Kunstimaailmas tegutsevate inimeste puhul on üsna tavaline, et neil on samal ajal käsil mitu tööd ja tööotsa, tuleb suhelda erinevate tööandjatega ning töötegemine on muu eluga nii tihedalt põimunud, et enese täielik väljalülitamine kujuneb raskeks, kui mitte lausa võimatuks.

Kunst kui töö oli Eestis teemana kõige aktiivsemalt arutluse all aastatel 2010–2011, mil oli võimalik tuvastada üsna selgepiiriline kunstitöötajate liikumine, mille keskmes olid eelkõige kunstnike tasud (näituste kontekstis) ja sotsiaalsed garantiid. Toimus rahvusvaheline seminar „Art Workers Unite”, Sirbi lisana ilmus Kunstitöötajate Hääl ning salvestati „EKKMi teooriaklubi” (mis on praegugi internetis vaadatav). Kunstitöötajate liikumisest siinses regioonis laiemalt jäi järele ka Minna Henrikssoni, Erik Krikortzi ja Airi Triisbergi toimetatud artiklikogumik „Art Workers – Material Conditions and Labour Struggles in Contemporary Art Practice” (2015), mis on neile, kes teema vastu huvi tunnevad, kindlasti kohustuslik lugemine.

„Kodutud tekstid” trükisesari. Foto: Maria Muuk

Samas on kasvanud viimase kümne aasta jooksul peale põlvkond kunstnikke, kelle jaoks on suhtumine, et kunst on töö (mitte ainult missioon, kirg vms), juba üsna elementaarne. See aga ei tähenda, et loovisikuna tegutsedes immateriaalse töö lained üle pea kokku ei lööks. Kui arutasime 2017. aasta suvel Maria Muugi ja Ott Kagoverega võimalikke fookuspunkte, millele Tallinna Fotokuu raames prekaarse kultuuritöö teemalist üritust tehes keskenduda, kerkis üles töö ja puhkeaja vahelise piiri tõmbamine kui üks suurimaid igapäevaseid väljakutseid. Kunstitööd on lihtsalt nii palju ja sellel pole otsa ega äärt. Tekkis mõte uurida kolleegidelt, kuidas nemad sellega hakkama saavad ja mida puhkus neile tähendab. Lihtsad küsimused, nagu „mis on sinu jaoks puhkus?” või „kui tihti võtad endale puhkehetki?”, mida oma tuttavate postkasti ja vestlusakendesse paiskasime, andsid üllatavalt palju ja kiirelt vastuseid. Tundus, et oleme tabanud üht kunstitöötaja olulist närvi.

Lugedes meile tagasi saadetud ausaid, eneseiroonilisi, humoorikaid ning mõnikord ka nukraid kirjeldusi ja pihtimusi, tundub, et puhkus on ikka üks väga keerukas asi. Küsimusele, miks me siis töötame nii palju ja miks täitub töiste tegevustega ka põhitööst vaba aeg, on üks meie kolleeg andnud hea kokkuvõtva vastuse: meie põhitöö (kui selline asi on olemas) ei anna võimalust kõiki oma ideid realiseerida ning vähem tähtis pole ka pigem tagasihoidlikule palganumbrile lisa teenimine. Nii need asjad kuhjuvad.

Kontuuridest

Kuidas siis töötaja nüüdisaegses kognitiivses kapitalismis klassifitseerib, mis on tema töö ja mis „muu elu”? Kas kunstitöötajate puhul on näiteks näitustel käimine töö? Või erialase kirjanduse lugemine? Vastuseid laekus nii- ja naasuguseid. Siinkohal tundub, et lihtsam on eraldada omavahel tööd ja „muud elu” – pean siin silmas olukordi, kus oleme seotud teiste inimestega (perega, sõpradega), kellega kaasnevad teatud tegevused, või ülesannetega, mida on võimalik määratleda mitteerialase tööna (à la koduga seotud tegevused, eluks vajalike vahendite haldamine-soetamine jne – see ei tähenda muidugi, et neid klassikaliselt reproduktiivse natuuriga ülesandeid ei saaks tööks nimetada). Kõige raskem tundub olevat piiri tõmbamine töö ja mittetöö vahele siis, kui oleme omaette, ilma konkreetsete ülesannete ja inimesteta, mis/kes endale tähelepanu nõuavad. Eriti keeruline on see nüüd, mil kõige lihtsam-kiirem-valutum on täita iga tühi hetk ekraani ees istumise ja sirvimisega – see on tegevus, mis võib olla nii töö, puhkus kui ka lihtsalt märkamatult arenenud sõltuvus-ajaröövel. Mine võta siis nüüd kinni, milline neist parasjagu.

Sotsiaalmeedia kõrval on teine asi, mis tundub mulle puhkamislainele saamise juures eraldi väljakutsena, tegelemine MEELDIVATE erialaste asjadega, milleks igapäevaste TÜÜTUTE erialaste asjade kõrval eriti aega ei jää. Tüütud asjad, mis filtreerivad „erialast” välja konkreetse „töö”, teevad minust selle, kes ma olen tööalaselt, aga just need meeldivad asjad teevad minust selle, kes olen erialaselt. „Erialane olemine” on palju laiem, olulisem ja väärtuslikum kui „lihtsalt tööalane olemine”. See vahetegemine on seotud ka sellega, et enamikul meist on mitmeid töid, tööotsi ja tööandjaid, ning see, mis hoiab meid selle virvarri juures hullumast, on eelkõige enda identifitseerimine oma eriala, mitte niivõrd pooleliolevate tööde kaudu. Erinevate rollide, ülesannete ja tööde vahel žongleerimise saab olude sunnil kiirelt ära õppida, aga puhkusel olles… Kes see on, kes praegu puhkab? Kas näiteks minu näitel puhkavad korraga nii kunstikriitik, õppejõud, osakonna juhataja kui ka omaalgatuslik kunstikorraldaja? Või puhkavad neist ainult õppejõud ja osakonna juhataja, sest kuskil on võimalik välja võtta paberid, et see ja see on korralisel puhkusel sellest kuupäevast selleni? Mis need teised tüübid teevad? Kas neil õnnestus ka kohe kella kukkudes puhkama hakata?

