„Misasja, sa käid ikka veel kontoris või!?” „Istudki lihtsalt nädalate kaupa oma korteris nagu koopas?” „Maskid on täiesti mõttetud!” „Maskikandmine tuleks kõigile kohustuslikuks teha!” „Kui raske saab olla lihtsalt kodus istuda!?” „Ega elu ei saa päris seisma ka ju jääda!” „Kolmekesi saite kokku või!?” „Lõpetage ometi see hüsteeritsemine!” Jne. Jne. Jne.

Maia Tammjärv. Foto: Priit Mürk

Koroonakriisi algusaegade solidaarsus- ja optimismipuhangud on vaibumas ning vaikselt hakkab välja paistma see, mis meis igapäevaselt omast. Mitte enam ainult kõik hea ja ilus, vaid ka hallimad toonid, väiklus ja kitsarinnalisus, moraliseerimine ja parastamine. Nagu ikka, teame just meie kõige paremini, kuidas on õige ja kuidas kõik peaksid elama.

Seejuures, ükskõik kumba poolt (või missugust pooluste vaheala) me esindame, oleme just meie need kõige ratsionaalsemad. See on inimmõistusele lihtsalt omane, et ebaratsionaalsus on kategooria, mis eksisteerib ainult meist väljaspool. Teised seevastu on vastavalt kas hüsteerikud või debiilikud. Pesevad mitukümmend korda päevas käsi nagu lollakad või siis korraldavad vastutustundetult koosviibimisi (ja paras neile, kui nakatuvad!). Aga iga kord, kui me kirume, et poes või matkarajal oli issand-kui-palju-rahvast, unustame justkui ära, et ka meie ise olime seal. Raske on uskuda, et ainult sul oli tõesti väga-väga vaja, kõik teised passisid seal niisama, kas nad siis lehti ei loe ega tea, kui ohtlik see on!

Selge on see, et kõiki ei saa veenda sotsiaalse distantsi hädavajalikkuses – ja ärgem unustagem, et praktikad ei erine siin vaid üksikisikute tasandil, vaid ka riigiti –, nagu seegi, et mingist piirist tulebki rakendada tarvilikke meetmeid. Aga ma ei usu, et näägutamine ja moraliseerimine on enda positsiooni (missugune see parasjagu ka ei oleks) kinnistamiseks just kõige tulemuslikum. Kui sõber tunnistab mulle, et käis nädalavahetusel sotsiaalsel koosviibimisel, siis ma ei arva, et sellest on mingit kasu, kui mina oma kodusistunu õigusega moraliseerima pistan – ta teab ise ka, et see ei olnud kõige mõistlikum.

Ma usun, et inimlikus plaanis jõuab siinkohal mõistmisega kaugemale – mis ei tähenda aga, et kõik praktikad peaks heaks kiitma. See oleks pealegi täiesti võimatu. Võib-olla me saame kunagi selgust, kas mina toimisin õigemini kui naaber või kas ülejäänud Euroopa toimis õigemini kui Rootsi, aga tõenäolisem on, et me ei saa seda kunagi lõplikult teada. Tingimused ei ole ühesugused, seega ei saa see, mis töötab ühes olukorras, olla tulemuslik igal pool. Seni, kuni „lõplikku tõde” aga ei selgu, on minul õigus. Palju õnne mulle.

Moraliseerimisest pealekaebamiseni võib aga olla ainult väikene samm. Jah, me kõik peame praegu olema ettevaatlikud ja isegi paratamatult suhtume halvakspanuga neisse, kes hoolimatusest või taipamatusest meie teistegi tervist – ja eriolukorra kestust – potentsiaalselt mõjutavad. Aga kas pole pealekaebamissoovile järeleandmine ikkagi libe tee? Muidugi ei ole igasugune ohtlikust olukorrast teadaandmine taunitav ja ma ei taha öelda, et peaksime kõik solidaarselt maha vaikima, aga ma arvan, et see on koht, kus tasub väga rangelt mõelda iseenda motivatsiooni peale. Kas meie pahameele põhjus on päris siiras mure rahva tervise pärast või äkki häirib meid põhimõtteliselt (nagu on alati häirinud) pargis kogunev lärmakas ja rõõmus (enam kui kaheliikmeline) „noortekamp”. Praegu on seda halvakspanu lihtsalt lihtsam suunata. Kes eksib, on süüdi.

Ainult iseenda olukorra põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi aga kujundada ei tasuks. Jah, mina istun küll kodus, aga mis ongi õigupoolest muret meil, kes me oleme sattunud elama majadesse, millega käivad kaasas kaunid aiad, või kelle korterid pole kõige pisemad. Tegelikult ei näita see aga muud kui seda, et mingitel varasematel aegadel tehtud valikute ja juhuste tagajärjel on meil nüüd lihtsam. Pigem just praegu peaksime teadvustama oma privilegeeritust (ja ka selle puudumist) ning mõistma, et seegi mängib arvestatavat rolli meie hoiakutes ja käitumises. Võib-olla toimiksin ka mina teisiti, kui elaksin pisikeses ühetoalises paneelmajakorteris.

Või näiteks Raatuse ühikas. Päris kõhe oli lugeda (mitte ainult anonüümseid) kommentaare Raatuse ühiselamus toimunu ja selle elanike kohta, mille võiks kokku võtta umbes nii: „Bussidesse tuleks panna ja Läti piiri äärde viia need!” Koroonakriisist saab siinkohal pelk ettekääne endas juba olemasoleva võõraviha väljendamiseks, sest küllap on seesuguste avaldustega esinejad needsamad, kes mõni nädal enne nimetatud juhtumit kõik väga täpselt teadsid, et just ja ainult venelased kogunevad Lasnamäel ega kanna mingeid maske!

Kõik oleks veel hästi, kui vana hea ksenofoobia praktiseerimine jääks vaid väiklase üksikisiku tasandile ja internetti. Nüüd aga võttis riigikogu 20. aprillil koalitsiooniparteide ülekaalu ja üksmeelega muu hulgas vastu välismaalaste seaduse muudatuse, mille järgi võib tunnistada välismaalase (ka pikaaegse) viisa kehtetuks ja lõpetada tema riigis viibimise aja kohe, kui ta kaotab siin töö. Koroonakriisiga kaasnevad tüütud liikumispiirangud võivad meie jaoks küll varsti läbi saada või lõdveneda, aga võimalik, et me leiame end tavaellu naastes natuke teistsugusest ühiskonnast, mis vaid veidi aja pärast on veel palju rohkem teistsugune. Kardetavasti konkurentsivõimetum ja nõrgem.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja