Kutsusime kiirkohtingule Iggy Lond Malmborgi, kes on varasemalt kohaliku publiku ette astunud soololavastusega „b o n e r” ning Maike Lond Malmborgiga kahasse tehtud etenduskunstilavastusega „99 Words for Void”. Täna, 25. märtsil esietendub Kanuti Gildi SAALis Iggy uus lavateos „Physics and Phantasma”.

Iggy Lond Malborg. Foto: Renee Altrov

„Physics and Phantasma” keskendub fantaasiale. Mida sa unes näed?
Mul on üsna hädised unenäod. Tavaliselt olen ärgates oma alateadvuses pettunud, kuna see söödab mulle täiesti tavalisi unenägusid. Mul on üleüldiselt väga halb kujutlusvõime.

Oma etenduses lood sa publiku peas nägemusi. Pidid sa tegema ka mingit psühholoogilist uurimustööd, et luua etenduse jaoks motiive?
Lavastus keskendub sellele, kuidas fantaasia töötab ja miks see olemas on. Sellest, kuidas fantaasia eraldab meid mingil määral kõigest, mida me tajume. Ma ei ürita öelda, kas see on hea või halb, vaid mõista selle toimemehhanismi.
Võib öelda, et üritan vaadelda situatsiooni, milles me oleme, justkui ülevalt. Nii saan ma vahetada, kellega ma kõigist kohalolevatest inimestest parasjagu samastun, ning näha, milliseid erinevaid tegevusi sellest areneda võiks.
See on üsna tore tegevus, soovitan kõigil seda ise proovida, hoolimata parasjagu käsil olevast olukorrast.

Mida kujutab endast critical whiteness ning kuidas sa seda teooriat oma etenduskunsti töödes kasutad?
Critical Whiteness Theory (CWT) on omamoodi postkoloniaalse teooria edasiarendus, mis keskendub „valgesuse” defineerimisele. „Valge” tähendab selles perspektiivis kogukonda, mis defineerib „neid” või „teisi” – keda näiteks võidakse „tolereerida”. Ütlused nagu „me peame neid tolereerima” sisaldavad suure osa rahvastiku, täpsemalt mitte-valgete grupeerimist (kes moodustavad enamuse inimkonnast) ja enda eraldamist neist. „Meie” jääb selles lauses tavaliselt hoomamatuks. Valget ei loeta grupiks, vaid normiks, mis koosneb indiviididest. CWT pöörab selle perspektiivi ümber ning püüab grupeerida valgeid kui kogukonda, millel on ligipääs teatavatele privileegidele.
Alates 2009. aastast olen ma koos Johannes Schmitiga töötanud nime all White on White, kellega oleme näidanud teatrit valge ruumina, millele on ligipääs ainult neil, kellel on valgete privileeg ning üritanud välja tuua teatrirituaalile omaseid mustreid, mis seda kinnitavad. Alustades (näiliselt) lihtsalt küsimusest: miks on teatriruum (kus „esiplaan” on inimesed) must?
Alustasin koos Johannesega teatri vaatlemist masinana ja selle komponentide analüüsimist kaasavate või eraldavatena ning jätkan sellega oma soolopraktikas, kuigi valgesus pole otsene fookus. Võib öelda, et see on meetod analüüsida meediumit sotsiaalsest aspektist. Pigem on olnud fookuseks ruum – miski, mis tuleks justkui vaikse taustana unustada. Olen töötanud selle kallal, et antud perspektiivi muuta ja lasta ruumil olla tööde ainus sisu. Näidata, et ruumis olevad asjad on seal mingil põhjusel. Muuta nii-öelda vaikiv kõnekaks.
„Physics and Phantasma” puhul üritan ma uskuda, et teater on „mitte miski”, kuid üritan sellele läheneda psühhoanalüütilise nurga alt. Olematus muutub traumeerivaks, talumatuks kohaks, kus peab kasutama tühja koha täitmiseks ning traumeeriva unustamiseks fantaasiat.

Rootsis oled sa ka tuntud tele- ja filminäitleja. Mis oleks kõige ekstreemsem roll, mida sa rahvustelevisioonis mängida tahaksid?
Jalutut hobust. (vt ka siia)

„Physics and Phantasmat” esietendub Kanuti Gildi SAALis 25. märtsil, etendused 26. ja 29. märtsil kell 19:30. Lisaninfot leiad SAALi kodulehelt.