Ilmselt on enamikul meist olnud elus kokkupuuteid giididega – reisil nende juttu kuulates või märgates neid linnapildis-muuseumis turistidele tundmatut maailma tutvustamas. Ja isegi kui rajad on samad, siis igav selles ametis ei hakka.

2018. aastal toimunud kuue Euroopa riigipea visiit Tartusse, kus Katrin Alekand tutvustas ERMi väljapanekuid. Foto: Raigo PajulaKes tuleb silme ette, kui öeldakse giid” ja lappate oma kujutluspiltide mälus? Kas kergelt karjuva kõneviisi ja hea pioneerijuhi raudse haardega tegus isik, kes näitab nagu hea karjane ekskursantidele mõõdukal kapakul teed läbi muuseumide ja linna? Inimene, kes istub bussijuhi kõrval, lobiseb reipalt mikrofoni, et vaadake nüüd paremale ja nüüd jälle vasakule, ning lahutab reisiliste meelt? Või, nagu pakub Vikipeedia, keegi, kes juhib kedagi teist läbi tundmatu või kaardistamata maa-ala?

Nagu hea semiootik, on ka giid eelkõige märgi märkaja ja seoste looja, aga lisaks peab tal olema ka jutuvestja annet.

Kui võtta aluseks Vikipeedia, on ilmselt igaüks olnud oma elus kas või korra giid, olnud või liikunud kellegagi kuskil, kus tema tunneb end koduselt, aga teine mitte. Olnud teisele teejuhiks, aga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Giid on keegi, kes avab uusi kohti ja loob oma teadmiste, kogemuste ning esinemisega sündmuste maailma, kus liikuda, toob välja märgid, mis seda maailma tähistavad. Avab aegruumi. Nagu hea semiootik, on ka giid eelkõige märgi märkaja ja seoste looja, aga lisaks peab tal olema ka jutuvestja annet.

Show on iga kord uus

Minust sai ametlik giid umbes neli aastat tagasi, kui Eesti Rahva Muuseum uue maja näituste jaoks giide otsis ja koolitas. Nüüd ekskurseerin inimesi peamiselt ERMis – läbi Eesti ajaloo, soome-ugri rahvaste maailma või mis tahes ajutise näituse, mis parasjagu avatud on –, aga on tulnud käia võõraste inimestega ka mööda kodulinna Tartut. See on ühtäkki väga teistmoodi – olla elukutseline giid on sootuks muud kui sõpradega mööda linna või näitust jalutada, sest ühtäkki makstakse sulle selle eest raha ja on väga konkreetsed nõudmised, mida selle eest saada tahetakse. Teinekord võivad need olla natuke ebareaalsed (mahutada kahe tunni sisse kesklinnatuur, bussitiir Supilinnas JA Karlovas ning ERMi külastus) või ka väljakutseid pakkuvad (jalutada tunniga läbi huvitavate kohtade Toomelt Dorpatisse, aga grupi keskmine vanus on umbes 80 aastat ja kõik istumisvõimalused kasutatakse kohe ära, kuigi uudishimu ja avastamisrõõm on meeletu). Igav selles ametis kindlasti ei hakka.

Üks giidituur on võrreldav improvisatsioonilise monoetendusega, kus materjal on olemas, asjad läbi mõeldud ja ette valmistatud, ajaraamid väga täpselt või laias laastus paigas, kuid show on iga kord uus. Inimesed, kellega retkele minna, on uued ja tegelikult valid sa iga kord lähenemiseks mingi teise vaatenurga, sest tahad giidina, et lugu, mida sa inimestele jutustad, see sündmuste maailm, mida sa neile lood ja avad, puudutaks neid ja võib-olla isegi muutuks osaks nende loost; et neile jääks elamus ning mälestus sellest tellitud tunnist-kahest kui väga hästi veedetud ajast. Inglise keeles on tore väljend „edutainment”, mis on kokkuvõetav kui hariv meelelahutus”, ja see iseloomustab minu meelest üht giidituuri päris kenasti. Mida muud veel inimestele pakkuda kui seda, et nad hea ajaviite käigus ka tükilt targemaks saavad. Loodetavasti. Alati on ruumi ka improvisatsioonile, sest ühest küljest hoolitseb selle eest grupp ja teisalt hakkab muidu endal lõpuks igav.

Mida muud veel inimestele pakkuda kui seda, et nad hea ajaviite käigus ka tükilt targemaks saavad.

