Juuli alguses võitis Ksenija Ohhapkina industriaalne muinasjutt „Surematu” Karlovy Vary festivalil dokumentaalfilmi Grand Prix. Võit A-klassi festivalil annab filmile õiguse kandideerida Oscarile.

Ksenija Ohhapkina „Surematu” maailma esilinastusel Karlovy Varys. Foto: Karlovy Vary International Film Festival (KVIFF)

Jäine novembrihommik Tallinnas, oleme dokumentaalfilmi „Surematu” režissööri Ksenija Ohhapkinaga leppinud kokku väikese jutuajamise Rotermanni kvartali kohvikus. Puhub kõle tuul, mis ilmselt siia jõudnud Siberist, kust mujalt. Istume maast laeni akendega kohvikus ja vaatame vana tööstusarhitektuuri jälgi. Ksenija on tulnud PÖFFile oma filmi näitama ja räägib väga vaiksel häälel, nii et muretsen, kas mu telefon tagapool lõugavate itaallaste jutust üldse tema pehme hääle kätte saab. Muidu tuleb pärast hübriid Italo-vene keelt dešifreerima hakata.

Ksenija on õpinud Peterburi Riiklikus Kino- ja Televisiooni Ülikoolis dokumentaalfilmi režiid. Kunagi varem soovis ta ilukirjanduse tõlkijaks saada, tegeles pisut foto ja teatriga, aga ema pakkus välja, et miks mitte filmiga tegeleda. Ta ise arvas, et ta pole kuigi kommunikatiivne, mis omakorda teeks filmiga töötamise raskeks. Praegu, pärast oma esimesi filme, ta muidugi näeb, et on jõudnud õigesse kohta. Sellest nädalast kodumaises kinolevis linastuva doki „Surematu” eestipoolne produtsent on Riho Västrik, kes isegi on Euraasia põhjatipus Taimõri poolsaarel käinud filmimas oma dokki „Middendorfi jälgedes”.

„Surematu” idee sai alguse, kui Ksenija umbes kuus aastat tagasi sattus reisiblogi peale, kus autorid jäädvustasid oma jalgsireisi läbi Koola poolsaare. Seal kirjeldasid nad erinevaid teelesattuvaid asulaid ja linnu, sealhulgas üht sõjaväelinna Valge mere ääres – täielik kuumaastik nõukaaegse hoonestuse, militaarobjektide, sõjatehnika ja muuga. See pani teda mõtlema, et vaevalt ilma selle militaarbaasita enamik inimesi sinna vabatahtlikult elama läheks. Loomulikult on nii Koola poolsaarel kui Siberis sarnaseid sürreaalseid ja „eluks sobimatuid” linnu sadades – monofunktsionaalseid tööstuspiirkondi, endiseid töölaagreid või kaevandusasulaid. Kuigi elu on edasi läinud, kehastavad need linnad vana süsteemi jäänukeid, mis on ristatud kaasaegse pragmatismiga.

Ksenija sõnul on filmis näidatav elanike ja eelkõige koolilaste ideoloogiline doktrineerimine vaid vahend, kuidas luua nendes kaugetes paikades elavatele inimestele mingi narratiiv, mis lülitaks nad suuremasse rahvuslikku pilti. Tema sõnul rajaneb Venemaa majandus paljuski inimestel, kellel on vähe valikuid ja pole kuhugi minna.

Apatitõ, linn kus toimub filmi tegevus, on üks sellistest kohtadest. Viimase kolmekümne aastaga on linn kaotanud circa 30 protsenti oma elanikkonnast, hoolimata surnud või ümberasunud elanike osalise asendumisega n-ö uusmigrantidega Kaug-Idast. Enne võtete algust tegi ta kohapeale kolm uurimisreisi, mille alusel langetas ka kunstilise otsuse filmida ainult talvel. Tema sõnul püüavad inimesed suvel kuskile ära sõita ja kõik muutub liiga roheliseks ning tekib selline stalkerlik atmosfäär. Sealjuures viipab ta käega läbi kohvikuakna, pidades meeles, et istume sisuliselt keset „Stalkeri” kunagist võtteplatsi. Ühesõnaga suvel oli keskkond liigromantiline, mis ei lubanud vastupidiselt talvele avalduda linna arhitektuuril ehk skeletil. Seega otsustati filmida ajal, kui Apatitõs on polaaröö, mis annab lakoonilisele filmikeelele juurde teatava muinasjutulikkuse. Enam ta sellises pakases küll filmida ei tahaks, sest Koola külm oli ikka kõige käredamat sorti ja nõudis üle kuu aja kestnud võtetel korralikku vastupidavust.

Kaader filmist

Filmi stiil ehk jälgiv dokumentalistika meeldib Ksenijale, sest see laseb asjadel rääkida n-ö iseenda eest. Tema sooviks polnud teha filmi spetsiifiliselt Venemaast, vaid üleüldiselt Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud maailmast. Tegelikult saaks sarnase filmi teha kasvõi Ameerikas, midagi tohutult unikaalset nendes protsessides, mida „Surematus” näidatakse, ei ole. Paraku juhtus tema sõnul see, et vaatajad näevad filmi eelkõige kui näidet sellest, kuidas Venemaal on kõik hulluks läinud. Mainin, et eluolu, mida ta on kinni püüdnud, sarnaneb teatavas mõttes keskkondadele, mida kaardistavad ka vene mängufilmirežissöörid Juri Bõkov ja Andrei Zvjagintsev – selline vene noir. Ksenija sõnul ta küll pigem proovis sellist tõlgendamist vältida, aga kui tuli vene noir, mis siis ikka. Võib-olla oli põhjuseks ka vene operaatoriga töötamine – see on vaade Venemaale seestpoolt ja sellisena muidugi ilmselt nukram. Säärasesse maailma lõppu oli välismaist operaatorit raske tuua.

