Mõtlen sellest, kuidas mu vanaema endale näppu paneks. Mõtlen koledatest meestest ja ilusatest naistest. Ka maanteekraavis slow beat Hawaiian reggae taustal autokapotil lebamisest. Ja võib-olla ka iseendale näppu panemisest.

★★★★★

Proua Ling pareerib koduseid stagneerunud ja stigmatiseerunud vaateid läänehõngulise vodevillibluusiga. Viimane tekkis enne USA majanduskriisi 20. sajandi algul ning oli traditsiooni ja tööstuse vaheetapp – muusikast võis leida suurtes kogustes pooltoone, innovatsiooni, sünkretismi. Ling ütleb, et ajal, kui ees ootavad suured sotsiaalsed arengud või poliitilised kataklüsmid, on hea muutuse tööriistad tolmust puhtaks lüüa.

Album kaardistab Lingi, kuid ka ühiskonna tabusid laiemalt. Aga mitte alati, sest „Läänemure laineid” rikastavad muuseas portreelugu tädi Vilmast, Lingi vanavanaisale Konstantinile adresseeritud „Leskede kantri” ja kuulamissoovitusi pillav „Valge naine laulab bluusi”. Kõike leiab! Sisulist mitmekülgsust kordistab ka stilistiline: kõrva masseerivad klassikaline big band, 12/8 slow blues ja ka pedal steel guitar’i niiskust õhkav kõla. Albumi kolmandas loos soleerib kazoo!

Pealtnäha humoorikat ja sarkastilist albumit ei palista üksnes efekt ja komejant, vaid interpretatsiooniline kõrgetasemelisus ja tajutav loominguline vabadus, mis pakub ka küünilisemale kuulajale ohjasid, millest kinni haarata. Album annab au klassikalisele vormitunnetusele, mille reegleid ta nähvates ja (tänapäeval) möödapääsmatult murrab. Tekstid on mahlased ja läbitöötatud, mistõttu mõte ega kujutlus ei jää eales toppama.

Ma ei nõustu, et albumit kuulates tuleks lapsed naabrite juurde saata. Miks neid teadmistest eemal hoida? Miks eos tabusid sünnitada? Käsikiimlus on täiesti okei nagu ka lastetust toetav süvariik, millest… Millest ma jälle mõtlen.