Reisimisvõimaluste plahvatuslik kasv on muutnud ka suveniiride kogumise privilegeeritud klassi erahobist igaühele taskukohaseks praktikaks. Eesmärk on siiski jäänud samaks: suveniirid kehastavad mälu.

Moskva olümpiamängude maskotid lähevad suveniiridena endiselt müügiks. Foto: Chris Chambers

Kellel ei vedeleks kodus iseenda, sõprade või pere üle maailma kokku tassitud vidinaid. Kruusid, järjehoidjad, külmkapimagnetid, pajalapid, keraamilised kujukesed, tassid, kuumaalused – kogu sellel kribul-krabul, mis heal juhul leiab praktilist kasutust, ent halvema õnne korral kogub kusagil lihtsalt tolmu, on tegelikult aga tähtis ja pealtnäha võimatult suur ülesanne: olla mälestusi, identiteeti ja väärtusi koondav käegakatsutav mälu kehastus.

Sõna „suveniir” tuleb ladinakeelsest sõnast „subvenire” („ette tulema”), millest on saadud prantsuskeelne „souvenir”, mis tegusõnana tähendab mäletamist ja nimisõnana nii mälestust kui ka suveniiri. Nõnda on just mälu suveniirile keskne tähenduse andja, luues omaniku jaoks seose mingi (mineviku)sündmusega, mis on sageli ühenduses teatava konkreetse koha või inimestega. Lisaks sellele võib suveniiril olla ka teisi funktsioone: rahaline, esteetiline või praktiline väärtus, mille kontekstis võib see omakorda sümboliseerida näiteks staatust või grupikuuluvust. Nõnda pole suveniirid lihtsalt materiaalsed objektid, vaid neil on alati oma lugu ja sotsiaalne elu. Nad kannavad isiklikke mälestusi erinevatest sündmustest, inimestest ja kohtadest, olles samal ajal laiemate ühiskondlike normide, väärtuste ja protsesside tulemid.

Akadeemilises kirjanduses on eristatud suveniire ja mälestusesemeid. Esimeste all peetakse enamasti silmas reiside ajal ostetud artefakte, mis meenutavad meile külastatud paiku ja elamusi. Mälestusesemeid seevastu küll võib, aga ei pruugi omandada reisides ning need tähistavad tihti mingeid konkreetseid elusündmusi (sageli siirderiitusi, nagu sünd, ristimine, sünnipäev, koolilõpetamine, abiellumine vms). Piirid kahe mõiste vahel on loomulikult hägused ja tavakasutuses seostub sõnaga „suveniir” meile esmajoones just reisimine.

Palverännakutest tärganud suveniiritööstus

Inimesed reisisid huvi pärast (ja ostsid esemeid) juba Vana-Egiptuses ja Vana-Roomas, kuid meie mõistes moodsa (massi)turismitööstuse üheks oluliseks eelkäijaks võib pidada palverändu (tänapäeva liigituse järgi on tegu religioosse turismiga). Ainuüksi Santiago de Compostelasse Hispaanias rändas keskajal enam kui pool miljonit palverändurit aastas. Loomulikult reageeris turg sellisele ulatuslikule uuele mobiilsusele vastava infrastruktuuriga ühes teede, majutuse, kirikute, toidu-joogi, meelelahutuse ja ka suveniiritööstusega.

Jaakobitee ehk Camino de Santiago läbimist sümboliseeris kammkarp, mis anti palverändurile esialgu sihtpunkti jõudes. Nõnda oli tegemist suveniiriga ka selle tänapäevases tähenduses, käegakatsutava tõestusmaterjaliga selle kohta, et ma olen tõepoolest seal käinud. Hiljem sai karbist palveränduri üldine tunnusmärk, mis tõstis rändurit ja tema püha eesmärki ülejäänud rahvahulgast esile. Lunastust, tervist ja heaolu lubav palveränd oli levinud tegevus ning kammkarbileide on arheoloogidel tulnud ette kõikjal üle kogu Euroopa, sealhulgas ka Pirita kloostris, Tallinna Võllamäel ja Pärnus.[1] Palveränduri sümbolite hulka kuulusid lisaks veel näiteks punane Jaakobuse rist, pudelkõrvits ja rändurikepp. Nende põhjal oli lihtne palverändurit eristada, nagu me tunneme Tallinna vanalinnas ära turisti telefonis avatud Google Mapsi, otsiva pilgu ning tema järel lohiseva kohvri järgi.

