Õpetajatöö kajastamine meedias paistab silma rohkem oma probleemkohtade kui selle poolest, mida positiivset õpetajad ära on teinud. Kuidas saavutada olukord, kus oma valdkonna ekspert ja aktiivne ühiskonna kujundaja ei oleks avalikus pildis passiivne hääletu üksus?

Mirjam Puumeister

Mis märksõnad hüppavad pähe, kui mõelda mõnele elukutsele; mis kujutluspildid tekivad seda tööd tegevatest inimestest? Näiteks päästjatest, loomaarstidest, riigiametnikest, talunikest, õpetajatest? Esmalt saab ilmselt kujutluses paika, mis soost nad võiksid olla, milliseid riideid kannavad, milline on nende tavaline töökeskkond. Kes neist on stereotüüpiliselt karm, korrektne, kes rõõmus ja rõõsa, või kangelaslik. Kas mõtled ka sellele, mida selle elukutse esindajate kohta viimati avalikkuses kõneldi? Kas lugesid/vaatasid seda kajastust huvi ja mõttega, lasid lihtsalt silmadega üle või vahetasid kanalit?

Mis seal ikka, suurem osa meist skrollib regulaarselt ja kohati ka automaatselt päeva jooksul mitu korda oma sotsiaalmeedia kontodel ning ajalehtede võrguväljaannetes. Pealkirjad on esmane info; kui pakub huvi, klikime, loeme edasi. Minule näiteks jäävad eriliselt silma hariduse teemad. Kui abikaasa klassiõde pälvis riigipealt noore haridustegelase preemia, laikisin minagi koos ülejäänud neljasaja huvilisega seda postitust.

Nimetatud postitus oli sel kuupäeval presidendi ametlikul Facebooki lehel üks kuuest, figureerides koos näiteks maaeluministri vabastamise otsuse allkirjastamise kohta tehtuga. Meeldimiste ja muude reaktsioonide edetabelis paigutuks see mulle meeldinud postitus sel päeval kõigist Kersti Kaljulaidi ametliku lehe kajastatud tegevustest neljandale kohale. Vähe kaalu lisavad neli kommentaari ja 11 jagamist; võrdluseks võib tuua, et selle päeva kõige popimal postitusel oli üle 4000 reaktsiooni, 378 kommentaari ja 216 jagamist; kuid aus on öelda, et esikohal olnud postitus oli ka äärmiselt erakordne.

Huvi pärast vaatasin isegi, kus siis veel selle ühiskonnas kandva rolliga elukutse – üldhariduskoolide õpetajaid on u 15000, lasteaiaõpetajaid üle 6000, kutseõppeasutustes on õpetajaid 2000 ligi, lisaks tugispetsialistid jne – esindaja tunnustamist mainitakse. Kui Aasta õpetaja gala välja arvata, siis palju tavalisem on, et kõlapinda saavad murekohad nagu õpetajaskonna vananemine, õpetajate oskamatus kaasaja teadmisi adekvaatselt edasi anda ning koolijuhi-õpetaja-õpilase-lapsevanema keerulised suhted jne. Võib öelda, et sama(sisuline) pressiteade oli president.ee lehel ning Õpetajate Leht kajastas seda oma veebilehel viitega Vabariigi Presidendi Kantseleile. Kuna preemia võitsid kaks noort õpetajat, üks Tartu linnast, teine Järvamaalt, siis järgmisel päeval sai sama pressiteadet lugeda nii Tartu Postimehe kui ka Järva Teataja võrguväljaannetest[1]. Rohkem sel teemal aga mitte kuskil mujal.

Tulevik?

„Õpetaja on meie ühiskonnas see, kes kujundab, muudab ja arendab ja seda on meil väga vaja.[…]” See riigipea lause tahab mind praegusest Eesti haridusmaastikult viia hoopis Key & Peele’i šketsi „Kui me kohtleksime õpetajaid kui tippsportlaseid” reaalsusesse. Kui võib, siis ma võtaks teidki kaasa sinna maailma, kus kaks meeskommentaatorit edastavad ameerikalikult mahlases spordisaate formaadis põnevaid uudiseid õpetamise maailmast. See on Teaching Centre!

