Kui koroonapandeemia algas ning vabakutselised nõutult toetuseid ootama jäid, tuli toidufotograafina töötav Katrin Press ideele luua rakendus, mis aitaks ühiste eesmärkidega vabakutselistel tööalaselt jõud ühendada. Kuigi praegu teeb Klapp alles oma esimesi proovisamme, on see valitud Ajujahi 30 parima idee hulka ning ootab juba esimesi kasutajaid. Uurisimegi, millega täpsemalt tegu on.

Katrin Press

Mida Klapp endast kujutab?

Klapp on vabakutseliste koostöövõrgustik ja me tegeleme sellega, et luua neile uut töötamise viisi, mis võiks põhineda olulistel ja usalduslikel töösuhetel. Meie platvormil saab iga vabakutseline luua endale olulistest inimestest koosneva tugivõrgustiku ning meie aitame teda sellega, et match’ime ehk tutvustame talle uusi inimesi, umbes nii nagu kohtinguäpid tutvustavad võimalikke partnereid. Vabakutselise töös tuleb sageli ette, et sa ostad enda ettevõtte jaoks mingit teenust sisse ja selleks ongi hea, kui saad vajalikud inimesed kiiresti leida. Küsime kasutaja käest, millised on need kriteeriumid, mille alusel ta tahab inimesi valida, teeme tema eest ära esimese eelvaliku ja soovitame mitte ainult oskuste, vaid ka iseloomuomaduste, eesmärkide, hobide ja huvide põhjal temaga kokkusobivaid inimesi.   

Selle äpi idee sündis koroonaaja alguses. Kust sa sellise mõtte peale tulid?

Kui koroona algas, pidin ise mõtlema, mis mu ettevõttest saab ja kuulsin, et ka mitmed teised väikeste ettevõtete omanikud üle maailma olid väga mures, et kaotavad töö ja kliendid. Nad olid selles süsteemis justkui haavatavamad, sest toetused olid ette nähtud pigem suurematele ettevõtetele, et töötajatele hüvitist maksta. Üksikettevõtja on enamasti ettevõtte juhatuse liige ja saab endale makstava töötasu suurust ise hinnata. Kui ta oma kliendid ja töö kaotab, siis riigi poolt talle suuri hüvitisi ette nähtud ei ole. Tema ainus võimalus on sellest olukorrast kuidagi välja rabeleda. Ma hakkasin mõtlema, et ei saa ju olla, et kellelgi ei ole äkki enam midagi vaja ja kui erinevate valdkondade vabakutselised rohkem suhtleksid, saaksid nad hakata omavahel teenuseid vahetama ning rasketel aegadel koostööd teha, et üksteist vee peal hoida. 

Just siis hakati korraldama virtuaalseid häkatone ja Eestis toimus kriisihäkk. Kuna ma ei olnud kunagi varem ühelgi häkatonil käinud, siis mõtlesin, et vaatan, mida need endast kujutavad. Võimalik, et selles oli ka natukene egoistlikku oma äri päästmise mõtet sees, et kui tavaettevõtlusest hakkab raha ära kaduma, siis äkki digiettevõtluses on mingisugust raha veel. Tundub, et start-up’idel vist läheb hästi (naerab) ja saaks äkki mõned uued tuttavad. Ja ma sain väga ägeda kogemuse osaliseks. Häkatonidel saavadki kokku erinevad ettevõtlikud inimesed – mõned neist tulevad oma ideega, pakuvad selle teistele välja ja nendest juhuslikult kokku sattunud inimestest moodustuvad projektimeeskonnad, kes peavad 48 tunni jooksul seda probleemi lahendama ja jõudma idee staadiumist käegakatsutava prototüübini. Esimesel korral olin ma veel toetav liige, uurisin ja üritasin süsteemi enda jaoks arusaadavaks teha. Teiseks eestlaste korraldatud ülemaailmseks Global häkatoniks olin ma aga idee juba enda jaoks ära sõnastanud ja sain kümneliikmelise tiimi, kes häkatoni ajal seda platvormi arendas. 

Minu jaoks sai see üsnagi elumuutvaks projektiks. Mida rohkem ma nende teemade kohta uurisin ja lugesin, seda selgemalt sain aru, et minu senisest vabakutselise kogemusest võib reaalselt kasu olla ja see, mida mina siin Eestis tol hetkel tundsin, on tegelikult osa mingisugusest globaalsest trendist. Vabakutseliste arv üle maailma tõuseb kogu aeg. See on hästi ahvatlev võimalus hakata iseenda peremeheks, teha oma äri ja teenida ise endale elatist. Ma sain aru, et töö tegemise viisid üle maailma on hästi suures muutumises, eriti seoses koroonaga, kus eriti kontoris ei käidagi. Siiani oli tavapärasem olla palgatöötaja ja vabakutselist peeti kogu aeg natukene põlve otsas nokitsejaks ja kellekski, kes ei ole võib-olla väga professionaalne ja usaldusväärne. Tänases globaalse tööjõu olukorras, kus palgatöötajad on kõik koju saadetud, muutub inimene, kellel on iseseisva töötamise, iseenda motiveerimise ja ise vastutamise kogemus äärmiselt atraktiivseks. Ettevõtted on aru saanud, et kui inimesed nagunii juba kodus töötavad, ei olegi vaja nendega töölepinguid sõlmida, sest sama hästi võivad nad selle teenuse sisse osta ning siis on võib-olla mõistlik seda teha inimeselt, keda ei pea veebikaamera kaudu jälgima, kas ta ka päriselt tööd teeb. Mõistsin, et need nii-öelda autsaiderid on tänases olukorras isegi eelispositsioonil, sest neile ei tulnud kõik see nii ootamatult. Nad on juba varem selle otsuse ära teinud ja neil on oskused, mida tänases olukorras teistelegi õpetada.

