Ootused mehele on teisenenud – ta on kaotanud oma kindla traditsioonilise jalgealuse ning tema hinge pureb painaja, et ta ei saa oma rollide täitmisega hakkama. Kas teha kompromisse ja sattuda tuhvlialuseks või kehtestada ennast ning näida ajast ja arust põmmpeana?

Andres Maimik. Foto: Priit Mürk

Teleajaloo ühes kõige novaatorlikumas seriaalis „Sopranod” otsib gangsteripealik Tony Soprano oma paanikahoogudele abi psühhoanalüütikult. See toimub suure saladuskatte all, sest psüühiliste probleemide puhul spetsialisti poole pöördumine tähendab maffiamaailmas nõrkuse tunnistamist ning sellega seoses ka totaalset häbistust ja autoriteedi kadu. Analüütiku vastas istudes ei suuda vana alfa oma teatraalset poosetamist lõpetada: „Kuhu on küll kadunud Gary Cooper? Kuhu on kadunud see tugev vaikiv tüüp, kes tegutseb, mitte ei pläkuta lõputult?”

Aga kuhu on see meheideaal siis kadunud (eeldusel, et see üldse ongi kunagi puhtal kujul eksisteerinud)?

Sooteadvuses toimunud nihked on ajanud karvad turri kõikvõimalikel traditsioonilise elukorralduse entusiastidel, vana kooli šovinistidel ja meesõiguslastel. Aastatuhandeid hegemooniaredeli tipus valvanud lõvikuningas – valge heteroseksuaalne isane – urhatab rahulolematult, aga keegi ei võta seda enam tõsiselt. Ähvardavalt möirgav lõvi Metro-Goldwyn-Mayeri logol tähistab zoosemiootiku Aleksei Turovski sõnul hoopis haledat hädakisa „emme, kus sa oled?”.

Ideaalne mees

Elurollide pidev teisenemine ja segunemine põhjustab just meestes suurt segadust. Elu mehe ümber muutub kiiremini, kui psüühika jõuab olukordadega adapteeruda. Milline on ta abikaasana – kas arvestav, toetav, võrdõiguslik? Aga kas ta ei muutu sellisel juhul liiga pehmeks, koduses võimuvõitluses kaotajaks pooleks ja, khm, tuhvlialuseks? Langeb enesehinnang, sõbrad tunnevad kaasa, konkurendid parastavad.

Või siis kehtestaks ennast vana kooli perepeana, kes käeseljaga lauale virutades asjad paika lööb. Naistele lähevad peale ju tugevad mehed! Olles pere sissetulekuallikaks delegeeriks enesele õiguse langetada ainuisikulisi otsuseid ning nõuda soorollipõhist tööjaotust. Aga miskipärast on ka siis kõik õnnetud ja neurootilised ning sind hakatakse pidama ajast ja arust põmmpeaks.

Ka lastekasvatuses on keeruline leida toimivat vanemlikku strateegiat. Muidugi on endiselt kõige tõhusam kehastuda autoritaarseks isaks, kes paneb lapsed karistushirmust mööda nööri käima. Kuidas ütlen, nõnda on. Aga kas sa ise ikka tahad, et sind niimoodi koheldaks? Miks sa teed seda siis neile, kes on sulle kõige olulisemad? Lisaks esineb hirmuvalitsuse all kasvanud lastel hilisemas elus probleeme nii initsiatiivikuse kui ka emotsioonidega toimetulekuga. Vabakasvatusega kipuvad aga asjad seevastu igasuguse kontrolli alt libisema. Lapsed püherdavad supermarketite põrandatel ja kriiskavad nagu mangustid, pannes möödakäijad kondoomide headele külgedele mõtlema.

Nad justkui paneksid meelega sinu närvikava ja häbitunnet proovile. Sa ju aimad, mis pilguga teised sind vaatavad: „Nojah, kui sa ei saa omagi laste taltsutamisega hakkama, vaevalt sul üldsegi millekski kompetentsi on.” Nii hakkad muljepõhist kasvatust rakendama – oled valmis lubama oma jõmpsikatele ükskõik mida, peaasi et nad sulle häbi ei teeks.

Samade dilemmadega põkkub mees igal sammul. Ta peab päeva jooksul kümnete rollide vahel ümber lülituma – olema abikaasa, lapsevanem, armuke, juht, alluv, konkurent, ideoloog, diplomaat, show-mees jne. Liiga palju ameteid, liiga vähe manuaale.