Avardab inimeseks olemist

Kui mõelda oma senisele kogemusele, siis tundub, et üks väga oluline omadus giidiameti juures on võime iga kord asju uuena näha. Vaadata alati värske pilguga. Ka siis, kui teed samadele näitustele tuure 2–4 korda päevas ja 4–6 päeva nädalas – selline oli puhuti uue maja avamise järgne koormus ERMis. Sageli saab uue vaatenurga grupilt – nende vanus, päritolu, kogemused, amet või huvid annavad hea võimaluse luua neid inimesi kõnetavaid seoseid ning nokkida oma mälust välja seiku või näituselt esemeid, mis võiksid just sellele seltskonnale huvi pakkuda. Teinekord tekib grupiga nende küsimustele vastates huvitav arutelu. Eriti mõtlemapanevad on inimesed, kellega sa oma tavaelus ilmselt üldse kokku ei puutuks, teistsuguse elukogemusega või muust kultuuriruumist. On rabav avastada, kui nägemismeelekesksed me liigina oleme ja kui iseenesestmõistetavalt võtame kogu ümbritseva visuaalset tajumist, kui ühtäkki pead tegema tuuri pimedatele ja nägemispuudega inimestele. Või kui avad eri ilmanurkadest tulnud seltskonnale oma maa ja kodu lugu, aga järsku selgub, et sinu kontekst on tegelikult väga Lääne, valge maailma ajaloo keskne ja nende õpitud ajalood on olnud hoopis teistsugused – olgu nad siis teiselt mandrilt või muu religiooniga kultuurist –, ning ilmneb, et näiteks luterliku reformatsiooni tähtsus on neile kaunis arusaamatu või trükikunsti leiutamine Euroopas hoopis taasavastamine, sest nende kodumaal oli see selleks ajaks juba aastasadu olemas olnud. Jah, muidugi sa tead seda, aga ei ole selle peale tegelikult kunagi varem nii mõelnud. Ja muidugi keeleküsimus – olgugi et inglise keel on praegu moodsa maailma lingua franca ja seda emakeelena mitterääkijad saavad ka vigadest paremini aru, on häälduse või sõnavaliku tõttu tulnud ilmselt igal giidil ette koomilisi olukordi. Ka eesti keele puhul on seda huvitav jälgida – kui oled harjunud oma kõnes väheke murdesõnu pruukima, võib juhtuda, et ühel hetkel keegi küsib, et oot, mida see nüüd tähendas, ja selgub, et ei teata sõna, mis on sinu jaoks igapäevane. Põhja- ja Lõuna-Eesti selle” ja tolle” vahe on kõige tavalisem, aga ka sulalume pakkimine või kokkuhakkamine, millegi üle rehnuti pidamine või hoopis olukord, kus sisse tulevad põlvkondadevahelised sõnavaralised erinevused. Nii ei olegi sa giidina ainult teejuhi, vaid ka vahendaja, tõlkija rollis – seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Need kõik on sellised väikesed asjad, mille peale me võib-olla alati ei mõtle, aga mis märkamis- ja taipamishetkedena avardavad mõtteruumi ja inimeseks olemise mõõtmes.

Hea giid on nagu tark mees taskus, teinekord kiirem ja targem kui internet ja Google, sest tal on midagi, mis on veel asendamatu – ta on inimene.

Tark mees taskus

Kas teate, mis on kõige keerulisem asi kogu giidinduse juures? Aeg! Ajaraamid, ajast kinnipidamine ja ajaline paindlikkus. Mahtuda oma jutuga n-ö tellitud aja sisse ka siis, kui grupp ilmselgelt tahab ja eeldab rohkem, kui mahub nende planeeritud ajaaknasse või eelarvesse. Sest sul on neile NII palju rääkida! Sest ilma igasuguse kahtluseta on nad tulnud kui mitte maailma kõige huvitavamasse kohta, siis vähemasti väga olulisse, ja kõik, mis neid ümbritseb, on enam kui märkimisväärne! Nemad kaotavad uues kohas kergelt pea ja ajataju. Tuleb olla rahulik, rõõmsameelne ja paindlik, kui grupp hilineb, ja mõnikord hilineb väga palju, aga selle ootamise eest giidile ei tasuta. Ent see ei tohi rikkuda nende elamust.

Vahel kohtab giidide suhtes ka natuke üleolevat suhtumist, et milleks kellelegi rääkimise eest maksta, kui on olemas raamatud ja internet – infoajastul on ignorantsus või teadmatus valik –, aga hea giid on nagu tark mees taskus, teinekord kiirem ja targem kui internet ja Google, sest tal on midagi, mis on veel asendamatu – ta on inimene. Särav, tark, teadmishimuline märkaja, kes loob täiesti kordumatu sündmuste maailma.

Katrin Alekand on hariduselt semiootik ja natuke etnoloog-antropoloog. Lisaks väikeettevõtja. Sageli makstakse talle palka lobisemise eest. Ja see sobib väga hästi.