Läinud nädalavahetusel, 15.–16. septembril toimus Raplas kultuurifestival Särin. Programm pendeldas Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuse ja kultuuriklubi BAAS vahel, ent põhikohaks oli siiski Hea Toidu Hoov.
Vana autobaas, retrobussid, tuled, kohvik, foodtruck’id, isetehtud rabarberi siider – õhkkond oli mõnusalt kodune. Muusika ja Hea Toidu Hoov meeldiksid paljudele. Kui tahad aga kahe päevaga maksimaalselt kultuuri sisse ahmida, siis Särina programm on tihe, mitmekülgne ja 75 % made in Rapla.
Minul õnnestus külastada festivali teist päeva, mis algas lastelavastusega „Tistou, roheliste sõrmedega poiss”. Loo moraal oli midagi sellist: „Õnnelikuks ei pea end mõtlema, õnne peab märkama enda ümber ja seda teistega jagama.” Otsustasin kohe järele proovida.
Esimene õnne kehastus oli DJ Hannes Mets. Kujutage ette, et päike paistab, olete just ostnud prantsuse-mehhiko wrap’i ning cool kaabuga mees laseb reggae ja vinüülikrabinat. Järgmine õnne kehastus, Heade Aegade Trio, mängis tähistaeva visuaalide taustal kurbmagusaid laule. Esmapilgul tundus kontseptsioon liiga malbe, kuid head laulusõnad ja kontrabass päästsid olukorra. Too tähistaevas muutus lausa maagiliseks, kui Jan Kausi, Piret Pääri ja Mathura pidasid vestlusringi „Ühe loo ma leidsingi üles”. Lugu jutustades jagad ka õnne.
Näitus „Elu maal” oli inspireeritud elu utoopilisusest, mis väljendus interaktiivsuses, heli-, visuaal- ja valgusefektide julges kasutamises. Tõepoolest, mängulisust jagus planktonimuusikast budistliku zen-aiani. Tähelepanu võitis aga näitusesaali „puhastav” sissekäik, mis tundus ülejäänud näitusest täiesti eraldiseisev. Sisened keerlevate elusuuruses harjaste vahelt nagu autopesulas ning kõnnid punase vaiba lõppu, kus on silt „puhas kunst”.
Rootsi luuletaja Pär Hanssoni loomingut kuulates aerutas mõte tundmatutele radadele. Hansson luges rootsi keeles, Mathura luges selle eestikeelset tõlget, Vahur Kubja mängis luulet kitarril. Kõiki kolme keele puhul oli huvitav jälgida, kas ja kuivõrd muudab see luuletuse ideed või olemust.
Minu lemmikprogrammi „Rapla noor kino” avas Raigo Saariste kodukootud ulme „KuuKu Kontakt”. Jürgen Volmeri „Suveöö armastus” oli visuaalselt kaunis Tuglase novellil põhinev talupojaromanss, kus neiu ei taha noormeest uksest sisse lasta, et lood ei läheks sedapsi. „Taimne direktor” kujutas endast Priit Tenderi absurdset animatsiooni Andres Ehini veelgi absurdsemast luuletusest. ERMi „Uurali kaja” programmist võetud Valter Uusbergi multikas „Vepsa lugu” oli soomeugrilikult kentsakas. Silvia Raisti animatsioon „Piprafilm” aga katastroofifilm lihtsa lõunaprae tasandil. Lühifilmide vaatamine on hästi vahva, aga filmiprogrammile andsid sisukama mõõtme Uusbergi, Saariste ja Volmeri vestluspausid. Tuli välja, kui puhtaverelised näidatud filmid olid ehk kui palju raplasi meeskonnas töötas. Ega loomingulistest raplastest puudust ei tule.
Nii folgi kui ka indie kuulaja sõber ESTBEL süstis energiat rahvasse, kuid folkroki ansambel Nikns Suns oli kodupubliku ees kõige rohkem omas elemendis. Tuju oli laes, lavalt ei tahetud ära minna, keegi sai CD-plaadiga vastu nägu. See oli minu teine lemmik.
Järgnes jõhker üleminek igavestele küsimustele, minu kolmas lemmik. Lavastus „See uluja tuul: Kolm Gröönimaa luuletajat” põhines Mathura tõlgitud David R. Slavitti luulekogul. Festivali korraldaja Maili Metssalu ja näitleja Risto Vaidla esitasid luuletusi looduse ja inimese suhtest, liikumine piirdus kätemänguga, visuaalsed efektid ja muusika lõid hüpnotiseeriva terviku. Vaataja tiriti mõtterännakule hingesoppidesse ja kõiksuse avarustesse. Lahkuti tavalisest vaiksemana.
Üritasin ühendada Tistou õnnelikkuse filosoofiat ja just kogetud katarsist, seega Ans.Anduri hoogne „Kare tekk” tundus selle otsa kaunis veider laul. Mick Pedaja SUMRA ja Rapla räppar MAAKUU jäid kahjuks nägemata, sest festivalibuss Tallinnasse oli väljumas. Kahju oli lahkuda, kuigi särinat oli sees juba küllaga.
Fotod: Merli Antsmaa
