1.-5. augustil toimub Amsterdamis elektroonilise muusika festival Dekmantel, kus on igal aastal esindatud žanri tipptegijad. Üheks neist on briti produtsent ja DJ Randomer, kellega rääkisime festivalikogemustest, Arvo Pärdist ja sellest, kuidas pideva ühest riigist teise rändamise juures selget pead säilitada.

Randomer. Foto: press

Randomeri muusikat defineerida on järjest keerulisem, sest varieeruv žanrivalik ja eklektiline struktuur, mis kokku segatud hüpnootiliste polürütmidega, paitab kõrvu ka mitte tavapäraselt 4×4 taktis liikuval kuulajal.

Kui proovisin intervjuu jaoks sotsiaalmeedia abil välja selgitada, mitu korda on Londonis resideeriv Rohan Walder Eestis käinud, suutsin välja kaevata hoopis äratundmisrõõmu tekitava fakti, et umbes 20 melomaanist tuttavat ja elektroonilise muusika (ja natuke vähem elektroonilise) sõpruskonna liiget on jaganud mõnda Randomeri träkki oma uudisvoos. Otseloomulikult koos rohkem kui ühe hüüumärgi ja erutust paljastavate kiidusõnadega.

See teeb kahtlemata rõõmsaks, sest ka mu enda olulisimate mõjutajate seas omavad üsna põhjapanevat positsiooni Hemlock Recordingsi 2013. aasta väljalase „Bring” ning veidi eklektilisema suunaga Hessle Audio träkk „Brunk”. Ja mis seal salata – need lood pakuvad ka väga erksaid ja nostalgiast pakatavaid reivimälestusi. Tumedama varjundi nautlejana ei saa mainimata jätta ka Blueprint Recordsi kogumikul „20 Years Of Blueprint Compilation” ilmunud lugu „Sheen”, mis mahub kahtlemata sinna kõigi aegade lemmikute kategooriasse.

Võib vist üsna kindlalt öelda, et vähestel on tagataskus niivõrd viljakas ja atmosfäärilise värvinguga produktsioonipagas. Kõige hiljutisem, vahetult enne festivali Dekmantel Recordsi alt ilmunud EP „Slicing” köidab kuulajat taaskord juba signatuuriks kujunenud dünaamilise tükeldatud tekstuuriga. György Ligeti „Atmospheres” ja Bernard Hermanni „Vertigo Prelude” annavad selle neljaosalise jõupingutuse inspiratsiooniallikatena päris selgeid vihjeid ka selle komplitseeritusest.

Kas mul on õigus, et see on sul juba viies kord Dekmantelil, kui lugeda sisse ka märtsis toimunud festival São Paulos? Milline neist on olnud kõige meeldejäävam?
Ma usun, et see on tegelikult hoopis neljas kord, sest ma ei esinenud eelmine aasta põhifestivalil. Viimane kord mängisin seal kaks aastat tagasi. Mul oli tookord kaasas ülihea seltskond, sealjuures mu õde ning hea techno-produtsendist sõber Clouds. Leidsime Amsterdamis Airbnb’st ühe vinge paadimaja ning pidutsesime terve aja seal ja festivalil. Muusika kuulamiseks oli meil kaasas ainult üks väike Bluetooth kõlar, mis ütles pidevalt „maximum volume”, kui üritasime seda kõvemaks keerata kui see tegelikkuses läks. See oli nii naljakas, et viimase päeva hommikul enne oma setti UFO laval, lindistasin selle vokaali salaja üles ja panin pulgale. Clouds oli mulle mõned uued träkid testimiseks kaasa andnud ning just siis, kui olin üht nende uhiuut lugu drop’imas, panin teise CDJ pealt selle sämpli peale. Kogu crew läks selle peale lihtsalt pööraseks ning pärast mu setti jooksime festivalialal ringi ja karjusime „maximum volume”. Kusjuures see sett võeti linti ka, nii et seda momenti saab järele kuulata!

Mulle paistab, et Dekmantelil on mingisugune eriskummaline hing ja keskkond, mis inspireerib nii artiste kui ka külastajaid igal aastal tagasi tulema. Mis on sinu arust su esimese festivalikogemusega võrreldes vahepeal muutunud?
Ma ei käinud küll esimesel festivalil, kuid mulle väga meeldib selle atmosfäär. Baarides ei ole kunagi pikad järjekorrad ning kogu programm on väga originaalselt ja huvitavalt üles ehitatud. Minu jaoks täiuslik festival!

Äsja ilmus sul Dekmantel UFO alt teine väljalase. Kas seda luues oli sul kindel nägemus, kuhu sellega jõuda tahad?
Mul ei ole tegelikult kunagi päris selget visiooni. Ma teen lihtsalt seda, mis mind parasjagu inspireerib ning seejärel kogun kokku kõik lood, mis omavahel kuidagi sobivad või on sama motiiviga. Dekmanteli jaoks kipun üldiselt viljelema perkussiivsemat ja eksperimentaalsemat poolt. Ma tunnen ka, et uue EP lood sobituvad väga hästi eelmise Dekmanteli reliisiga.