Saate esimene ja kauaoodatud uudis: emakeele õpetaja Ruby Ruf andis pressikonverentsil teada, et kuigi tal on Ohios väga tore olnud, viib ta nüüd oma talendi tagasi New Yorki. Infograafikuna esitatakse meile Rufi uut lepingut: 80 miljonit dollarit järgneva 6 aasta jooksul ning 40 miljonit dollarit lisatasude näol, kui laste eksamitulemused on head. Samuti meenutatakse vaatajatele teisi kõrgelt tasustatud staarõpetajaid, kelle hulka Ruf nüüd oma uue lepinguga paigutub.

Järgmine saatelõik kajastab õpetajate värbamisprotsessi, mis on sarnane osades spordiliigades tehtavaga, näiteks pesapallis või korvpallis (draft). Central Rapids High Schooli esmaseks valikuks osutub stereotüüpiliselt kõhetu, beežis särgis, koleda lipsu ja prillidega nohiklik matemaatikaõpetaja (kõrval olevad õpetajad juubeldavad). Samal ajal kui ta lava poole sammub, kus talle uue kooli nokkmüts ja dressikas antakse, kuvatakse ekraanile tema saavutused. Vürtsi lisatakse emotsionaalsete kommentaaridega: „Ja nii lihtsalt see miljonäriks saamine käibki!”; „Tema isa oli vaene profijalgpallur, kes elas palgapäevast palgapäevani.”; „See on nüüd kindel, et ta ostab oma emale maja! Sellest pääsu ei ole…”

Kõlapinda saavad murekohad nagu õpetajaskonna vananemine, õpetajate oskamatus kaasaja teadmisi adekvaatselt edasi anda, koolijuhi-õpetaja-õpilase-lapsevanema keerulised suhted jne.

Tempoka saate kolmas osa on „Päeva tipphetk”. Kantakse üle staar-ajalooõpetaja Aschley Fergusoni tundi (ekraani ülaservas näeme tunnis kulunud aega, käsitletavat teemat ning mitu fakti on selle ajaga õpetatud). Kommentaatorid analüüsivad, kuidas õpetaja – vaadates üle vastatasoovinute kätemerest – palus vastata hoopis tagasihoidlikul Maxil (eraldi analüüsitakse õpilase kehakeelt). Õpetaja strateegiline otsus – kaasata vestlusesse introvert – pälvib kommentaatoritelt ohtralt kiidusõnu: „Aasta õpetaja!”, „enesekindluse laeng, mis Max selle õige vastusega sai, mõjub positiivselt tema saavutustele kogu järgneva õppeaasta jooksul”.

Äärmiselt positiivsete emotsioonidega ja lausa ekstaatiliselt tuuakse meieni niisiis pedagoogi elukutse igapäevatöö, õpetajate oskused-teadmised, karjäärivalikud ja palk ning nende tunnustamine. Selline diskursus on spordikajastuste puhul meile igati tuttav, aga õpetajatest rääkides tekitab pigem võõristust. Nagu ka reklaamipaus, kus näeme BMW roolis sedasama emakeeleõpetajat Ruby Rufi, kes ilusat punast õuna süües ütleb: „Jõud voolab minu soontes, ma olen kiirus, ma olen võim, ma olen juht […] mina olen tulevik!”

Milles seisneb õpetaja roll?