Suure segaduse eest tahaks pakku pugeda. Kuhugi, kus osatakse sind veel inimesena hinnata. Kuhugi, kus loevad ainult mõõdetavad tulemused. Kuhugi, kus asjad on selged ja suhted lihtsad ning käitumismustrid kindlate reeglitega paika pandud. Kus hinnatakse veel mehiseid väärtusi, nagu sitkus, jõud, tahe, mõistuslikkus, meelekindlus, ohvrimeelsus, au. Olgu selleks pagupaigaks sõda või sport või kirik või kas või härrasmeeste klubi.

Või sukelduda asjade maailma? Asjad on inimestega võrreldes täiuslikud. Neil on kindel struktuur ja funktsioon. Asju annab putitada. Erinevalt segastest inimsuhetest alluvad asjad su tahtele. Asjad oskavad hinnata su oskusi ja pühendumust. Kui sa püstitad maja, putitad motika, sepistad mõõga või kleebid mudelrongidele kokku depoo, on sul õigus tunda maskuliinset uhkust, et oled oma kätega midagi korda saatnud.

Silmad täis rinnahoidjate põlemise vingu, vahib mees murelikult, kuidas naine saab enese ülalpidamise ja kaitsmisega ise imehästi hakkama.

Lõhestunud mees

Ei saa öelda, et mees poleks muutuva maailma muutuvatele ootustele järele andnud. Ta on piiranud joomist ja loobunud kolesteroolist. Ta on muutunud mahedaks. Searibide järamise asemel nikitseb ta porgandit ning voodielus tuima vajutamise asemel võiab ta vemba tantralaagris. Ta püsib õhtuti kodus – peseb nõusid ja annab beebile rinda. Ning võimaldab oma partnerile ruumi iseolemiseks ja aega eneseteostuseks. Ta kannab juukseid krunnis ja isegi pissib istudes.

Aga ikka närib teda tunne, et temaga ei olda rahul. Sest miks lagunevad ka need pered, mida presenteeritakse ajakirjade esikaantel kui moodsa demokraatliku pere ideaali. Äkki oli siis vana fikseeritud soorollidega mudel parem? Äkki sa muutusid liiga pehmeks ja leplikuks, andsid dominatsiooni käest? Olid liiga kodukaktus selleks, et sust kostuks rock’n’roll?

Lõvide populatsioonis on soorollid selged. Lõvinaised valivad kopulatsiooniks kõige suurema, karvasema ja kurjema isendi, kes on kõigile konkurentidele tuule alla teinud. Niiviisi otsustavad emased, kellelt nad saavad parima genofondi. Olles paaritunud, lükkavad naised lõvikuninga kõrvale, sest igapäevases majandamises ja kutsikate kasvatamises pole temast suurt tolku. Vastupidi, lõviisadel on kalduvus murda oma pojad maha kui potentsiaalsed konkurendid. Praktilises olmes valitsevad naised maailma, kuigi trofeeisasele jäetakse mulje, nagu olukord oleks tema käpa all.

Võib-olla pole ka meie psüühe lõvide maailmast nii kaugele arenenud, kui kõikide mugavustega nüüdisaegne elu seda eeldaks. Võib-olla on savannigeenil rohkem sõnaõigust eluvalikute langetamisel, kui enesele tunnistada tahaksime. Järsku ei ole mees see pool, kes tahaks hirmsasti naisele kohta kätte näidata, vaid hoopis naine vajab enda kõrvale selliseid mehi, kellele alt üles vaadata. Kedagi, kes korraldaks talle emotsionaalseid plahvatusi, mitte ei demonstreeriks plahvatusest järele jäänud suitsevaid varemeid.

Aimdus ütleb, et soorollide ümberjagamise käigus on üks pool liiga palju käest andnud ja teine saanud asju, millega ta ei oska veel midagi peale hakata. Kokapõlle ja vanniharjaga kodumees on kindlasti eeskujulik isa ja mõistev partner, aga savannigeen kisendab hoopis vastutustundetu armuguru ja psühhootilise murdja järele. Fantaasiat toidab ühehästi õrnatundeline nipernaadi, kes imbub pärast südaööd kohale odava šampanja ja luulepõimikuga ning libistab tundlike sõrmeotstega lahti kõik kinnipuitunud tšakrakesed, või hoopis kromanjoonlane, kes annab nuiaga pähe ja lohistab oma koopasse. Lõvikuningaid on liikvel lõputult. Isane hiilib kõrges rohus, toksib sõnumirakendusse armuhuikeid ja genereerib genitaalpiirkonnast selfisid.

