Müürilehe detsembrinumbris luuletab Ingel Undusk hetke igaviku tajumisest.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Vanal toolil

olla midagi tahtmata ja
puutumatuna päikese all
kus kõik on talletund kusagile
igal asjal on nimi

ometi on see miski, millel pole nime
ja keegi ei oska teda hoomata
yle synnist, surmast
mis teda ei riiva

kell tiksub nagu alati
asjad muudkui läevad omasoodu
ja armastuse sõna on inimeste huulil –
nad ikka otsivad seda

kõikide asjade liikumine on vägev
ja see, kuidas miski on, mis ei hävi
ma mäletan, see oli samamoodi siis
nagu nyyd

ja ikka on nii, et kui sa istud vanal toolil
vaikselt lubades maailmal endasse vajuda
siis lähed sa yha sygavamale ja sygavamale
ajatusse tõesse

mis võtab su vastu oma loendamatute kätega
näidates sulle tuhandeid pilte
liikidest, mis kunagi eland
läbi eri silmade laseb sul vaadata

sa kaotad oma mina, oled kõige nägemine
ei ole aega, ruumi, vaid asjad on koos hetke igavikus
ja sa pole selleks midagi söönud ega joonud
vaid lihtsalt istud siin – vanal toolil

hetke igavik –
selles on mõõtmatu õnn
kuna kõik mured võtab ära
vastuvaidlematu terviku tajumine

keha hingab
kuskil on reaalsus, kus ta istub
ent samal ajal
ajaloo ning tuleviku yhtimine
paneb naeratama millegi suurema su sees

ära võetakse asjade piirid
jumal kyll, on võimalik olla nendeta!
eksistents alles jääb, eksistents
oled see ja sind eraldi ei ole

vanal toolil
jõuda saab
olemise tuumani