Juba 11. korda toimub Tallinnas dokumentaalfilmide festival DocPoint. Filme tuleb seinast seina, maa alt ja maa pealt. Festivali üks programmijuhte Filipp Kruusvall avab siinkohal festivali sisulist poolt.

Kaader Alex Gibney filmist „Kodanik Hodorkovski”

Dokumentalistikas võib rääkida teatavast kuldajast, filme tehakse palju ja publik on harjunud dokke vaatama ka tavalises kinokavas. Voogedastus-platvormid, televisioon, produktsioonifirmad ja sõltumatud režissöörid otsivad võidu uusi nurki ja lugusid, mida jutustada. Eks räägib ka DocPoint Tallinna jätkusuutlikkus žanri tugevast elujõust.

Afgaanide kadunud filmikunst, Indoneesia punkarid, kung-fu katoliiklased, Bulgaaria pensionärid, Keenia maratoonarid ja palju muud on tänavu linastuvate dokkfilmide teemaks. Kuidas teil programmi koostamine käib?

DocPointi eesmärgiks on ühest küljest tuua vaatajateni aasta parimad dokfilmid. Sel aastal ongi kavas kaks suurimat auhinnavõitjat, nii Oscarile kui BAFTA-le kandideeriv „Pühendus Samale” („For Sama”) ning samavõrd hinnatud legendaarset Iisraeli inimõiguste juristi Leah Tsemelit portreteeriv dokumentaal „Advokaat”. Teisest küljest, DocPointi olemuses on alati olnud kombata ka žanripiire ning esile tuua eksperimentaalseid või muudmoodi pööraseid lugusid. Sel aastal toome koostöös Kanuti Gildi SAALiga vaatajateni Kristina Normani elava esitluse kaudu sündiva dokumentaali „Kergem kui naine”, mis on juba saanud sooja vastuvõtu osaliseks nii itaalia kui ka eesti teatrikriitikutelt. Samuti näitab žanripiiride hägustumist ka Ülo Pikkovi dokumentaalse anima eriseanss kuue lühifilmiga, mille raames näeb ka tema uusimat teost „Kilpkonn ja jänes”, mille maailmaesilinastus toimub tänavusel DocPoint Tallinna festivali avamisel.

Stseen Kristina Normani hübriidprojektist „Kergem kui naine”. Foto: Erik Norkroos

DocPoint sündis Helsingi dokfilmifestivali väikevennana, kas te olete vahepeal emantsipeerunud?

Sel aastal korraldame DocPointi juba 11. aastat ning selle aja jooksul on Eesti-Soome vaheline elu muidugi märgatavalt muutunud. Kui me alustasime, kehtis meil veel Eesti kroon ja Soome jõukus oli meist mäekõrguselt üle. Praeguseks on olukord rohkem võrdsustunud. Kunstiliselt oleme olnud aga alati iseseisvad ning eelkõige kasutanud sünergiat, mis tekib võimalusega mõlemale poole Soome lahte saada nii aasta parimaid filme kui ka filmikülalisi. Kahe nii lähestikku, ent siiski väga erineva linna külastamine on režissööridele alati põnev. Ka meistriklass on sel aastal meil Helsingiga ühine ning tänu koostööle on õnnestunud siia kutsuda tunnustatud iraani režissööri Mehrdad Oskouei, kes avab oma loomingu tagamaid laupäeval 1. veebruaril kell 11 Balti Filmi- ja Meediakoolis.

Mis rolli sa tänapäeval dokkidel näed, ajas, kus iga inimene oma nutiseadmega on muutunud rohkem või vähem aktiivseks mikrodokumentalistiks?

Õnneks tundub, et reaalsuse salvestamine argitasandil on tekitanud hoopis suurema huvi ka kvaliteetse, elu ja nähtusi mastaapsemalt ning mitmetahulisemalt vaatlevate ja lahtimõtestavate tõsielufilmide järele. Erinevalt pealiskaudsemaks muutuvast ajakirjandusest, annab dokfilm võimaluse uurida mõne nähtuse või inimese elu mitmete aastate vältel, andes hoopis avarama ja sisukama pildi.