Miks on nii raske puhata?

Olles endale puhkuse välja võidelnud, ei pruugi takistused olla veel päriselt ületatud. Puhkamisrežiimi lülitumine võtab aega ning sellega tuleb tegeleda teadlikult. Vaba päevaga ei alga veel puhkus – algab küll nominaalselt, aga mitte vaimselt-emotsionaalselt. Lisaks olen täheldanud, et väljaütlemine, et olen nüüd puhkusel, kõlab mulle endale kuidagi väljakutsuvalt. Teades, kui kõvasti rabavad tööd teha mu kolleegid (sest muidu kukub kunstielu kokku), on alati veider manifesteerida, et tsau-pakaa, sõitsin puhkusele. Ühtlasi ei saa paljud kunstitöötajad lubada endale reisimist puhtalt puhkamiseks. Jumal tänatud ülemaailmse biennaali- ja muuseumibuumi eest, mis annab põhjuse kuhugi sõita ning võimalusel reisi siis kummastki otsast veel paar päeva venitada. Et voilà, ongi puhatud! Vahel, olgem ausad, ei kipu me üksteise puhkust ka kuigi pühaks pidama (sest muidu kukub kunstielu kokku). Kui keegi ütleb, et ta on puhkusel, ta ei saa kuhugi tulla / midagi teha, vastatakse tavaliselt, et aa, sa sõidad ära, jah. Nõuab juba natuke julgust, et öelda, et ei sõida, lösutan kodus diivanil, aga ikkagi ei tule välja, ei vasta meilidele jne.

Siit edasi tekibki küsimus, kuidas kehtestada end oma töö ja aja suhtes. Kuidas kehtestada end siis, kui sul on ülemus, ja kuidas siis, kui sa oled iseenda ülemus? Kuidas teha jõuga puhkamiseks ruumi? Mulle tundub see võitlus muu hulgas ka väga üksildane, kuna iga juhtum kultuuriväljal on erinev. Nagu eespool mainitud, on erinevaid tööandjate-tööotsade kombinatsioone sama palju, kui on inimesi. Võib-olla seetõttu ongi üks nüüdisaja tunnus – kolleegid, kes on ühtlasi ka sõbrad, frolleagues – sümptom tugigruppide loomise vajadusest, soovist leida toetust ja solidaarsust erinevatelt, aga siiski sarnastelt kunstitöötajatelt. Ka viimane „Kodutute tekstide” vihik on üks katse luua loovtöötajate vahel seda küünarnukitunnet, pakkudes nii äratundmisrõõmu kui ka -kurbust ning juhtides seeläbi rohkem tähelepanu puhkusele kui ressursile, kust me pidevalt endale tööaega juurde näppame.

Meie väikese küsitluse põhjal kogutud peamised elutarkused (saavutatud tihti läbipõlemise hinnaga)

  • Tähtis on teadlik otsustamine, et nüüd ma puhkan.
  • Puhkamist tuleb harjutada.
  • Prokrastineerimine teeb kõik veel halvemaks – lihtne on kiusatusele järele anda, aga pärast kirud ennast.
  • Ekraanid-telefonid tuleb välja lülitada. Enamiku jaoks on puhkus seotud mittekättesaadavusega – nii on kõige kergem puhkusetunnet saavutada.
  • Vaja on enda piire tunda ja tunnistada. Keegi teine ei tea, kui palju sa tööd teed või teha suudad. Ainult sina saad kaitsta end ületöötamise ja läbipõlemise eest.

„Kodutud tekstid” on kultuuritööga seotud teemasid käsitlev trükisesari, mille algatajad on Ott Kagovere, Maria Muuk ja Maarin Mürk. Esimesed trükised nägid ilmavalgust 2017. aasta lõpus ning panid aluse sarja peamistele huvisuundadele: Eesti omaalgatuslike kultuuripraktikate kaardistamine (vestlus kultuuriklubiga Kelm), intervjuud kuraatoritega (Tiiu Talvistu) ja tõlketekstide avaldamine (Jan Verwoert „Ammendatus ja ülevoolavus”). Möödunud sügisel ilmus inglise keeles „Kodutute tekstide” neljas vihik „I never rest but I don’t know if I ever work either” („Ma ei puhka kunagi, aga ma ei tea, kas ma kunagi ka töötan”), mis koondab Eesti kultuuritöötajate seas 2017. aasta sügisel korraldatud töö, puhkuse ja vaba aja teemalise küsitluse tulemusi. Lisaks anonüümsetele pihtimustele sisaldab trükis Maarin Mürgi kirjutatud sissejuhatavat esseed, praktilisi nõuandeid, kuidas paremini puhata, tööaega hallata ja läbipõlemist vältida, ning teemakohast bibliograafiat edasiseks lugemiseks. Kõik mainitud vihikud on saadaval raamatupoodides Lugemik ja Puänt. Artikkel on „Kodutute tekstide” viimase raamatu sissejuhatuse Müürilehe jaoks kohandatud versioon.

Maarin Mürk on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, selle vahendamise, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Tema viimane suurem projekt oli koos Mary-Ann Talvistuga EV100 raames korraldatud „Kunstnikud kogudes”. Lisaks omaalgatuslikele tegevustele töötab ta Eesti Kunstiakadeemias üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina.