Hiljuti jõudis kinoekraanidele järjekordne tugev eesti dokumentaalfilm „Südamering”. Lugu seltskonnast, kes otsustab hüljata kogu oma senise elukorralduse ja katsetada kollektiivselt soetatud mõisakrundil kogukondlike praktikatega.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Nagu me filmist näeme, sumbub esialgne entusiasm peagi isiklikesse konfliktidesse. Käärid unistuste ja reaalsuse vahel osutuvad kohati ületamatuteks, mistõttu viis aastat hiljem on enamik algsest tuumikust naasnud „normaalse maailma” rüppe. Kriitikutele on see andnud hea võimaluse parastamiseks. „Mida need hipid ometi mõtlesid?” „See reaalsuse eest põgenemise projekt oligi määratud läbi kukkuma!” „Elu pole ainult võilillejuurika närimine ja puntranuss!” Lõpuks jõutakse selliste kommentaaridega enamasti tagasi selleni, et kogukondlikkus läheb inimloomusega vastuollu. Inimene on kiskja, tal on küüned enda poole, ligimene on talle ainult konkurent, kollektiivsus mõjub ahistavalt ja lõpeb alati krahhiga.
Paljudele andis dokumentaalfilm ka hea ettekäände teha järjekordne torge vasakpoolsete suunas. Mis see NSV Liit muud oli kui kordades mastaapsemas vormis ökokogukond? Vähemalt ideaalid kattusid ning lõpptulemuski oli sarnane. Julm stalinistlik terror õigustab ka tänapäeval iga vasakpoolse idee mutta trampimist. Gulagi vangilaagrid on ainult kahe sammu kaugusel astmelisest tulumaksust või Green New Deal’ist. Täpselt sellist mantrat korrutab juba aastaid majandusanalüütik Peeter Koppel, kes kollitab sotsiaalmeedias lõimest lõime liikudes selle jutuga naiivseid punaprofessoreid. Majandusanalüütikutest on saanud tänapäeva inimhingede insenerid. Kas te siis ei tea, et inimese käitumist reguleerib turg?

Jah, kullakesed, inimloomus juba on selline.

Inimloomusele on raske vastu vaielda. Kui miski on kodeeritud meie geenidesse, siis igasugune utopistlik katse seda muuta ei saa hästi lõppeda. Ma olen siiski veendunud, et klassikalise majandusteooria põhitõdesid ei anta kaasa emapiimaga, vaid neid kultiveeritakse läbivalt erinevate ühiskondlike institutsioonide kaudu. Me mõõdame oma hariduse edukust PISA testidega, me õpetame maast madalast, et eraomand on püha (ühisomandit saab kommunistliku pärandi tõttu ainult naeruvääristada, mis on ka üks põhjus, miks justkui kõigile kuuluv looduskeskkond praegu sellise tempoga hävib), me korrutame, et igaüks on oma saatuse sepp, vaadates põlastava hukkamõistuga elu hammasrataste vahele jäänuid, ja me juurutame turuloogikat igal pool, kus vähegi võimalik. Groteskseimaks näiteks sellest on praegu täistuuridel toimuv humanitaaria suretamine kõrghariduses. Marju Lepajõe oli viimane mohikaanlane. Temasuguseid neoliberaalsest ülikoolist tõenäoliselt rohkem ei sirgu, sest mitu protsendipunkti üks Vergiliuse tõlge ikkagi meie SKTle lisab? Võib-olla isegi leidub nüüdses süsteemis mõni potentsiaalne tulevane Lepajõe, aga tema ambitsioonid suretatakse varakult. Ta kohaneb, otsib tasuva töö, saab selle eest nüüdisaegsetelt inimhingede inseneridelt arvamusveergudel tunnustavalt kiita, samas kui unistuste purunemine on teinud temast katkise ja eksinud inimese. Hingeliste heitlustega toimetulek on loomulikult igaühe enda asi.

Kujundlikult juhtus täpselt nii nende inimestega, kes asutasid ökokogukonna. Nad olid aru saanud, et nende loomus ei lähe kokku Adam Smithi teooriatega. Nad soovisid rohkem inimlikku lähedust, nad tahtsid lõputu konkureerimise asemel lõpuks teha koostööd, nad ei nõustunud oma probleeme ostukeskustes plaasterdama, nad julgesid olla haavatavad, nad julgesid jälle unistada. Seda, et kriisile ökokogukonnas eelnes nende inimeste jaoks kehtiva ühiskonnakorralduse ahistav embus, kiibitsejad meelsasti tunnistada ei taha. See ei läheks kokku muinasjutuga inimloomusest. Muinasjutuga, mida võetakse tänapäeval kui fakti. Loomulikult on inimhing keerulisem kui see, mida ökonomistid on suutnud turgudel toimuva põhjal tuletada. Nende teooriad ütlevad rohkem konteksti kui seal toimetavate indiviidide kohta.

Vasakpoolsetel ideedel on ühiskonnas keeruline kandepinda saavutada, sest nende levitamisel tuleb alustada inimloomuse müüdi kummutamisest, turuliberaalid saavad kohe oma poliitikasoovituste juurde asuda. See on meeletu händikäp. Muidugi, see pole ainus põhjus, miks vasakpoolsed tänapäeval virelevad. Töölisklassi fragmenteerumise tõttu on kadunud nende traditsiooniline valija. Moodsa aja ilmajäetutega ei suuda või ei taha vasakpoolsed aga piisava sümpaatiaga suhestuda. Küll on aga põhjust arvata, et vasakpoolsuse inimlik tuum on kultuurisõja kaevikutes kaduma läinud. See tuleks uuesti üles otsida ja hulkade kujutlusvõimet paeluvateks lugudeks vermida.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja