LOTI nime taha peituva šotlase Neil McDonaldi loodud kõla on miski, mida olin tantsumuusikas otsinud juba tükk aega. Kerge, kuid rütmikas. Helge, kuid müstiline. Ambient, mille erinevate žanritega ühekssulatamine on andnud efektse tulemuse.

LOTI on tõdenud, et oma heli otsimine võttis tal kaua aega. Ta alustas muusikamängimist ja -tegemist 90ndatel, olles mõjutatud eelkõige sci-fi-filmidest, acid house’ist ja ambient’ist. EP „Parabolas of Neon” on samuti pigem viimastele üles ehitatud, kus mugavust või uimasust ei leidu. LOTI loodud maailm on eksperimentaalnostalgiline. Süntesaatorihelid meenutavad tihti 80ndate sarjade tunnusmeloodiaid. Nimilugu näiteks „Miami Vice’i” oma, kuigi tänapäevasemas võtmes. Helid on puhtamad ning madalamatele toonidele on lisatud teravust.

See on ka põhjus, miks LOTI mõjub värskena. Sa oleksid justkui seda sämplit kuskil vaibinud, kuid nüüd on see uues ja huvitavas vormis välja toodud. Iga loo lõppedes jääd ootama, et äkki tuleb uus rütm, äkki lugu jätkub. Tegelikult jätkubki, kummituslikult sinu peas.

„Parabolas of Neon” on plaat, mida kuulates lihtsalt silmad sulgeda, peaga rütmis paremale vasakule tuikuda või kehaga voolujooneliselt kaasa minna. Tantsupõrandale saab antud EP muidugi ka mahutada, kuid võib-olla alles hetkel, mil tantsija soovib minna enda mõtetega rändama helidest ülesehitatud ambient’i-maastikule.