Produtsent Lauri Lest võtab debüütalbumil suuna ambient’likku kosmose-eepikasse, ent vürtsitab enda õhulist retroelektroonikat nakkavate rütmidega.

★★★☆☆

Kui rääkida rütmidest, tekib paratamatult tahtmine mõelda tantsumuusikale, ent Lauri Lesta esikplaat on pigem selle pöördväärtus. „Duality” aitab kuulajal end hoopis peomeeleolust maha laadida, see on öiste tänavate, üksildase kondamise, ehk isegi melanhoolia ja õrna nukruse muusika. Sellises mudelis pole mõistagi midagi uut, sest Lest käib turvaliselt 1980. aastate nostalgilise elektroonika revival’i jälgedes. Võtke ükskõik milline lugu siit plaadilt, pange see Nicolas Winding Refni „Ohtliku sõidu” taustale mängima ja voilà, sobib nagu valatult!

Ettearvatav muster, millesse Lauri Lest sobitub, ei paku küll eriti üllatusi, kuid tänu peenelt minimalistlikule produktsioonile ja mahlakale helimaailmale ei jää ta konkurentidest pikalt maha. Küll aga eristab teda isegi ootamatu rahulikkus. On üllatav, kuivõrd stiilselt laisad rütmid neid kosmilisi hõljumisi saadavad, võib isegi öelda, et põksuv bass venib parimatel hetkedel kui ambient doom (ootan huviga selle žanri tekkimist!).

„Duality” on kuulajasõbralik tervikalbum, mis võiks olla elektroonikavõõrale inimesele kui esimene tuleproov. Plaadi teravamad nurgad on küll ühtsuse nimel maha lihvitud, kuid mõnusa kosmilise pooltunnina mõjub Lauri Lesta debüüt eesti elektroonikas igati kohaselt.

Kui anda lõpetuseks üks kaljukindel soovitus, siis kõik Kraftwerki fännid peaksid plaadile kindlasti kõrva peale panema! Nad ei pettu, ma luban.