Meestekeskse väärtuspüramiidi kandetaladeks on olnud läbi aastasadade väärikad orientiirid: perekond, traditsioon, au, kohus, truudus, pühendumus, valmisolek ohverdada ennast lähedaste ja isamaa nimel. Isegi kui ta ise neid käsulaudu rikub, usub mees, et püramiid sellest ei vangu. Väärtused annavad elule eesmärgistuse, organisatoorse tugisamba, mille külge aheldada ka need, kes vabatahtlikult ei alistu.

Naiste emantsipatsiooni ja kooseluvormide teisenemise kaudu on need väärtused hakanud varisema. Silmad täis rinnahoidjate põlemise vingu, vahib mees murelikult, kuidas naine saab enese ülalpidamise ja kaitsmisega ise imehästi hakkama. Isegi tittesid saab tellida doktor Sõritsa laborist. Kui paljukestki sellele truuduselegi panustada, kui polüamooria doktriin peale surub. Kui mees juba sajandeid uhkelt ringi paarutab, miks siis ei võiks naine oma voorusevööd keskaegsete piinariistade muuseumile annetada.

Dünaamilises ja tüdimuspõhises maailmas ei pea enam pingutama, et suhteid koos hoida. Inimesed ammenduvad nagu vanad iPhone’id. Lähedus ja pühendumus on nõrkadele. Miks ma pean raiskama oma ainsat elu ühe keskpärase tegelase peale, kui Tinderist ja Facebookist võib skrollida asemele vägagi kraabitavaid taldu? Kui puuduvad traditsioonilise ühiskonna eetilised köidikud, siis ei pea ka hullult pingutama, et leida õigustusi kriisi kukkunud suhtest väljamarssimiseks. Noored ju ikka eksperimenteerivad.

Foto: pxhere.com (CC0)

Kontrolli kaotanud mees

Kui õhtumaine mees ei juhi enam olukorda, hakkab ta tunnetama kõhedat perspektiivi. Ta võib lõpetada üksi. Üksi, nõrga ja mittevajatuna. Ängistus aina kasvab, aga kaevata pole kuhugi – jumal on kah surnud. Teda on kasvatatud emotsioonide varjamise vaimus. „Mehed ei nuta,” korrutab isa, õpetaja, koolivend, trennikaaslane. Teda pole õpetatud aru saama enese ega teiste tunnetest. Ta hakkab ennast kaitsma emotsionaalsete afektide eest. Oma lähedaste käitumisest arusaamiseks on tal peas ainult paar stereotüüpi à la „no mida naiselt üldse oodatagi, nad ongi kõik segased”. Nagu Tony Soprano sedastab, et tõeline mees ei räägi. Ta pigem hoiab kogu hingesita sees kinni ja sureb viiekümneselt kõhukinnisusse. Ka ühiskonna hoiakud soosivad seda. Kui naine räägib südamelt ära, on see naisõiguslus, kui mees seda teeb, on tegemist enesehaletsuse või nabajõllitamisega.

Aga emotsioonidel pole kalduvus kaduda, vaid moonduda allasurutud neuroosideks. Või raevukateks psühhoosideks. Või vägivallaks. Või läheduse blokeerimiseks.

Mees tajub ühtlasi, et tema positsioon ja mõjuvõim ei libise käest mitte ainult lähiringis, vaid ka ühiskondlikul väljal. Ehkki ta pole veel päriselt nõrgem sugupool, aga vähem dominantne kindlasti. Naisele omistatud atribuudid – hoolitsusvajadus, ustavus, kohusetunne, kohanemisoskus, töökus, rutiinitaluvus – on teinud temast moodsal ajal palju nõutuma eluvormi näiteks keskastmejuhtide tasandil. Traditsioonilised meeste ametid on „mehitatud” järjest rohkem naistega ning see protsess on alles alguses. Evolutsioon on jõudnud nii kaugele, et ellu ei jää mitte tugevaim, vaid kohanemisvõimelisim. Üks tuttav filosoof ütleb, et kui mees mängib olemist, siis naine ei pea seda tegema, sest tema ongi olemine ise. Ja seda mitte ainult bioloogilise determinismi seisukohalt. Naine loob olemist, haldab olemist, ta lihtsalt on. Mees seevastu tunneb tarvidust isegi igapäevaelus rolle mängida – olla endast parem, enesekindlam, üllam, väärikam, intelligentsem, vaimukam, seksikam, edukam. Ta tunneb enesel survet kehastada Meest mitte kui bioloogilist sugu, vaid kui ideed. Ideed on aga enamasti igapäevaelu jaoks liiga ideaalsed ning nii pureb mehe hinge painaja, et ta ei saa oma rolli täitmisega hakkama.

