Mida teha siis, kui sünniaastaks passis on märgitud 1963 ehk kuulud nende hulka, kelle poole paratamatult ühiskondlik-poliitiline elu edaspidi kalduma hakkab, kuid sa ei soovi ennast elus hoida oma järeltulijate elujärge halvendades?

Andrei Hvostov. Foto; erakogu

Iga nädal basseini riietusruumis peegli ees seistes olen sunnitud täheldama oma keha vananemist. Nahk muutub pannkoogi pealispinna taoliseks (aga see ei ole tselluliit), habe läheb aina hallikirjumaks, lihased taandarenevad.

Vananemise vaatlused algasid kaheksateist aastat tagasi Berliini juuksuritöökojas. Ma käisin Kreuzbergi linnaosas türklase juures (see mees lõikas juukseid dumping-hinnaga), kelle pead ehtis tõeline lõvilakk. Hall, aga tihe. Nagu Euroopa Keskpanga tollasel presidendil Wim Duisenbergil. Selle tipp-pankuri näitel tuldi välja teooriaga, et organisatsiooni- püramiidi tippu edutatakse suurema tõenäosusega rohke karvakasvuga mehed. See oli aeg enne Jeff Bezose või Allar Jõksi taoliste „munapeade” lavaletulekut, kelle mõjul hakati väitma vastupidist – et tõelisel liidril pole üldse juukseid peas. Aga minu noorusajal iseloomustas liidripositsioonil olevat meest võimas juuksekasv, umbes nagu täisjõus Edgar Savisaarel. (Selles mõttes on Donald Trump vana kooli mees, ta vähemalt teeskleb kunagistele mallidele vastamist.)

Türklane lõpetas juuste nudimise ja hoidis siis punktipaneku märgiks mul väikest peeglit kukla taga, et ma saaks kontrollida pügamise kvaliteeti ka tagantpoolt. Lõvilaka hoitud peeglist nägin ma ligihiiliva kiilanemise esimesi märke ja ka vanamehe rahulolevat irvet, kes sai aru, et ma sain aru, mida ta tahtis mulle näidata. Näidata minu tulevast saatust, mis oli temast – sellest kuradima vanamehest à la Duisenberg – suure kaarega mööda läinud.

Kardetavasti pole kaugel aeg, mil ma ühinen vanameeste seltskonnaga, kelle arvates „noorus” ning „rumalus” on sünonüümid.

Väidetavalt mäletavad naised elu lõpuni päeva, mil nad avastasid endal esimese halli juuksekarva. Kreuzbergi juuksuritöökojas kogetu põhjal ma usun seda. Ainult meestel pole trauma põhjustajaks esimene hall juuksekarv, vaid esimene selgelt hoomatav juuste hõrenemise märk.

Vanadus, sa oled alustanud hiilimist minu juurde…

See on füüsis. Aga on veel psüühika. Omaenda hingeseisundit pidevalt reflekteeriva inimesena olen ma ka siin registreerinud järkjärgulisi muudatusi. Kahju tunnistada, aga minu empaatiatunne nooremate inimeste suhtes väheneb pidevalt. Kardetavasti pole kaugel aeg, mil ma ühinen vanameeste seltskonnaga, kelle arvates „noorus” ning „rumalus” on sünonüümid.

Ma teadsin seda ette.

Peresõbralik valimisreform

Eelmisel kümnendil proovisin tõmmata käima kodanikualgatust, mille eesmärk oli valimisõiguse andmine lastele alates nende sünnihetkest. Õiguse teostajateks – NB! – olnuks lapse vanemad kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Võib-olla sai ideele hukatuslikuks laste valimisõiguse seostamine iibega, täpsemalt sündimuse tõstmisega. See ärritas ka valijaskonna seda osa, kes olid fertiilses eas. Iiberetoorikast justkui kumas kas kellegi (vuntsidega ja õllekõhuga keskealise meesterahva) isiklik või siis institutsionaalne („isake riik”) katse kohustada populatsiooni nooremat osa (loe: noori naisi) aitama Eesti ühiskonda välja paljuräägitud „demograafilisest vetsupotist”.