Tuttav õpetaja, kelle tunnustamine meelitas mind eespool mainitud sotsiaalmeedia postitust laikima, vastab justkui mitmeski mõttes säärase staarõpetaja kriteeriumitele. Näiteks on kirjutatud tema juurutatud „ahhaalikust” õpikäsitusest; on kajastatud seda, kuidas ta tolleaegse haridusministriga õpetajatepäeva puhul kohad vahetas ning paar aastat tagasi kutsus ta Tartu Ülikooli reklaamklipis üles õpetajaks õppima. Seega saab Key & Peele’i saate rubriikidega paralleele tõmmata ja teha linnukese kategooriatesse „õpetaja igapäevatöö kajastamine”, „talenti on tähele pandud ja tunnustatud” ning „reklaam”. Kuid kõike seda õpetajatele endale suunatud häälekandjas – Õpetajate Lehes – või maakondlikul tasandil, mitte parima eetriaja telesaadetes või loetavamates ajalehtedes. Üldsuseni jõudmiseks ei piisa ka tavaliselt lihtsast pressiteatest.

Kategoorias „ta saab oma emale nüüd maja osta” vist küll linnukest kirja ei saa (kes teab, oleneb kuhu). Tõsi on, üldhariduskoolide õpetajate keskmist palka on juba üpris mitu aastat saanud võrrelda Eesti keskmise brutopalgaga, kuid lubatud tasemele haridusse investeerimisega jõutud ei ole. 2014. aastal oli vahekord 1025 vs 1005, kaks aastat hiljem 1210 vs 1146 ja 2019 II kvartalis 1513 vs 1419 alati üldhariduskoolide õpetajate kasuks. Koolieelsete lasteasutuste õpetajate keskmine palk jääb aga siiani julgelt mitmesaja euroga alla Eesti keskmist palka.

Kuigi koolides on aina tavapärasemaks erinevat sorti haridusuuendused ja kõneldakse aina enam nüüdisaegsest õppijakesksest lähenemisest, siis neid kajastatakse pigem üksiknäidetena; ei ole üldistatud uhkustunnet ja kiiduavaldust Eesti õpetajate kui kontingendi suunas.

Palju seksikamad ja üldsuse silmis rohkem kajastamist väärt on ikka need teemad, kus õpetaja elukutsele lähenetakse kui murekohale. Majanduslikult mõtestatud ühiskonnas kurdavad ettevõtjad, et noorte haridus ei vasta tööturu nõudmistele; õpilased ja lapsevanemad arvavad, et koolis õpitu on igav ja elukauge. Selliselt käsitletakse avalikus ruumis peetavates debattides ja kirjutatud arvamusartiklites õpetajat paratamatult passiivse osisena; õpetajaskonna kui ameti erinevaid külgi ei joonistata peavoolumeedias piisavalt välja ning õpetaja vastulause ei ole samaväärne (kui seda üldse küsitakse). Õpetaja ametiga seonduv on tihti pandud võrduma nurinaga haridussüsteemi toimimise üle. Kuigi koolides on aina tavapärasemaks erinevat sorti haridusuuendused ja kõneldakse aina enam nüüdisaegsest õppijakesksest lähenemisest, siis neid kajastatakse pigem üksiknäidetena; ei ole üldistatud uhkustunnet ja kiiduavaldust Eesti õpetajate kui kontingendi suunas[2].

Ajalooliselt on õpetaja roll ühiskonnas olnud vastavalt valitsevale ideoloogiale ja riigikorrale erinev. Näiteks Esimeses Eesti Vabariigis võis ühiskonna ja õpetajaskonna suhet kirjeldada võrdväärse ja kahepoolsena ning nad olid kollektiivina ka arvamusliidrid, näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis jõuliselt, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.[3] Haridusest kui kultuurisüsteemist rääkides, on õpetaja seal kõige aktiivsem tegutseja: ta peab samaaegselt pidevalt arenema-uuenema-õppima kui ka haridust kvaliteetse ühikuna säilitama ja edasi andma. Ka ühiskondlikul tasandil ei saa õpetajat juba oma igapäevatööst tulenevalt passiivseks osiseks pidada, ükskõik, milline riigikord on, sest panustades ühiskonna taastootmisesse – nt kodanike ja inimkapitali kujul – on ta selles alati aktiivne osaline.