Populaarfilosoof Alain de Botton nimetab seda staatuseängistuseks. Sa ümbritsed ennast kõikvõimalike positsiooni signaliseerivate regaalidega – su jõusaalis disainitud keha katavad õiged brändid, sa einestad kallites restoranides, sõidad viimase mudeli Mercedesega, jagad Lionsi klubis heldelt ka ühiskonna nõrgematele ning libised igast olukorrast läbi efektse enesekindlusega. Ainult selleks, et esitleda maailmale oma sotsiaalset kapitali. Aga kogu selle teatraalsuse taga on üks suur ebakindlus. Staatuse pahupool on hirm häbisse langeda. Kui tänapäeva seisustevaba maailma tõukejõuks on moto „igaüks on oma õnne sepp”, siis kehtib ka vastupidine stereotüüp: igaüks on ise süüdi oma ebaedus. Kui kaotad oma staatuse, siis langed totaalsesse häbistusse. Kui kaotad töö, tervise või kui sind jäetakse maha, peab sotsiaalne võrgustik sind vaikimisi „luuseriks”. Sa pole piisavalt kompetentne, et säilitada töökoht, piisavalt tugev, et omada head tervist, või piisavalt Mees, et panna naine paika. Kui sind tabab elus ebaõnn, pole sa järelikult õnne välja teeninud. Kui sul ei ole võimalik seda staatuse kaotamise häbi duellil maha pesta nagu vanal heal ajal, tulevad appi muud vahendid. Pudel pakub unustust ja hea libe nöör lõplikku lahendust.

Tõeline mees ei räägi – ta pigem hoiab kogu hingesita sees kinni ja sureb viiekümneselt kõhukinnisusse.

Primitiivne mees

Kambas igasuguste alt-right’ide, trumpistide, ekredega on ka meesõiguslased endale tuule tiibadesse saanud. Feminismi segipaisatud vana maailmakorraldus tuleb taastada. Iga inimene peab tundma oma kohta ja täitma talle määratud rolli. Naise põhiroll on elu jätkuvuse eest hoolitsemine, mehe roll aga muu elu korraldamine. Tõelisel Mehel on viimane võimalus nõuda revanši. Mõeldud on siis seda mehetüüpi, kes teab, mida ta tahab, tuleb ja võtab selle tugevama positsioonilt. Seda nii poliitikas, äris kui ka seksuaalses diskursuses.

Laia pintsliga vehkida ei tahaks, aga minu meelest ei kisenda revanši järele mitte moodne, artikuleeritud, paindlik, eneseteadlik ja mänguline, turvatunnet sisendav mehelikkus, vaid kõige primitiivsem arusaam mehelikkusest. See on nartsissistlik kujutluspilt enesest kõigi regaalide, pooside ja atribuutikaga – isiklikust vapist tankimootoriga autoni. See on testosteroonine mehelikkus, kes peab lakkamatuid virtuaallahinguid väljamõeldud vaenlastega, sest päris sõda talle kahjuks ei anta. Mehena peab ta ennast alatasa kõigile tõestama nagu vinniline teismeline, kes tüdrukute tähelepanu võitmiseks hakkab vemmeldama mõnd nõrgemat koolivenda. Teisalt kipub see mehelikkus ebamehelikult hädaldama, põdema kroonilist ohvrikompleksi. Sest ohver olla on ju nii mõnus, sa ei ole enese saatuse eest vastutav subjekt, vaid objekt, kellele kõik teevad liiga. Selle mõtteviisi järgi on valge heteroseksuaalne mees maailma kõige ohustatum liik, keda ründavad igast nurgast liberalism, feminism, multikulturalism, võrdõiguslikkus, ignorantsus vanadele väärtustele, poliitkorrektsus. Nad ei luba ju mehel isegi välja hüüda, mida sülg suhu toob. Seepärast on see ka sallimatu mehelikkus, süüdistav ja vastanduv mehelikkus, bioloogilisele determinismile panustav mehelikkus.

Selles nägemisviisis on keskne koht tugeval juhil – alfaisasel, kellele vastuvaidlematult alluda. Meheks olemine tähendab pidevat võitlust ressursside ja dominatsiooni pärast. Mehel ei ole sõpru, on ainult huvid.