Tõepoolest, juba 1970. aastatel, mil sai alguse reisimise kui fenomeni põhjalikum kultuuri- ja sotsiaalteaduslik mõtestamine, nähti turismi just kunagiste palverännakute sekulaarse ekvivalendina. Nõnda nagu palverändurid pidid rändama lunastuse saamiseks läbi raskuste sageli tuhandeid kilomeetreid, pidid turistidki elamuste otsinguil ruumis (ja oma mõtteis sageli ka ajas) ümber paiknema. Tänapäeva turistide reisimismotivatsiooni on tõlgendatud erinevalt: kui mõne arvates reisivad inimesed selleks, et masstarbida kunstlikke ühetaolisi pseudoelamusi ja vaatamisväärsusi, siis teiste meelest otsitakse ehedaid kogemusi, paiku ja objekte, sealhulgas suveniire.

Rõuges turistidele müüdavad saunavihad, lõikelauad ja küünlad. Foto: Maarja Kaaristo

Jaht autentsusele

Reisimise tulemustega seoses ollakse samuti eriarvamusel. Ühed usuvad, et autentsust otsivate rändurite kurb saatus on saada alati vaid turistidele mõeldud lavastatud autentsuse osaliseks.[2] Teisalt muidugi pööratakse tähelepanu ka sellele, et autentsus ei ole üheselt mõistetav ning et vahet tuleb teha objekti ja kogemuse autentsusel. Lisaks sellele ei ole hüperreaalsuses ja simulaakrumites kodunenud postturistid tingimata ninapidi veetud rumalukesed – nad mõistavad hästi, et turism on sageli vaid mäng või karneval, ja mängivad heal meelel – mõnikord küll iroonilise muigega – kaasa.

Ka turismitööstusest lahutamatute suveniiride puhul ei ole küsimus nende „autentsusest” sageli oluline. Tähtis on hoopis see, et need eurode vastu vahetatud asjakesed on meie puhkuse käegakatsutavateks tunnistajateks ja mälu ergutajateks ka siis, kui reisist endast on võib-olla möödas juba aastakümneid. Kui keskajal (mil Euroopas portselani ei valmistatud) piisas eksklusiivsuse markeerimiseks portselanmaterjalist kui sellisest, siis hiljem tuli võtta erilisuse saavutamiseks kasutusele teatavad sümbolid, nagu eseme disain ja mustrid.

Käsitööna tajutavaid esemeid võidakse väärtustada tänapäeval rohkem nende loomiseks kulunud pikema aja või selle tõttu, et neid objekte nähakse sageli külastatud riigi või piirkonna üldise sümboli ja teatava kujuteldava traditsioonilisuse kehastusena. Suveniiride valmistajad (ja tootjad) teavad seda muidugi mõista hästi ning nõnda kohtab suveniirilettidel alati interpretatsioone ja koopiaid erinevatest „arhailistest” või „etnilistest” esemetest.[3] Mõelgem kõigi nende sõlgede, õllekannude ja Muhu mustriga kalosside peale, mida võib leida kõigist Eesti suveniiripoodidest.

Nõnda on suveniiridel sageli õnnelik või õnnetu ülesanne võtta enda kanda mingi regiooni, riigi või rahva kõikehõlmav sümboliseerimine – aga kuidas paigutada kogu inimgrupp või haldusjaotus ühte esemesse, mis ideaalis peaks mahtuma käsipagasisse? Kuidas anda kogu eestlaseks olemise võlu ja valu edasi ühe etnograafiliste elementidega linase köögirätiku kaudu? Eestis on valutatud leheveergudel palju südant selle üle, miks müüakse Tallinna vanalinnas matrjoškasid ja merevaiku. See tõstatab põneva küsimuse ühelt poolt identiteetide paljususe ja nende „eluõiguse” kohta, mis põimub omakorda põnevalt turuloogikaga: mida siis ikkagi teha, kui eesti rahvarõivais nukud sama hästi kaubaks ei lähe? Milles täpselt seisneb matrjoška „ebaautentsus”, kui see kuulub väga paljude Eestis elavate inimeste kultuuri juurde (siinkohal on huvitav fakt, et kuulsa nuku lõid kunstnik Sergei Maljutin ja puunikerdaja Vassili Zvjozdotškin aastal 1890 ning kümme aastat hiljem võitis see Pariisi maailmanäitusel pronksmedali). Ja kas merevaikki on tingimata nii võõras, kui veel mõnikümmend aastat tagasi polnud vist Eestis pea ainsatki naist, kel poleks olnud ehtekarbis kas või ühtainsat merevaigust ehet?

