Karl Saks mängib lavastuses „Seisund ja disain” nii asitõendite kui ka kehamälust tulevate tunglevate liikumistega läbi kafkalikku kohtuprotsessi.

Karl Saks. Foto: Jana Solom

Oktoobris esietendus Kanuti Gildi SAALi residendi Karl Saksa teos „Seisund ja disain”, mis on „Tšuudi” (2010) ja „The Drone of Monk Nestori” (2011) järel kunstniku kolmas soololavastus.

Karl Saks huvitub inimesest, eriti võimusuhete pingeväljal, milleks olid tema esimestes projektides mütoloogilised ja religioossed maailmad. Uus lavastus võtab ette järgmise „suure” teema – ilmaliku kohtu, selle süsteemi ja hierarhia. Publiku tunnistavate pilkude all toob „Seisund ja disain” nüüdiskunsti vahendite kaudu juriidilise luubi alla inimhinge varjulisemad sopid. Fookuses on hingeseisundite habras, rambe, tüüne spekter.

Jäämäe tipp

Saksa teksapükste kipsitolmused põlvekohad annavad kohe alguses üheaegselt ära midagi juba olnust ning alles eesolevast. Pikemal vaatamisel selgub, et kõik toimub ja toimibki just selles juba olnu ja alles eesoleva vahelisuses, igaveses keskpaiksuses. Vaataja ei tea, mis täpselt juhtus, ega sedagi, mis saab edasi. Lavastuse fragmenteeritud assotsiatsioonide ja sümbolite voog ei allu ühele kindlale tõlgendusviisile ega analüüsile. Esitus osutab isegi teatud vastupanu (väljakutse) omaenese sisulisele sidususele. Nähtaval on ainult jäämäe veepealsed tipuosad ning kõik veepiirist allpool tuleb endal juurde mõelda.

Sellel n-ö pindmisel tasandil vaheldub üldvalgus varjude lahtirullumisega. Kunstnik on mässunud pimedusse, ahtasse valgusvihku jääb ainult tähendusloomes osalev kehaosa või selle kontuur. Need, kes on kunstniku varasema loominguga tuttavad, tunnevad ära Saksale iseloomuliku rituaalsuse, seisundilisuse, teatud napi väljendus- ja esitluslaadi, liigutuste täpsuse ning nõudlikkuse iseenda suhtes. Väikesed, kohati vaevumärgatavad variatsioonid näolihaste miimikas suudavad koondada ilma suurema vaevata Püha Vaimu SAALi mõlema pingirea teravdatud tähelepanu üksikule silmalaule, sõrmeotsale või suunurgale. Saks suudab anda väga vähesega edasi tugevaid hingeelulisi tundmusi. Teda iseloomustab laval pigem vaoshoitud pingeseisund kui ülevoolav ekspressioon. Saks ei lahmi. Isegi pöörasus on tema puhul väljapeetud. Imestan, kas see on näitlejameisterlikkus ja/või isiklikest taju-, mälupiltidest ja -protsessidest motiveeritud eneseavaldus? Küsimus paratamatult tekib, arvestades selle lavastuse multi- ja interdistsiplinaarsust, tantsu-, teatri-, heli- ja performance’i-kunsti elementide oskuslikku kooskasutamist, milles on märgata Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunstitausta ja Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia kokkupõimunud mõjusid.

Aisting ja tähendus

Pidamata vajalikuks kogu aeg ringi liikuda või liigutada, selleks et lavaruumi täita, katsetab Saks uues töös julgemalt pauside, eemaloleku ja mitteliikumisega. Sel hetkel, kui inimkeha tagaplaanile astub, asetuvad punktvalguse mahedasse sõõri materjal ning esemed. Objektidel, teiste hulgas salvestatud heli- ja tekstikatketel, on „Seisundis ja disainis” täita kandev roll, sest need ei ole ainult asjad, vaid ühtlasi ka asitõendid. Saksa rituaalne kombetoiming, mille käigus neid asitõendeid ettevaatlikult esitatakse, aitab teatud määral pääseda ligemale kontekstist välja võetud esemete seisukorrale, tähendussuhetele ja (aja)loole. Ja selle kaudu toimunut mõista. Saks neeldub aeglaselt oma meelesüsteemide töösse, aistingute meelevalda, kus eri mõjutegurid kutsuvad esile eri reaktsioone. Nahkse viinamarja katkihammustamisest vallandub maitseelamus. Õhku keerdunud tolmupilvest tekib ninasõõrmeid kõditav kihelus. Äkilisest kokkupõrkest põrandaga läbib keha valujutt. Esmajärgulise tähtsusega on aisting, alles seejärel tähendus. Salapärasuse loor laskub sellele fragmenteeritud, sulgunud, sissepoole pööratud, maagilisele, kordumatule ja moondunud (sise)maailmale, milles lavastuse lynchilik alge kohtub kafkaliku protsessiga.

Isiklik kohturuum

Oktoobris oli võimalik näha ja kuulda veel teistki juriidilisest süsteemist ja keelest kõnelevat teost. V Artishoki Biennaalil üles astunud kunstniku Flo Kasearu performance’is „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine” lugesid Pärnu Naiste Tugikeskuse liikmed teatris NO99 avalikult ette oma kohtudokumente. Kasearu performance’is on lähisuhtevägivalla ohvrite tunnistused krüpteeritud juriidilisse salakeelde, mis kõrvaldab kohtumenetlusest inimese enesetaju. Saksa lavastus vaatab aga ridade vahele, otse enesetaju keskmesse. Ta näeb igas inimeses isetoimivat kohtusüsteemi. Tegu ei ole ainult riikliku institutsiooniga, mis käitumist kuidagi väljastpoolt reguleerib, vaid diskursiivse sisejõuga, mis inimeses endas elab ja hingab.

Kasearu ja Saks, kes lähenevad ühele teemaringile küll eri nurkade alt ja puudutavad ühiskonna eri kitsaskohti, panevad vaataja muu hulgas ka endale otsa vaatama. Poliitiliselt ebaselgetel aegadel nagu praegu on Saks loonud aktuaalse kujundi, mis tuletab meelde, et ainuüksi üksikisikutasandil peame iga päev omaenese kohturuumi astuma, iseenda üle otsuseid langetama ja tehtud otsuste eest ka vastutust kandma.

Seisundit ja disaini” on võimalik näha 2. veebruaril Berliinis DOCK 11-s. Samal õhtul esineb ka Henri Hütt lavastusega „Rhythm is a Dancer”.