Tänases globaalse tööjõu olukorras, kus palgatöötajad on kõik koju saadetud, muutub inimene, kellel on iseseisva töötamise, iseenda motiveerimise ja ise vastutamise kogemus äärmiselt atraktiivseks.

Kas Klapp on praegu suunatud Eesti turule või on see suurema ampluaaga?

Ta on ikkagi globaalse ambitsiooniga ja teeme seda algusest peale inglise keeles. Meil on väga raske seda Eesti-sisesena hoida, sest inimesed suhtlevad tänapäeval juba nii või teisiti rahvusvaheliselt. Tahame mitte ainult soodustada erinevate valdkondade koostööd, vaid toetada ka globaalselt tööturgu. Kes vähegi saab kaugtööd teha, võiks saada osa globaalsest teenusepakkujate süsteemist ja võrgustikust. Kui igaüks hakkab endale ehitama võrgustikku, on mingid inimesed sealt juba teisest riigist ja nii hakkab see kasv toimuma.

Kuidas te praegu Klappi testite?

Me võtame vastu testkasutajaid, kes saavad teha oma profiili loomise esimesed sammud ehk kirjeldada ennast ja seda, millises valdkonnas on nad tundnud, et neil võiks abi vaja minna. Et algoritmi välja töötada ja arendada, me test-match’ime inimesi ja proovime vastavalt ankeetidele vaadata, kas see asi töötab.  Praegu oleme teinud esimesed testid ja saame aru, et meie loogika pädeb. Kui võtta vastu piisav arv inimesi, hakkavad nende soovid ja vajadused omavahel teatud osas kattuma. Teatud spetsialistid ei ole meie süsteemi veel jõudnud ning sellele peab natuke turundusega kaasa aitama, aga nagu sotsiaalmeedia võrgustikele omane, siis mida rohkem kasutajaid, seda suurem on tõenäosus sealt kedagi leida. 

Kui rääkida sellest, mille poolest erineme me näiteks Facebooki gruppidest, kust endale samuti koostööpartnereid saab leida, siis meie äpis toimub see match’imine algoritmi väljatöötamisel koheselt. Kui profiilid on juba olemas ja algoritm töötab, saame inimesi ette anda sama kiiresti nagu Tinder või mõni muu kohtinguäpp. Erinevalt Tinderist ei sobita me aga lõpmatut arvu juhuslikke inimesi, vaid tahame rõhuda kvaliteedile. Kuna üksikettevõtja jaoks on aeg kõige piiratum ressurss, tahame talle tagada kvaliteetse eelvaliku võimalikult kiiresti. Võib-olla ongi see ainult viis-kuus inimest, aga need võiksid siis olla juba potentsiaalselt head valikud. Sotsiaalmeedias hõikad kuulutuse välja ju suhteliselt juhuslikult, viskad selle sedeli kusagile sügavikku ja ootad, kas sealt tuleb midagi kvaliteetset vastu või ei.

Ma nägin, et teie kodulehel saab juba ankeeti täita. Kas see läheb juba kuskile üles või on teil hetkel ainult testkasutajad?

Praegu me veel kellegi profiili kuhugi üles ei pane, kuna loome alles keskkonda, kuhu sisse logida ja match’e näha. Kui praegu ankeet ära täita, saadame sulle kirjakese, et käivitasime sinu sobitamisprotsessi ja kohe, kui sulle kellegi leiame, anname sellest teada. Praegu ei toimu see veel päris loetud tundidega, vaid võtab mõnevõrra pikemalt aega, aga see on vajalik, et saaksime paika loogika, mismoodi inimesed omavahel päriselt sobima hakkavad. Lisaks teeme esimeste kasutajatega lisaintervjuu, et saada teada, kas need match’id sobisid ning kas omavahelisest tutvustamisest oli kasu, et tutvustamise momenti paremaks muuta. Kohtinguäppides on kriitiline ju ka see, kui match on toimunud, kes siis esimesena tere ütleb. Ka suhtlemise alustamine on see koht, kus meie platvorm peab omalt poolt välja pakkuma võimalusi, et asi ei jääks tasemele, kus kaks inimest, üks ühel pool ja teine teisel pool ekraani, vaatavad ja mõtlevad, et oleks tore küll, aga ma ei tea, kas ma viitsin või julgen. See on küsimus, millega peab veel tegelema.