Suveniirilett Põhja-Makedoonias. Foto: Maarja Kaaristo

Kuriositeedikambritest masstootmiseni

Autentsusskaala ühest otsast võib niisiis leida turistide ostetud kohaliku originaalkäsitöö ja -kunsti (mitmel pool maailmas nn etniline, põlisrahvaste loodud kunst). Ajalooliselt on reisidelt mitmesuguste huvipakkuvate esemete kollektsioneerimine olnud levinud tegevus ning jõukad reisijad hoidsid kogutud esemeid sageli kodustes kuriositeedikambrites, kust nii mõnedki on leidnud hiljem tee näitusesaalidesse ja muuseumihoidlatesse. Maailma esimene kõigile huvilistele avatud muuseum, 1683. aastal asutatud Ashmolean Oxfordi ülikooli juures põhineski just taolisel kollektsionääri erakogul. Ka suveniiride käsipagasisse mahtumise nõue on hiljutine – kui reisimine oli eksklusiivselt vaid jõukate meelelahutus, lasid nii mõnedki turistid Itaalias või Egiptuses omandatud (või omastatud) skulptuure või terveid hooneelemente laevadega koju vedada. Kuldehted, väärispuit, merikarbid, tekstiilid, merevaik, elevandiluu, reliikviad, mündid, kunst, muusikainstrumendid, loomanahad ja -topised – kõike seda tassisid privilegeeritud rändurid koloniaalajastul oma kodumaale kokku.

Kui 18. ja 19. sajandil tekkis koos tööstusrevolutsiooniga tänapäevane turism, leidsid paljud esemed (või nende tööstuslikult toodetud koopiad) tee ka tärkava keskklassi eluruumidesse ja paljude varem haruldusteks peetud objektide uudsus hakkas kaduma.[4] Unikaalsusskaala teisest otsast leiame niisiis nüüd masstoodetud objektid, mis reisivad katkematu regulaarsusega laevakonteinerites Hiinast üle maailma erinevate turismisihtkohtade suveniirikauplustesse, et siis omakorda moodsa tarbimisühiskonna liikmete kodudes uued asupaigad leida. Suveniiride mobiilsus on tõepoolest märkimisväärne ja väga tähenduslik – need liiguvad üle kogu maailma ja nendega koos reisivad erinevad väärtused, kogemused ja mälestused.

Nõnda ongi suveniiri autentsus seotud pigem saadud elamuse autentsusega ning lisaks selgelt ja konkreetselt piiritletud suveniiridele, mida saab soetada suveniirilettidelt, muutuvad suveniirideks ehk meie möödunud reiside meenutajateks tegelikult ka paljud muud esemed, mis omandavad suveniiristaatuse alles reisi järel. Reisilt kaasa toodud kohapeal soetatud tarbeesemed ning rõivad või kotti ununenud metrookaardid või muuseumipiletid pole ostetud eesmärgiga, et neist saaks suveniirid, ometi võivad paljud neist veel aastaid meie kodudes elada ja nõnda meile möödunud rännakuid meenutada. Kõik need fotod, postkaardid, rannast korjatud kivid ja merikarbid, (tarbe)kunst, sokid, vihmavarjud, käsitööturult soetatud nipsasjakesed ja üha enam ka digitaalsed suveniirid ehk kaunilt kureeritud sotsiaalmeedia fotod kõnelevad meile üht-teist küll külastatud sihtkohtade, kuid vähemalt sama palju – kui mitte enam – ka nende omanike endi kohta.

[1] Vunk, A. 2005. Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal.
[2] MacCannell, D. 1976. The Tourist: A New theory of the leisure class.
[3] Hitchcock, M.; Teague, K. 2000. Souvenirs: The material culture of tourism.
[4] Hume, D. L. 2014. Tourism art and souvenirs. The material culture of tourism.

Maarja Kaaristo on Manchesteri linnaülikooli turismiuuringute teadur, kelle peamised uurimisteemad on kanalid ja jõed, maaturism, mobiilsus ning materiaalne kultuur.