Filmis rullub lahti paralleeselt lugu uue põlvkonna „isamaaliste noorte” kasvatamisest ja Apatitõ kaevanduslinna pigem trööstitust igapäevast, kus väetise ja fosfaadi tootmiseks vajaliku maavaraga täidetud vagunid tuima kordusega läbi polaaröö kaugusesse kolisevad. Inimesed ootavad pakasega bussi, mis neid tööle viiks, ühiselamu koridoris tuigerdavad tontlikud kujud, tuul ajab inimtühjadel tööstusmaastikel iseennast taga. Soojades võmlates ja kultuurimajades toimub aga tuleviku „väetamine” ja uute isamaa kangelaste kasvatamine. Üks kaasaegse Venemaa suurimaid paramilitaarseid noorteorganisatsioone Junarmija ehk Noorarmee tegutseb kõigis Venemaa Föderatsiooni 85 alljaotises.

Hetk võtteplatsilt. Foto: Riho Västrik

Ksenija arvates on Junarmija surnult sündinud ideoloogiline liikumine, mis põhimõtteliselt püüab olla pioneeriliikumise järglane. Kui patriootlik-sõjalised ringid tegutsesid juba varem siis Junarmija on jõudsalt laienenud ka koolidesse. Ksenija räägib Peterburi tuttavast, kelle tütar tuli õhtul hilja koju ja ütles, et pidi kauemaks kooli jääma, sest neid õpetati automaati lahti võtma. Kui küsin Ksenijalt, et kuidas lapsi küll Kalashnikov YouTube’i, videomängude ja digitaalsuse ajastul võlub, siis ütleb ta, et eks Junarmija ole ka iselaadi videomäng. Ta arvab et Põhja-Venemaa tööstuslinnade vanemad tingimata ei vaata sellistele militaarsetele mängudele ideoloogiliselt, vaid olles ise ületöötanud ja omamata suuri rahalisi võimalusi, tahavad nad, et keegi nende lastega tegeleks. Pigem võtku Kalashnikovi juppideks kui nuusutagu liimi kuskil ühiselamu koridoris. Selle tõttu ei saa ka vanematele pahaks panna, et tingimustes, kus nad elavad, nende lapsed Junarmijas ajupesumasinast läbi käivad. Junarmija on muuseas kaude seotud ka Venemaa paramilitaarse organisatsiooni Wagner Groupiga (mis on tegev olnud nii Krimmis kui Süürias), mida omakorda rahastab Putini koka hüüdnime kandev endine hot dog’i müüjast miljardär Jevgeni Prigožin.

Apatitõ põhitegevusalaks on apatiidi kaevandamine, mida kasutatakse väetiste tootmises. Linnas tegutsev PhosAgro korporatsioon on selles vallas üks maailma suurimaid tootjaid või nagu Ksenija sõnastab „Euroopa suurim tootja Portugalist Uuraliteni”. Apatitõs võid muidugi töötada ka taksojuhi või teenindajana, aga linn elatub ikkagi mineraalide kaevandamisest. Kui poleks kaevandusi, poleks ka linna. Ksenijal pole otsest eelaimdust, kuidas film Venemaal vastu võetakse. Venemaal on raske teha valitsuse- või ühiskonnakriitilisi filme. Mängufilme isegi saab aeg-ajalt toota, sest on produtsente, kes sellist suunda toetavad. Kui varem oli ka fonde, mis toetasid dokumentaalfilme, siis tulenevalt kaudsest ja otsesest survest nad dokkfilme enam ei toeta ja vahendid on suunatud mujale. Praegu rahastatakse dokkfilme peamiselt läbi Kultuuriministeeriumi. Kultuuriministeeriumis on aga sõjaväelis-ajalooline komisjon, kes stsenaariumid ja projektid läbi vaatab ja otsustab, kas projektid vastavad ametlikele suunistele, kuidas ja mida kujutada. Kui hilisemal filmi läbivaatusel selgub, et film ei vasta nõuetele, võivad nad nõuda juba eraldatud raha tagastamist. Dokfilmitegijatele jääb kas väga madaleelarveline lähenemine, kus režissöör on ka operaator-monteerija, või siis kaasproduktsioonid välismaiste tootjatega. Ksenija ei näe, et suunas, kuhu ta oma loomingus liigub oleks võimalik edaspidi vaid kodumaisele kapitalile toetudes filme teha, kui üldse. Elame näeme. Nüüd, kus „Surematul” on mitu auhinda taskus, leiab ka noor dokumentalist ilmselt tulevikus rohkem võimalusi uuteks rännakuteks vene alushinge.

„Surematu” (Eesti, Läti), 61 min. Režissöör Ksenija Ohhapkina. Produtsendid Riho Västrik, Uldis Cekulis. Kinodes alates 5. detsembrist.

Facebooki foto Ksenija Ohhapkinast: Karlovy Vary International Film Festival (KVIFF)