Sa oled muusikaga seotud olnud päris noorest east. On sul kunagi olnud veel mõni teine kutsumus?
Mind huvitasid ka arvutid ja elektroonika. Nii et ma arvan, et praegune kombinatsioon mõlemast on hea kesktee.

Peale selle, et metal oli su n-ö esimene armastus ja mõjutaja muusikas, oled sa ka maininud, et naudid väga filmi- ja orkestrimuusikat, mis on justkui elektroonilise muusika vastumürk. Ma nõustun selle mõttekäiguga täiesti! Kust tuleb see klassikalise muusika vaimustus?
Filmimuusika on võimas. See manipuleerib su emotsioonidega, tantsumuusika teeb seda lisaks ka füüsiliselt. Ma arvan, et olen lihtsalt kiindunud muusikasse, millel on selline võim.

Jeff Mills on kunagi öelnud, et kui elektrooniline muusika areneb millekski enamaks kui see, mis ta praegu on, ning kui klassikaline muusika muutub avatumaks, siis tekib uus žanr. Kas sa nõustud sellega?
Elektrooniline ja klassikaline muusika on minu arust alati põimunud olnud.

Ühes vanemas intervjuus aastast 2009, nimetasid sa ühe enda muusikalise mõjutajana Arvo Pärdi teost „Cantus in Memoriam Benjamin Britten”. Eestlasena teeb see mind esiteks väga uhkeks ja rõõmsaks. Teiseks, see teos väljendab väga tugevat isiklikku emotsionaalset seisundit ja põhjust selle taga. Kas see on midagi, mida sa ka ise luues muusikast otsid?
Arvo Pärt on uskumatu. Ma arvan, et ei ole ühtki teist muusikut, kelle looming mind niimoodi liigutaks nagu tema oma. Olen tema muusika kontsertidel käinud lugematu arv kordi ning see on kehaväline kogemus. Ma sooviksin ka osata teha muusikat sellise jõu ja emotsiooniga. Võib-olla kunagi tulevikus!

Ma olen veel natuke uudishimulik: kas praegune poliitiline kliima kuidagi motiveerib või mõjutab sind loomisel? On see techno’s või tantsumuusikas üldse oluline?
See on osade inimeste jaoks kindlasti väga oluline ja ma austan seda. Mu enda looming kui tantsumuusika ei ole seevastu üldse poliitiline.

Sa oled öelnud, et kõige raskem osa produtsendi ja DJ tööst on reisimine. Paistab, et see on muusikatööstuses üleüldiselt peamine stressifaktor. Kuidas sa sellega toime tuled?
Kuulan podcast’e. Proovin leida aega, et kogeda neid kohti, kuhu reisin. Samuti aitab esinemine koos heade sõpradega, kodus olemisest maksimumi võtmine ning mõttelaad, et reisimine on vaid üks osa kogu protsessist.

Eestis oled sa esinemas käinud vähemalt kaks korda – 2013. ja 2015. aastal. Kas sul oli aega ka Tallinnaga tutvuda?
Mäletan, et üks korraldajaid ütles, et klubi on üle tee kohast, kus oli filmitud Tarkovski filmi „Stalker”. See oli hämmastav. Kahjuks ei olnud mul väga aega, et Eestit rohkem avastada, kuid tahaksin seda järgmine kord kindlasti teha.

„Igneous”, koostööprojekt Perciga on üks mu lemmikuid. Te olete mõlemad pärit Londonist. Kuidas te üldse kohtusite ja mis on ühe eduka kollaboratsiooni valem?
Aitäh! Me olime internetis rääkinud ja kohtusime lõpuks ühes pubis (kui inglaslik), pärast mida otsustasime koos stuudios töötamist katsetada. Ali (Wells, Perci kodanikunimi – toim.) elab mulle üsna lähedal, nii et on tore aeg-ajalt kokku saada ja koos muusikat teha. Ma naudin väga koostööprojekte – vastutus on jagatud ja saab üksteisega oma ideid arutada.

Milliseid tõusvaid artiste ja label’eid praegu jälgid ja soovitad?
Uutest tegijatest naudin väga selliste artistide nagu Judas, Kracht, Introversion, Repro ja Cadans loomingut.

Mis ülejäänud 2018. aastal sinu jaoks veel varuks on?
Ma teen varsti päris oma label’i, mille osas olen väga põnevil. Inimesed on mult seda küsinud juba aastaid, nii et mul on väga hea meel, et lõpuks selle sammu astun! Lisaks tulevad aasta teises pooles välja uued reiviträkid minu ja Cloudsi plaadifirma Headstrong alt.

Tutvu Dekmanteli kavaga siin.