Iibest rääkimine oli viga, ehkki idee väljakäimise hetkel (ma ei saa autorlust endale omistada, sest esimest korda kirjutas sellest 1997. aastal IRLi poliitik Aimar Altosaar ning tema omakorda toetus nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal juba 19. sajandil õhku visatud ettepanekutele) tundus kausaalne seos täiesti loogiline: mida tugevam on noorte lastevanemate poliitiline mõju – nende endi valijahääl pluss nende laste oma –, seda enam püüavad poliitilised erakonnad programmide koostamisel ning poliitikate elluviimisel meeldida nooremapoolsele alaealiste lastega valijale.

Ja mida rohkem nad selle nimel pingutavad, seda enam aetakse nn lapsesõbralikku poliitikat, mille vältimatuks mõjuks võiks olla see, et inimesed, kellel on juba üks või kaks last, söandavad mõelda veel mõne lapse sünnitamisele.

Idee tulistati auklikuks nii paremalt kui ka vasakult, heites ette mõtte ebademokraatlikkust, ebaotstarbekust, moraalilagedust, populistlikkust, demagoogilisust[1].

Aga need vaidlused on mullune lumi.

Vanusekohordid konkureerimas ressursside pärast

Praeguse arutluse kontekstis peatun siiski ühel aspektil, nimelt oponentide etteheitel, et lastele valimisõiguse soovijad olevat püüdnud lüüa kiilu noorte inimeste ja pensionäride vahele.

Sotsioloog Andrus Saar väitis näiteks 2009. aastal: „Arvamusküsitlused on näidanud, et vanemad inimesed ei tunne mitte sugugi kõige suuremat muret oma pensionide, vaid hoopistükkis väikelastega perede majandusliku olukorra pärast.”[2]

Kui see oli nii, siis ilmselt saadakse Eesti komberuumis sotsioloogiliste uuringutega põhimõtteliselt teistsugune tulemus kui mujal läänemaailmas.

Hariduskulude vähenemine Ameerika Ühendriikides iga lapse kohta oli korrelatsioonis sellega, kui suur oli vanurite osatähtsus nendes linnaosades, kus koolid asusid.

Ameerika sotsioloogid James Poterba ning Samuel Preston tõestasid juba eelmise sajandi lõpus, et noorte ja vanurite huvid ei kattu. Poterba näitas 1998. aastal, et hariduskulude vähenemine Ameerika Ühendriikides iga lapse kohta oli korrelatsioonis sellega, kui suur oli vanurite osatähtsus nendes linnaosades, kus koolid asusid. Preston tõstatas juba 1984. aastal küsimuse, kuidas mõjutab rahvastiku vanuselise struktuuri muutus avalike vahendite jaotamist, ning tõestas, et mõju on olemas[3].

Trumpi ajastu Ameerikas on lõhed veelgi ilmsemad. 2015. aasta uuring tegi kindlaks, et noored toetavad raha suunamist pigem teadusuuringutesse, haridussüsteemi ning keskkonnahoidu, samas kui vanemad respondendid tahtsid lobistajate mõju vähendamist, immigratsiooni piiramist ning teede ja sildade ehitamist[4].

Euroopas, täpsemalt „vanas” Euroopas on samuti täheldatud põlvkondadevahelist lõhet. Brexiti köögipoole mõistmiseks on oluline teada, et umbes 65 protsenti valijatest, kelle vanus on 65 ja rohkem, andsid oma hääle EList lahkumisele, sellal kui 70 protsenti 18–24-aastastest andsid selle ELi jäämise toetuseks. Vanuselisest polariseerumisest on räägitud palju ning neid uuringutulemusi ka vaidlustatud (oh, kuidas ei tahaks vastandada vanureid noortele!), sest siin näikse olevat tegemist ühiskonna sidususe või siis sidususe müüdi õõnestamisega. See oleks justkui vanurite süüdistamine rumalate otsuste tegemises.

