Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Omaette karantiinis olija kogeb paratamatult üksindust, mis võib, aga ei pruugi, kujuneda heitluseks üksildusega. Partneri või perega ööpäevaringselt koos olemine on aga korralik proovikivi omavahelistele suhetele, kus võidakse samuti jõuda tundeni, et meid ei mõisteta ja meiega ei arvestata. Poolte emotsionaalsest intelligentsusest sõltub, kas nendest katsumustest tullakse koos välja tugevamate ja targematena või purunevad seni veel kuidagi koos püsinud haprad illusioonid üksteise suhtes lõplikult. Paljudes peredes valavad õli tulle ka saabuv majanduslangus, ebakindlus seoses tulevikuga ja üleüldine ühiskonnas maad võtnud ärevus. Tööta jäämine ja majanduslikesse raskustesse sattumine on soodne kasvupinnas alkoholismile ning vaimse ja füüsilise vägivalla sagenemisele lähisuhetes, aga suurte majanduslanguste ajal on täheldatud ka enesetappude statistika suurenemist – inimese klammerdumine oma staatuse külge ning suutmatus üleöö muutunud oludega kohaneda ja leppida võib tekitada tunde väljapääsu puudumisest. Pole kahtlustki, et meid ootavad ees turbulentsed ajad, mil on iseäranis oluline märgata ja mõista, mis toimub meie endi ja ka meid ümbritsevate inimestega. Tugevad sotsiaalsed suhted on praegu eriti olulised ning selles valguses on Müürilehe aprillinumbris igati paslik vaadelda perekonda kui ühiskonna intiimseimat koosolemisvormi ning selle tähenduse muutumist lähiajaloos.

Kui sotsiaalantropoloog Aet Annist ütles möödunud aasta septembris Müürilehele antud intervjuus, et nii perekond kui ka kogukond on olemuselt sunnimehhanismid, mida ei saa valida, tundus see mulle esialgu vaid poolenisti tõene, sest kuigi me ei saa valida perekonda ja kogukonda, kuhu me sünnime, on meil tänapäeval õnneks siiski täiskasvanutena võimalus valida enda ümber inimesi, kellega me soovime veeta oma edasise elu. Ent tuleb tõdeda, et seegi on tinglik, sest nagu kirjutas 2018. aasta Müürilehe märtsinumbris pereterapeut Katri Lamesoo, armastab armastus mustreid ja ebameeldivatest kogemustest hoolimata kiputakse ka täiskasvanuna looma sarnase dünaamikaga suhteid, nagu on kogetud lapsepõlves. Nii et alateadlikult oleme me ikka aheldatud oma kogetud peremustritesse ja nendest väljarabelemine on salakavalalt keeruline.

Õnneks on ühiskond vähemalt nii palju muutunud, et üldiselt ei hoia perekondi enam koos puhtmajanduslikud kaalutlused. Enam ei pea lootusetult sõlme läinud suhetega inimesed teineteist elu lõpuni välja kannatama, vaid minnakse lahku ja loodetakse leida sobivam kaaslane. Koosolemisest oodatakse ennekõike hingelist lähedust, olgugi et sageli tähendab see ebarealistlikku ettekujutust romantismi ideaalidest läbi imbunud idüllilisest armuloost. Mõni jääbki kogu elu suhtest suhtesse hüpates seda muinasjuttu otsima, teistel on valusatest lapsepõlvekogemustest tulenevalt paraku üldse keeruline lähedussuhteid sõlmida, ent paljud õpivad siiski elu käigus ajapikku suhteid ja partnereid ka märksa elulähedasemast perspektiivist hindama. Teadmine, et koos ollakse vabast tahtest, pakub võimalust täisväärtuslike peresuhete loomiseks ja sellega võime säästa oma järeltulijaid paljustki ebameeldivast.

Kui ma küsisin oma üksinda elavalt sõbralt, kuidas ta ennast omaette karantiinis olles tunneb, ütles ta, et kui oled üles kasvanud peres, kus üksteist hoitakse, siis sa ei tunne ennast kunagi üksildasena. Samal ajal võib keegi kuskil olla oma lähedaste keskel praegu olukorrast tingituna täielikus ahastuses. Nõnda pole oluline, millise vormi on võtnud kellegi pereseis – see võib tähendada üksi elamist, kooselu sõpradega, üksikvanemlust, laste kasvatamist samast soost partneriga, kärgpere või seda haruldast nähtust, mida nimetatakse traditsiooniliseks pereks –, vaid tähtis on, et mis tahes koosluses valitseksid sõbralikud ja mõistvad meeleolud ning tunne, et selles ollakse vabatahtlikult, mitte sundusest. Nädalaid koduarestis olles on ehk soodne aeg oma pereseisud üle vaadata ja kriitiliselt hinnata, kas miski vajab parandamist või tasuks millegi puhul muuta hoopis enda suhtumist, sest nagu Hagi Šein mulle novembrikuus vananemise teemal antud intervjuus ütles, on lõpuks ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad. Hoidkem siis neid omasid – õppigem neid, kellega me oleme koos ka karantiinis, välja kannatama ja olukorrast isegi rõõmu tundma ning pidagem meeles ka lähedasi, kellest peame asjaolude sunnil olema mõnda aega lahus.

Helen Tammemäe, peatoimetaja