Koostööst olulisem on konkurents. Mees on kodeeritud territooriume laiendama, neid tähistama ja kaitsma. Ning siis oma tehingute, vallutuste ja dominatsiooniga kogu maailmalt imetlust välja nuruma. Triumfikaar olgu igal sammul. Nii intiimsfääris (naiste vallutamine kui mehelikkuse manifestatsioon), erasfääris (kinnisvara), ärisfääris või lausa maailmapoliitika tasemel. See on ka mehelikkus, mis ei kõnele vaikselt ja argumenteeritult, vaid möirgab sõjakaid hüüdlauseid, kasutab pätižargooni, algkooliõpilase lauseehitust ning lihtsakoelisi kõnekujundeid, mida järgijad rahvalikkuseks ja karismaatilisuseks nimetavad. See on nartsissistlik mehelikkus, mis vajab enda ümber nii reaalseid kui ka sümboolseid peegleid. On riigijuht, kes kinnistab rahva absoluutset poolehoidu, kujutades end action man’ina kappava hobuse seljas, hävitajat piloteerimas või tiigreid tulistamas. Või lihtsalt oma alamaid bütsantslikus vormis alandamas. Teise suurriigi president kuulutab enesekindlalt, et kõiki riigi probleeme oskab parandada vaid üks inimene, ülim ekspert kõigil elualadel – Tema Ise. Pole ime, et tema toetusbaasi moodustavad peamiselt vähese haridusega valged mehed. Just see kiht on suurimas ängistuses seoses nüüdisaegsete arengutega.

Globaliseerumine on võtmas neilt professionaalset tulevikku, aga ühiskonna feminiseerumine on võtmas neilt vankumatuna tundunud kohta ühiskonnaredeli ülemisel pulgal. Nende hing kisendab tagasi müütilise kuldaja järele, mida esitab seriaal „Pöörased” („Mad Men”): härra, kes on töö juures päev läbi diivanil pikutanud ja viskit rüübanud, teeb õhtul kiire kõrvalepõike armukese juurde ning kurnatult koju saabudes on kõik pinnad läikima löödud, abikaasa plaatinablond soeng viimse karvani vormi sätitud, punapõsksed lapsed üles rivistatud ning läbiküpsenud steik taldrikule maandunud. „Ärge kiusake issit, ta on väsinud, tal on nii raske töö!” Kuldne muinasaeg, kus igaüks teadis oma kohta. Mis siis, et neuroos on koduperenaise kutsehaigus, vähemalt püsib ta abikaasa kontrolli all…

Seda enam kehastas Trumpi vastaskandidaat alateadlikult kõike, mis meesõiguslast pöördesse ajab. Tugev naine, kontrolliv ema, näägutav abikaasa, salakaval nõid, mida iganes…

Valge keskealine mees

„Valge keskealine mees” kõlab tänapäeval nagu naljanumber. Ja eks ta seda väikestviisi ongi. Võib lõputult nalja visata tema ülekaalu üle, tema eluvaadete üle, tema liiga kõrge ja liiga madala enesehinnangu üle, tema kriiside ja masenduse üle. Sest ta lihtsalt on naljakas. Proovi aga samamoodi rokkida kui asendada „valge keskealine mees” „valge keskealise naisega”. Tuuste hakkab lendama.

Muidugi on mehe ego mõnevõrra ebaõiglaseltki naerualuseks tehtud ning talle laotakse selga näägutusi, mida ta pole ära teeninud. Ta ei taha seda tunnet, et kohustused on jäänud, aga kõik rõõmud on koos privileegidega üle parda visatud. Et peaks kikivarvul ringi hiilima ning ette ja taha vabandust paluma, et andke andeks, et ma üldse siin selline olen…

Ta ei taha kanda kollektiivset vastutuskoormat meessoo ajaloolise domineerimise pärast. Ta tahab pääseda oma hirmude, ängistuste, kinnijooksnud suhete ja vaiba alla pühitud emotsioonide nõiarattast. Ta tahab ületada mehed-ei-nuta-võltshäbi, pista pea kellelegi õlale ning lahinal ennast tühjaks nutta. Ta tahab kordki kellelgi süles kerra keerata, lasta ennast silitada ja lohutada, et pole midagi, kõik saab veel korda. Ta loodab, et keegi kuulab ta lõpuks ära. Isegi Tony Soprano möönab oma analüütikule, et kui Gary Cooper saaks võimaluse endast rääkida, poleks sel sõnadetulval enam otsa ega äärt.

Võib-olla saab ta sedaviisi oma eksistentsiaalsest kriisist välja ega peagi viiekümneselt kõhukinnisuse, infarkti või suitsiidi kätte lõppema. Kokkuvõttes on ka „valge keskealine heteroseksuaalne mees” täitsa nitšekas säga, kes toob elavana rahvamajandusele rohkem kasu.