Võrdsel häälel

Kuidas siis saavutada olukord, kus oma valdkonna ekspert ja aktiivne ühiskonna kujundaja ei oleks avalikus pildis passiivne hääletu üksus, kelle kohta pigem arvatakse, mitte ei küsita tema arvamust. Loogiliselt võttes peaks õpetaja öeldu olema kõikvõimalikes hariduselu puudutavates debattides kõige kaalukamaks keeleks. Kas on lood tõesti nii, et praeguses majanduslikult mõtestatud ühiskonnas saab oma valdkonnast rääkimisel kõige arvestatavamaks hääleks siis, kui teenitakse x summa, mis on x% keskmisest palgast (jõuda vähemalt 120% nagu 2014. aastal toonane haridusminister välja käis)? Lihtsustatud järeldus on kerge tekkima: selleks, et su öeldu päriselt korda läheks, pead sa ressursside poolest võrdväärsel või kõrgemal tasandil olema. Tänapäeva ühiskonnas mõjuv, kuid nukker psühholoogiline argument.

Materiaalsel tasandil panustamist ei tohi kindlasti alahinnata ja kõrgharidusega spetsialisti narrivast madalast palgast on meil üldhariduskoolide õpetajate puhul jõutudki ühiskonnas keskmiseks peetava töötasuni. Teisalt ei tohi aga eeldada, et kõigi probleemide (sh poliitiliste, ühiskondlike) lahendus seisneb palgatõusus: õpetajate palgaga (või selle mittetõstmise puhul võimaliku streigiga) seonduvalt võib osades ringkondades täheldada küll sellist suhtumist, et teenite juba piisavalt, nüüd suu kinni ja edasi teenida. Seni kuni üks osapool ei tunnista teist kui igas mõttes endaga võrdset, võib ta pidada õigeks suhtuda patroniseerivalt ning lubada endale sildistavat suhtlusstiili.

Loogiliselt võttes peaks õpetaja öeldu olema kõikvõimalikes hariduselu puudutavates debattides kõige kaalukamaks keeleks.

Loomulikult ja alati on igal osapoolel käsitletavast teemast oma nägemus ja neid ajendab erinev motivatsioon, see on normaalne ja nii asi käibki. Aga seni kuni üht olulist valdkonnas tegutsejat ei võeta võrdväärse osapoolena, ei leita ka koostöövõimalusi ega tajuta ühisosa. Uskuge või mitte, ka õpetajad arvavad, et Eesti hariduselus on vaja teatavaid muutusi esile kutsuda.

Selles mõttes on olukord tõesti huvitav ja vajaks avalikkuses kindlasti rohkem mõtestamist: Eesti koolide PISA testi tulemused on läbi aastate stabiilselt kõrged, aga avalikus ruumis võib kuulda pidevalt nurinat haridussüsteemi toimimise üle.

*

Kui prooviks lõpetuseks veel üht mõtteharjutust mõeldes just õpetaja hääle võrdsel alusel kõlamisele. Millest võiks lisaks materiaalsele panusele veel kasu olla? Minul näiteks üks mõte tuli küll: aeg. Ka seda ei ole kunagi liiga palju. Võib-olla ei ole õpetajate häält piisavalt kuulda ka seetõttu, et neil kulub praeguse palga väljateenimisele ebaproportsionaalselt palju aega, pärast mida ei viitsi kuidagi enam maine kujundamisega tegeleda.

Mirjam Puumeister on õppinud Tartu ülikoolis semiootikat ja kultuuriteooriat ning tegelenud õppematerjalide kirjastamisega.

[1] Järva Teataja artikli puhul tahaks välja tuua, et see tekst ei ole nimetatud ajakirjaniku looming ja korrektne oleks viidata Vabariigi Presidendi Kantseleile, kelle kommunikatsiooniosakond selle teksti kirjutas.
[2] Näiteks PISA testi valguses on tavaks üldistada, et Eesti põhikooliõpilased on oma tulemuste poolest absoluutses tipus. Siiski juhtis Margus Pedaste PISA testiga seonduvalt viimati tähelepanu just õpetajatele.
[3] Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino. Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940. Tallinn, Argo, 2001. Lk 70-100.