati. Mapplethorpe’ile ongi omane mustvalge, puhtus ja samas hüpnotiseerivus. Kasutades tema enda tsitaati: „Whether it’s a cock or a flower, I’m looking at it in the same way. …in my own way, with my own eyes.”

The Space Lady

The Other Soundi lavas, mis asetseb seekord veidi kogukamas ja õhulisemas ruumis kui varem, ei pidanud pettuma. Ning ei pidanud pettuma ka The Space Ladys, kelle süntesaator-kaja-flanger-kosmost oli tulnud vaatama vähemalt tuhat inimest, kui isegi mitte rohkem. Ja kes tulid, olid lummatud. Nii need, kes tema olemasolust esimest korda kuulsid, kui need, kes sellega juba varasemast kursis. Ei seganud ka fakt, et iidne Casiotone või mõni efektiplokkidest vahepeal jupsima hakkas ja korduvalt ühte lugu uuesti alustas. Me kõik palvetasime: „Palun, jumal, tööta nüüd.” „If this had happened somewhere in front of the supermarket, they all would be gone. Thank you for being so supportive,” sõnas naine. Viimase loona ja tänuna John Lennonile kõlas „Imagine”. Just sellise rahu tõi Flow publikusse The Space Lady.

Stadin Panimo

Eestlasele on ikka kombeks ka joogipoolist nautida ja mis oleks parem, kui teha seda üsna värskelt avatud soome õllemeistri Stadin Panimo hubases baaris. Kui külmkappi sätitud valik on huvitaval kombel üsna Belgia-maitseline, siis kraanist tuleb nende enda toodangut. Kahte isendit proovides olen pigem rahul ja annan koondhindeks neli pluss. Baari omapäraks on tore vaade klaasi taha peituvale pruulimisele – seal need vaadid rahus laagerduvad ja ootavad uusi fänne.

Festival ja muusika

Mida aasta edasi, seda enam tundub, et sellise rahvahulga jaoks hakkavad Suvilahti piirid liiga väikseks jääma. Ametlikult käis reedel Flowl pea 23 000 inimest. Need, kes siin esimest korda on, ilmselt rõõmustavad, kui puhas ja tore siin kõik on, aga need, kes siin juba aastaid käinud, peavad trotsima rahvarohkusest tingitud katsumusi, et midagigi normaalselt kuulata. Ei, muidugi, sa võid juba varakult lava ette tüürida, et ennast kindlalt ja mugavalt tunda, aga sel juhul jääks paljud asjad nägemata.

Triin juba kirjutas Lianne La Havase esinemisest, aga lisaksin omalt poolt, et naisartist koos mistahes kitarriga tekitab kuidagi sooja tunde. Ja värskelt tema albumit kuulanuna olen nõus ka teda ümbritseva hype’iga. Väga siiras.

The War on Drugsi lugu „Red Eyes”, mis mu peas juba paar päevakest kõrvaussi on mänginud, oli täpselt nii võimas kui ma ette kujutasin. Imelik on öelda, aga see poolükskõikne laulmisstiil, mille poolest bändi vokalist Adam Granduciel äratuntav on, võtab ikka võhmale küll. Imeb endasse. Kui hakkad hetkeks mõtlema, et pigem kuulaks The War on Drugsi kaminas prõksuva tule ääres, siis loo live-versioonis venitavad nad selle kohe eriti kruvivaks ja pingeliseks.

Reedese headliner’i Major Lazeri kontserdi arvustuseks võin öelda kaks sõna. Esimene neist on „major”, aga teine selline, mida Müürilehe lugeja võibolla nii väga lugeda ei tahagi. Krediiti peab siiski andma visuaalsele poole eest, mille loojaks Ferry Gouw.