Jesse Kanda helikunsti jaoks esmakordselt kasutusel oleva pseudonüümi doon kanda värske EP „heart” tekitab kuulajale ettekujutuse põhjamaisest kurvast klounist.

Põhjamaine seetõttu, et just melanhoolsed, külma ja tuult meelde tuletavad süntekanoodid on need, mida kuuleb artistilt, kes on teinud varem koostööd näiteks Björkiga. Taoline melanhoolia käib tihtipeale kokku pimedas ja jäises elavate tegelastega, isegi kui nad on valinud endale klouni elukutse.

Palas „Feline” esinev valsitakt kipub oma tragikoomilisuses just eriti sellist pilti ette manama. Arvestades, et Jesse Kanda puhul on tegemist visuaalkunstnikuga, kes proovib esimest korda kätt elektroonilises muusikas, võib sellist vastandlikuks kujunevat meelepilti pidada üpris loogiliseks tulemiks. Ka EPd alustav pala „axolotl” käib üsna sama teed, kuigi rütm on valsitakti asemel juba tänapäeva klubipõrandatele sobivamas stiilis. Kuid üldiselt töötab EP rohkem ambientses, transsi tekitavas võtmes, mistõttu on omakorda kahju, et palad nii lühidaks jäävad. Oskustega DJ võiks selle võluva plaadiga veel palju head teha.