Meil on hea meel tutvustada Müürilehe värskeimat kolleegiumiliiget Kaisa Lingu, vodevillbluusi kollektiivi Kaisa Ling Thing käilakuju, raadio- ja kultuuriajakirjanikku ning kirjandusteadlast.

Kaisa Ling. Foto: Patrik Tamm

Oled tegev päris mitmel alal: lisaks kirjandus(teadus)ele ja muusikale teed Klassikaraadios kultuurisaateid, lähiajal oled astunud üles näiteks kunstikriitiku, sarjanäitleja, tõlkijana jne. Kas skisofreeniliseks ei lähe? Kuidas sa kõike jõuad?

Mis seal salata, olen päris uhke, et olen jõudnud siin elus nii palju erinevaid asju katsetada. Kinnitan endale, et niiviisi elades ei hakka kunagi igav. Ja igav polegi senimaani hakanud, ainult vahel on väsitav. Aga no tervislikud eluviisid, normaalsed inimesed minu ümber, korralik toitumine, kalendrirakendus, to-do list ja jooksev logistikakorraldus – nii on siiani õnnestunud skisofreeniat vältida. Ma olen alati arvanud, et mõistlik on noorena ära rabeleda, siis saab kunagi hiljem laialt ja ausalt molutada. Võib muidugi ka hoopis selguda, et kui alustasin rabeledes, pean seda lõpuni tegema. See oleks küll ootamatu!

Kuidas sulle tundub praegu olukord meie kultuuriajakirjanduses? Kas midagi on puudu, kas midagi on üle?

Mulle meeldib eesti kultuuriajakirjandus väga. Riik on väike, samas on rohkelt kulturnikke, kes hoiavad end asjaga kursis, suhtlevad pidevalt omavahel, üritavad üksteisele ära teha jne, mistõttu kajastus on mitmekesine, tihe ja kõrgel tasemel. Kindlasti võiks olla rohkem neid n-ö kontseptuaalseid ja interdistsiplinaarseid lähenemisi ja vähem igavat kraami, aga seda räägivad ju kõik ja ega ma ei teagi, mida siis täpselt vajaka on. Alati on rõõmus meel, kui keegi suudab üllatada! Hindan seda, kui kellelgi on millegi vastu kirg ja seda kirge suudetakse ka edasi anda. Mõtlen vahel, et olemas võiks olla ka kultuuriajakirjanduse metakriitika, keegi võiks igal nädalal või kas või kord kuus anda ülevaate parimatest (ja ühtlasi ka kõige piinlikumatest) tekstidest või saatelõikudest, neid uurida ja asjalikult kritiseerida. Aga selleks oleks jälle vaja inimressurssi ja raha ja kes seda kõike veel lõpuks lugema hakkab…

Kuivõrd sinu uusim roll on Müürilehe värskeima kolleegiumiliikme oma, oskad ehk ka meie kohta midagi asjalikku ja kriitilist öelda? Mis on Müürilehes puudu, mis üle?

Loen Müürilehte regulaarselt alates 2015. aastast. Uskuge või mitte, suur osa lehtedest on mul füüsilisel kujul praegugi alles, sest olgugi et minimalistlik elustiil sümpatiseerib mulle (vt Müürileht nr 99), ei raatsi ma neid koltunud paberipakke oma kodukontori riiuli alumiselt laudilt makulatuuri või ahju saata. Vahel mõtlen, et iga kuu võiks ilmuda kaks numbrit, aga see lööks mu mõnusa rituaali jällegi segi. Alates 2019. aasta veebruarist, mil kultuuriuudised tagumisele leheküljele küüditati, loen lehte tagurpidi, alustan uudistest ja arvustustest ning alles siis keeran ette esilehe, läbin religioosselt juhtkirja, luule ja sekseri. Seejärel jätkub lugemine eksponentsiaalselt kahanevas tempos, päris viimase otsa läbin kiirustades siis, kui uus leht on juba lauale jõudnud.
Panen südamele, et hoiaksite ikka kainet joont, samas teeksite rohkem huumorit, julgeksite koos oma lugejaskonna ja kaasautoritega vananeda, et toimetajad ei hakkaks oma isiklikke agendasid läbi suruma ega kivistuks. Minu arust on olnud just nauditav jälgida arengut ja sedagi, kuidas sisu toimetajate vahetudes muutub, hindan rubriikide voolavust ja loodan, et see jääbki alatiseks nii, mulle meeldib, et Müürileht on plastilise ülesehitusega ega alahinda oma lugejat. Kui ma millestki aru ei saa, siis guugeldan häbitundeta! Kindlasti tasub kujunduse ja kirjasuuruse puhul mõelda ka inimeste peale, kelle silmad ei ole just superheas korras nagu minul.