Sel nädalal, 19.–20. aprillini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rahvusvaheline konverents soost ja seksuaalsusest (post)sotsialistlikus muusikas, teatris ja visuaalkunstis, mida korraldab muusik ja sotsioloog Hannaliisa Uusma.

Hannaliisa Uusma. Foto: Merilin Mandel

Sa olid kunagi väga menuka popansambli HU? laulja, mille viimane plaat tuli välja neli aastat tagasi. Mis HU?-st saanud on?
HU? saab kohe 10-aastaseks, oleme endiselt koos ja mina laulja. Hetkel salvestame uue albumi materjali. Kevadel laseme välja ka muusikavideo.

Oled nüüd uue muusikalise koosluse HUNT liige koos Brigitta Davidjantsiga ning annate koos EMTAs ainet soorollidest popmuusikas. Kuidas see duo sündis?
Tõsi, teeme Brigittaga bändi nimega HUNT, õppisime ja õpetame koos ja oleme üldse head sõbrad. Ilmselt kohtusimegi aastaid tagasi kuskil loengus, ülikoolis.

HUNT on indie-soul ja electro. Sai alguse eksperimendina, soovist täitsa ise ja sõltumatult musa teha. Nüüd on HUNT meile mõlemale ilmselt rohkem kui pelgalt eksperiment, ikka pigem südameasi, täiega sütitav. Paari nädala pärast ilmub ka HUNTi vinüül „The fragment of…”, peal on 7 lugu ja 2 skitti. Albumi miksis ja masterdas Peeter Salmela. Mõnusa nõuga, kõrvadega ja süntesaatoritega oli kogu protsessis alati olemas ka mu väga hea sõber Jarek Kasar.

Oled sotsioloogina uurinud nii naiselikkuse kui mehelikkuse konstrueerimist Eesti popmuusikas. Milline teadmine on sinu jaoks kõige huvitavam, mis sellest uurimistööst välja on koorunud?
Kõige põnevamad on need kogemused ja lood, mida uurimistöö osana kogun – ühelt poolt unikaalsed, teisalt jooksevad alati mingite tunnuste kaudu sarnaseid mustreid pidi. Kõige kirgastavam ongi see hetk, kui analüüsid lugu (olgu see siis muusika, intervjuu, videomaterjal) ja avastad, et pealtnäha nii unikaalsed indiviidid ja nende lood hakkavad kõrvutades järsku mingisugustele ühistele näitajatele viitama, annavad võimaluse üldistada, laiemat ühiskondlikku konteksti seletada.

Hetkel keskendungi peamiselt 1990. aastatele ja sellele, kuidas ja millised mehelikkused tollases muusikas kuvasid. Lähtun nüüdisaegsele muusikauurimusele omasest arusaamast, et muusika on sotsiaalne praktika ning looja, looming ja esitaja on paratamatult sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna reflektsioon ja reaktsioon sellele. Seega on põnevusemoment eelkõige selles, et saan muusika ja muusikakultuuride uurimise kaudu kirjeldada ja seletada laiemaid ühiskondlikke väärtushinnanguid, norme ja nähtuseid. Kui püüame ette kujutada 90ndaid Eesti ühiskonnas, siis iseloomustab neid võtmeküsimus, kuidas tulla toime muutustega pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist. See on võtmeküsimus ka tollases popmuusikas. Siinkohal on soolisuse uurijana mu jaoks näiteks põnev ja oluline küsimus, kas ja kuidas loometööle ehk pehmele valdkonnale pühendunud mees vastas 90ndate Eesti varakapitalistlikus üleminekuühiskonnas üldisemalt kehtivatele arusaamadele edukast ja täisväärtuslikust mehest.

Millised tunnusjooned on omased seksuaalsusele (post)sotsialistlikus muusikas?
Üldiselt peetakse popmuusikamaastikku heteronormatiivseks ja mehekeskseks, nii ka (post)sotsialistlikus kultuuriruumis.
Lihtsalt ja lühidalt öeldes võiks välja tuua, et raudse eestriide taga dikteeris lava sündsust, seksuaalselt vaoshoitud meelelahutust. Näiteks on naiselikkuse normkuvand sovetis kindlasti olnud seotud pigem passiivsusega kui (seksuaalselt) iseteadliku ja irriteervia looja kuvandiga.

Samas teame me, et kardinate taga oli ka varjatum, ent jõuline underground, kus muuhulgas ka soolisuse ja seksuaalsue rituaalid ja esitused kohati päris kirevad olid. Nii ka Eestis.
Ilmselt järgnes nõukogude peavoolu kehatabu-kultuurile 80ndate aastate lõpus ja 90ndate alguse ultraseksualiseerumine, ehk isegi hilinenud seksrevolutsioon? Esile kerkisid pornonäitlejalikud mees- ja naiskuvandid tabloidmeedias, ka popmuusikas jne, kuigi peavoolus see vabadust ei lubanud.
Ja siis tundub mulle, et 2000ndendate alguses hakkas ühiskondlik norm ulakaid jälle korrale kutsuma. Push up’id asendusid vaevalt õrritavate, kinninööbitud ja tublide lauljannade ning vaprate rokipoistega.

Nüüdseks on pilt juba üsna mitmekesine. Pead tõstavad mingit uut tüüpi muusikamehelikkused ja -naiselikkused, sealjuures tundub nende puhul soolisuse ja seksuaalsuse normidega manööverdamine moes olevat, Eestis siiski pigem mõõdukalt. Ja muusikablogides räägitakse, et läänemaailma underground-popis on trendiks kujunemas norme nihestav ja irooniline (ka soonormide kontekstis), esteetiliselt postsovetlik blokkmaja poisi/tüdruku touch. See on ilmselt midagi sellist nagu ka meie oma Tommy Cash.

Konverentsil „Gender and sexualities in (post)soviet/(post)socialist music, theater and art” peavad ettekandeid Stephen Amico Norrast, Tiina Pursiainen Rosenberg Rootsist, Yngvar B. Steinholt Norrast ning Harry Liivrand, Rebeka Põldsam ja Terje Toomistu. Lisainfo leiad Facebookist.