Julgustamaks teisigi sarnase kogemusega inimesi oma lugu rääkima, jagame üht meile laekunud lugu koolikiusamisest – selle avaldumise vormidest ning mõjust hilisemale elule. Koolivägivallast peab rääkima, et koolikeskkond muutuks tulevikus turvalisemaks ja hoolivamaks.
Mind hakati koolis järjepidevalt kiusama, kui käisin 4.–5. klassis. Alustati sõnadega. Põhjuseks võis olla mis iganes: et ma olen liiga vaikne, mul on koledad hambad, lokkis juuksed, lööve näol, olen spordis koba, ma ei oska tantsida, kõndida… Siis tulid hüüdnimed: UFO ja bokser. Esimese hüüdnime tagamaad ma ei oska selgitada, teise hüüdnime sain sellepärast, et ma nägevat välja nagu koer. Oli ka juhtumeid, kus mind tõugati, löödi koolikotiga, jalaga. Seda tegid mu klassivennad.
Käisin 4.–9. klassis aastatel 2001–2007. Juba siis esines küberkiusamist. Toona oli populaarne portaal Rate.ee, kuhu minagi mõned pildid endast üles laadisin. Ühel pildil oli mul seljas varrukateta pluus. Üks klassivend kirjutas pildi alla umbes nii: „Varrukateta pluus… eks võib arvata, et kaenlakarvad ulatuvad maani ja higihais käib üle pea.” Teine olukord oli selline, kus klassivennad panid mu pildi arvutiklassis ühe arvuti taustapildiks, arvates et see on ülimalt hea nali.
Mäletan, et oli ajaperiood, kus nutsin end peaaegu igal õhtul magama.
Üks kiusamise vorm, millest võib-olla veidi vähem räägitakse, on ignoreerimine. Võib muidugi vaielda, kas ignoreerimine on üldse kiusamine, kuid kindel on see, et kiusamine põhjustab ignoreerimist. Neid lapsi, keda kiusatakse, kardetakse. Ei taheta ju „ebapopulaarsete” õpilastega suhelda. Kardetakse ka ise kiusamise ohvriks langeda. Kõige lihtsam näide on see, et kui koolis pidi tegema rühmatööd, siis keegi ei tahtnud mind oma rühma võtta. Tuleb meelde, kuidas üks klassiõde ütles pärast õpetaja moodustatud paaride teadasaamist teisele: „Iu, sa oled temaga paaris.” Õpin praegu ülikoolis. Kui õppejõud ütleb, et nüüd tuleb rühmadesse võtta, siis võpatan ja tunnen hirmu rühmade moodustamise hetke ees. Kaasüliõpilased pole aga veel öelnud: „Iu, me peame temaga ühes rühmas olema.”
Kui lõpetasin 9. klassi, siis toimus kaks lõpupidu. Üks oli ametlik üritus koos õpetajatega, teine aga noorte omavaheline pidu. Mul oli küll mõlema peo osalustasu makstud, kuid ma ei läinud kummalegi, sest ma kartsin, et parimal juhul mind ignoreeritakse täielikult, halvimal juhul mõnitatakse. Mitte ükski õpetaja ega klassikaaslane ei küsinud pärast, kuhu ma jäin või miks mind ei olnud. Ma olin muutunud nähtamatuks.
Kui gümnaasiumisse läksin, siis klassikaaslastega ma suhelda ei julgenud, kui mõni üksik välja arvata. Olin sealgi nähtamatu. Ma ei sulandunud klassikollektiivi. Klassikaaslased suhtlesid omavahel tihedalt, pidasid koos sünnipäevi ja pidusid, kuhu mind kunagi ei kutsutud. Ka gümnaasiumis tajuti, et olen nõrgem ja et minu üle võib nalja teha ning minust on kerge üle sõita. Lisaks sellele, et olin vaikne, oli hea naljategemise põhjus ka minu hea õppeedukus.
11. klassis käies oli kehalise kasvatuse tunnis kohustuslik koostada tantsukava. Mu klassiõde, kes käis tantsutrennis, võttis kava loomise ja klassiõdede juhendamise enda peale. Kui ükskord pärast tunde tantsukava harjutasime, siis mul ei tulnud ilmselt tants nii hästi välja, kui oleks võinud, ja juhendajast klassiõde otsustas mul selle eest näo kõigi klassiõdede ees täis sõimata ja matkida minu „rõvedaid” tantsuliigutusi. Pärast seda juhtumit ei läinud ma nädal aega kooli. Ma arvasin, et ma olen süüdi, sest ei oska tantsida.
Samas ei olnud ma alati vaikne lambuke. Elasin kodus oma pereliikmete peal seda halba välja. Mul olid jonni- ja raevuhood. Oli palju hetki, kui ma lihtsalt ei tahtnud enam elada.
Praegu on mul diagnoositud ärevushäire ja depressioon. Esimest korda hakkasin depressioonile omaseid tundeid tundma 7. klassis. Võtan antidepressante ja käin teraapias. Viimane ei ole muuseas odav lõbu. Ma arvan, et ma tulen endaga praegu hästi toime, aga mu elukvaliteet võiks tunduvalt parem olla.
Tänasel päeval töötan õpetajana. Tahaksin, et minu võimuses oleks rohkem kiusamist märgata, seda ära hoida. Paraku näevad õpetajad vaid murdosa sellest, mis klassis tegelikult toimub… Sellepärast peab julgema rääkida ja tegutseda!