Eraldi probleem on vanurite egoism. On väidetud, et Saksamaa ning teiste Euroopa riikide, iseäranis Šveitsi, poliitilises elus on ilmnenud, et vanurid ei kipu pooldama noorte perekondade rahalist toetamist avalikest vahenditest. Kiire guugeldamine annab teile ohtralt tekste ning numbreid, mis näitavad probleemi globaalset iseloomu. Näiteks räägitakse vanade ja noorte lahknevatest poliitilistest valikutest ka Austraalias[5].

Ma ei taha end elus hoida oma lapse ja veel vähem lapselapse ellujäämist halvendades.

Kõikelahendav ühiskondlik liikumine

Vananeva mehena teadsin ma juba eelmisel kümnendil intuitiivselt, kuhu poole meie ühiskondlik-poliitiline elu hakkab paratamatult kalduma. Minu, 1963. aastal sündinud mehe poole.

Ja see ei tee mulle rõõmu.

Ma ei taha end elus hoida oma lapse ja veel vähem lapselapse ellujäämist halvendades.

Basseinis, kus ma iga nädal käin, toimuvad hommikuti vesivõimlemise seansid. Need on puha vanemad prouad, kes seal agressiivse tantsumuusika saatel vees üles-alla hüplevad. Mehed, nende eakaaslased, puuduvad sportlikult pildilt. See on uus murekoht, nagu ma iga päev loen. Vanad mehed on, kui nad pole juba maha surnud, lüüasaanud penide kombel kusagil nurgas peidus. Nad on vaja välja tuua, nende elukvaliteeti parandada. Sotsiaalministeerium on hakanud minutaoliste pärast muret tundma.

Ma juba kujutlen, kuidas mulle kingitakse tikksaag, et ma saaks dementsuse lävepakule jõudes vineerist jäneseid välja saagida. Kuidas mulle tuuakse valimispäeval valimiskast koju kätte. Aitäh, ärge nähke vaeva.

Suvel, kui ma saan 60, on mul plaanis ujuda esimest korda üle Käsmu lahe. Ja sealt alates teen seda iga suvi. Distants on kaks ja pool kilomeetrit. Saabub aeg, mil see ei õnnestu enam, kui ma ei venita vastaskaldani. Ja see ongi õige hetk lahkumiseks. Kas keegi söandaks nimetada seda enesetapuks? See on looduslik eneseregulatsioon.

Sellise lahkumisviisi propageerimine saab ilmselt olema minu viimane katse algatada veel üks ühiskondlik liikumine. Lõplik ja kõikelahendav.

[1] Hvostov, A. 2013. Narride laevaga inertsimere lainetel: Laste valimisõiguse ideest. – Akadeemia, nr 6, lk 969–994.
[2] Saar, A. 2009. Võtame vanadelt hääled? – Eesti Päevaleht, 31.07.
[3] Sanderson, W.; Scherbov, S. 2007. A Near Electoral Majority of Pensioners: Prospects and Policies. – Population and Development Review, nr 33 (3).
[4] Hudson, R. B. 2019. Nostalgia and the Swamp: Aging Politics in the Age Of Trump. – Generations.
[5] Millane, E. 2019. The newest election split isn’t left versus right, it’s young versus old – and it’s hardening. – ABC News, 01.05.

Andrei Hvostov on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, kirjanik ja ajakirjanik. Tema viimane raamat „Kirjad Maarale” on autori pihtimus kaheaastasele lapselapsele, kes hakkab seda raamatut lugema sajandi keskel. Selleks hetkeks on autor, kui tema kavatsusi uskuda, juba ammu Käsmu lahe põhjas.