KARJU LAURISTIN on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite 2024. aastal algatatud bänd, mis sai nime TÜ emeriitprofessori Marju Lauristini (snd 1940) järgi. Liikmete sõnul oli ta oma iseloomu, ideede ja suhtumisega bändile suureks inspiratsiooniks.

★★★☆☆

Album algabki prof Marju Lauristini monoloogiga, milles ta kritiseerib sotsiaalmeedia mõju inimsuhetele. Järgneb kurvameelne poprokilik lugu, mis paneb puid alla kollasele ajakirjandusele. Siis on järsku kuulda käredama kitarriga umpa-biiti! „ÕIS3” räägib sellest, kuidas eKool on jälle maas ja süsteemid alati erroris. Edasi läheb album samalaadse pinnapealse ajakirjandus- ja ühiskonnakriitilise sõnumiga. Albumi väljapaistvaimas loos „MIS MUST SAAB?” esitab bänd väga selgelt ja toorelt küsimuse, mis kõlab kindlasti pidevalt paljude tudengite ja noorte peas. Plaadi üks lahedaim külg avaldub pikemates teatraalsetes sämplites ja vahepalades, mis annavad küll täiesti teistsuguse vaibi kui lood ise, ent sobituvad laulude sõnumitega maru hästi kokku.

Kõlapildilt on KARJU LAURISTIN järgmine. Bändiliikmed on kuulanud Rujat, Pink Floydi, Singer Vingerit ja Vennaskonda. Keegi neist kuulab vahepeal death metal’it ja kitarrist(id) Nirvanat. Millegi uue leiutamist ei ole taotletud; tihti kõlab ka psühh-rokilik malbe akustiline kitarr. Lauldakse harmooniliselt ning paaris laulus minnakse ka vilksamisi käredama hääle peale.

Ootasin albumilt pisut sügavamat kriitikat ajakirjanduse suunal, aga ka rohkem kiirust ja agressiivsust, kuna bänd teeb enda väitel siiski „akadeemilist punki”. Sellegipoolest on tegemist ühe rahuldava rokialbumiga ning olen megakindel, et neil kuttidel oli seda lõbus teha. See on kõige tähtsam.