Ma ei kardaks öelda, et dokumentalistika on paremas vormis kui iial varem. Näiteks ei ole dokfilm kunagi olnud nomineeritud parima võõrkeelse filmi Oscarile, sel aastal lõi seni justkui vaid mängufilmidele mõeldud ukse lahti imetlusväärne „Meemaa” („Honeyland”). Dokid on ka voogedastushiidude täisväärtuslikuks osaks ning lausa kolme kuldmehikesele kandideeriva doki taga seisab Netflix.

Kaader Rûken Tekeşi filmist „Eeterlik”, mis filmitud Türgi Kurdistanis.

Kaasaegne tähelepanumajandus kubiseb lugudest, võiks öelda, et oleme mattumas lugude alla – seda võib nimetada natuke liialdades empaatiliseks väljapressimiseks. Kuidas otsustada, mis lugu on oluline ja vajaks tingimata ärarääkimist?

Eks dokfilmi maailmas käib üle ka laineid, kus korraga muutub teatud teema väga oluliseks ja sellest tekib ka üleküllus. Dokfilme toodetakse maailmas väga palju ja konkurents selle nimel, et lugu esile kerkiks, on suur. Minu enda jaoks tulevad suurimad dokielamused väga sageli sealt, kus ma seda kõige vähem oodata oskan. Nii mõnigi kord võib filmi kirjeldus olla eksitav ning peale esimese skepsise ületamist avaneb hoopis uus ja ootamatu maailm, mida ettegi ei osanud kujutada. Dokfilmi puhul ongi uue senitundmatu maailma avastamine üks suurimaid võlusid. Sel aastal tooksin sellisena välja näiteks Poola visuaalkunstnik Jaśmina Wójciki mänguliku ja eksperimentaalse „Ursuse tehase sümfoonia”. Kirjelduse järgi on see lugu endisest hiiglaslikust traktoritehasest, aga esimestest kaadritest jääb silma tõeliselt kinolik ja efektne kaameratöö, lisanduvad Dominik Strycharski rajud helimaailmad ning ootamatult haaravaks muutub filmis kasutatud osaluskunst ning (traktorite) koreograafia. Vaatamata filmide suurele arvule, on isikupära ning uuenduslik lähenemine alati defitsiidiks ning selliste filmide avastamine alati suur elamus.

Austria dokumentalisti Nikolaus Geyrhalteri „Maa” vaatleb maavarade kaevandamist. Foto: kuvatõmmis

Kui ma palun sul valida kolm isiklikku soovitust kavast, siis mis filmid need oleks ja miks?

Jätkates eelpoolmainitud üllatuste teemat, tooks esile Türgi Kurdistanis sündinud naisrežissööri Rûken Tekeşi väga kauni filmi „Eeterlik” Hasankeyfi piirkonnast, mis on üks maailma vanimaid püsivalt asustatud asulaid, mille ajalugu ulatub 12 000 aasta tagusesse aega. Türgi valitsus aga planeerib Tigrise jõele paisutustammi rajades kogu selle piirkonna üle ujutada. UNESCO ja erinevate inimõigusorganisatsioonide protestidest hoolimata peavad oma kodud jätma ligi 80 000 inimest.

„Li Ermao kaks elu” on väga jõuline ja isiklik dokfilm Hiinast, kus režissöör Jia Yuchuan on oma filmi peategelast jälginud tervelt 17 aasta vältel. Li Ermao sündis poisina, ent ühel hetkel otsustas ta minna operatsioonile ning temast sai transseksuaal ja ladyboy. Ühest küljest annab tema lugu vapustava sissevaate tänapäeva Hiina elusse nii maal kui linnas, teisest küljest on Li Ermao saatusel varuks ridamisi keerdkäike.

Afganistani juurtega Mariam Ghani on visuaal- ja fotokunstnik, kes on esimese täispika dokfilmi „Lõpetamata filmid” pühendanud maailma kinematograafia tõelisele valgele laigule ‒ kommunistliku Afganistani filmikunstile. Selle kaudu avaneb tõeliselt eksootiline ja seninägematu visuaalselt kütkestav maailm, mis on kummardus ka filmikunstile tervikuna.

Tänavune, XI DocPoint Tallinn leiab aset 29. jaanuarist 2. veebruarini. Vaata programmi kodulehelt.