Vabakutseline ongi sageli väga üksi. Kuna ta töötab distantsilt, ei ole tal kolleege. Kui ta elu eest rabeleb, kannatavad ka tema sotsiaalsed suhted ja kuna töökoormus ja elatise teenimise surve on nii suured, jääbki ta töölõksu.

Mida te oma ankeedis täpsemalt küsite? Mõned näited, mis mulle teie esilehelt silma jäid olid üsna mängulises formaadis. Näiteks see, kas oled ööloom või hommikuinimene, kas su laud on korras või sassis jne. 

Me tahame teha midagi sellist, mis ka meile endale meeldib. Meie tiimis, kes tänaseks aktiivselt arendusega tegeleb, on kõik vabakutselised. Oleme tegelikult ju selle iseotsustamise teekonna valinud selleks, et saaksime ise oma tööelu kujundada ja suhelda nende inimestega, kellega meil on hea ja mõnus. Kogu see hea ja mõnus võiks ka selles äpis sees olla. Seda pidasime silmas juba siis, kui oma brändi peale mõtlesime – mis tundega see võiks olla; mitte külm ja korporatiivne, vaid midagi lõbusat. Mitte lihtsalt lisavidin, vaid et sel oleks ka sisu. 

Kuna keskkond on mõeldud koos töötamiseks, küsime esimeses järgus ikkagi asju, mis on kuidagimoodi tööga seotud. Näiteks üritame kokku viia neid, kes on sarnases ajavööndis ja kelle tööstiil on sarnane. Loomulikult ei saa me esimese pardalevõtu ankeediga kõiki asju küsida, sest sel juhul täidaks inimene ankeeti kaks tundi. Aga meid väga huvitavad pehmed väärtused, mis traditsioonilisse CV-sse ei mahu, nagu näiteks muusikamaitse, isiksusetüüp või miks mitte ka lemmikloomad.

Kui meie päris kasutajaliides valmis saab, kasutajal esialgne profiil olemas on ja ta esimesi match’e hakkab nägema, pakume talle vahele kiireid ja lõbusaid teste, mis seda inimese puslet terviklikumaks ja match’e paremaks muudaks.

Millised on sinu arvates peamised probleemid, millega vabakutselised silmitsi seisavad?

Me oleme aru saanud, et vabakutseliste üks suuremaid raskuspunkte on kogu ettevõtluse ja oma äri kasvatamise pool. Suur osa vabakutselisi hakkab lihtsalt oma teenust pakkuma, omamata mingit ettekujutust ärist. Õpitakse oma vigadest ja täpselt nii palju kui elu sunnib. Võin oma kogemusest öelda, et veidi läbimõelduma tegutsemisega saaks paljusid vigu vältida. Tahaksimegi teda ettevõtlusalaste nõuannetega toetada. 

Meie teine lähtepunkt on see, et vabakutseline ongi sageli väga üksi. Kuna ta töötab distantsilt, ei ole tal kolleege. Kui ta elu eest rabeleb, kannatavad ka tema sotsiaalsed suhted ja kuna töökoormus ja elatise teenimise surve on nii suured, jääbki ta töölõksu. See viib läbipõlemise ja depressioonini, mis on vabakutseliste hulgas tõsine probleem. Inimeste kokkuviimine tunduski kõige õigem viis sellele läheneda. 

Uuringud näitavad, et kuskil 90% edukate vabakutseliste uutest projektidest tulevad läbi olemasoleva suhtevõrgustiku. Vabakutselise edu võtmesõna on paindlikkus, seda nii uue töö hankimisel kui liiga suure töökoormuse jaotamisel.

Te olete praegu ka Ajujahi konkursi 30 parima idee seas. Mis teie järgmised sammud on?

Klapi rakenduse esimene versioon peaks valmima märtsiks. Siis selgub samuti, kas pääseme Ajujahi finaali. Aga kuna meil on juba palju huvilisi, siis tahaksime neile kohe midagi väärtuslikku pakkuda. 

Selleks alustame Mastermind gruppide loomisega. Need on õpi- või tugigrupid, mis koosnevad inimestest, kellel on sarnased eesmärgid. Üksikettevõtjatel ei ole sageli oma ideedest tegelikult kellegagi rääkida. Paljud püstitavad endale aasta alguses eesmärke, mida nad tahaksid aasta jooksul saavutada. Seega oleks jube hea, kui neid toetaks äge sõpruskond või tutvuskond, kes saaks regulaarselt kokku, kuulaks üksteist ära ning annaks nõu. Tundsin, et mul oleks endal seda vaja – äkki on teistel ka?

Mastermindidesse registreerimine toimub läbi Klapi ja liitudes tuleb täita ankeet oma soovide ja eesmärkide kohta. Seejärel moodustame grupid 5-8 inimesest, kes hakkavad videokõne vahendusel kohtuma üle nädala kuue kuu jooksul. Korraldame neile esimese tutvustuse ja juhendamise, sest tegelikult on grupis tutvuda hoopis lihtsam kui üks ühele ja inimesed saaksid meie käest juba mingit väärtust, kuidas oma elu edendama hakata.